Kolmandasse kümnendisse jõudnud võistulaulmine „Sindi ööbik“ on saanud nime Sindis elanud ja muusikakooli asutanud Karl Rammi laulu “Õrn ööbik” järgi.
Anneli Uustalu, Sindi seltsimaja juhataja, kutsub Sindi ööbiku lauluvõistlust vaatama-kuulama. Foto: Urmas Saard
Sindi linna laste laulupäeva „Sindi ööbik 2018“ võistulaulmine läheb käima Sindi seltsimajas jürikuu 15. päeva keskpäeval.
Sindi seltsimaja juhataja Anneli Uustalu ütles, et lauluvõistluse juhend on eelmise aastaga täpselt samasugune. Lauluvõistlusel osalemiseks pidi vajaliku ankeedi täitma hiljemalt märtsikuu lõpuks.
Võistlusel saavad osaleda kõik Sindiga elukoha, kooli, muusikakooli või huvikooli järgi seotud lapsed. Võisteldakse viies vanuserühmas: 3-5; 6-7; 8-10; 11-14 ja 15-19-aastased. Kõigist vanuserühmadest võib osaleda kuni seitse võistlejat ja igal lapsel palutakse esitada üks laul. Vanuserühma parimad ja üldvõitja ehk Sindi ööbiku valib välja hindamiskomisjon.
Möödunud aastal tunnistati Sindi ööbiku aunimetuse vääriliseks 16-aastane Marion Tõldsepp, kes esitas laulu “If I ain`t got you“. Võitja juhendaja oli Sindi gümnaasiumi muusikaõpetaja Jelena Kuvšinova.
Tundmatuseni uuenenud Pärnu bussijaama prooviperiood, milleks avati uksed 14. veebruaril, on lõpule jõudnud. Pärnumaa Ühistranspordikeskuse juhataja Andrus Kärpuki sõnul käib töö nagu laevaköögis: reisijad ja rentnikud tunnevad ennast koduselt, bussijaam on saanud uued tööruumid ja kõik on rahul!
[pullquote]pianist, helilooja ja õppejõud Andranik Keche[/pullquote]„Nüüd on saabunud aeg bussijaam pidulikult avada. Tagasi vaadata, et minna edasi, rõõmu ja tänulikkust tunda,“ ütleb Kärpuk 8. aprilli kohta. Ajaloolise avamise auks toimub ajalooline klaverimaraton. Ootesaalis esitab muusikat igast maailma otsast pianist, helilooja ja õppejõud Andranik Kechek. Lauluhäälel laseb kõlada pärnakas Toomas Kuter. Bussijaama terrasil kuuleb puhkpilliorkestrit Õnn tuli õuele. Peetakse kõnesid ja pakutakse torti.
Pärnu bussijaam vahetult enne sõbrapäeva. Foto: Urmas Saard →
Sindi sotsiaaltöökeskusesse kogunenud naisi ootas ees pikk pidulaud suupistetega ja iga kohvitassi kõrval rõõmustas toolile istujat tulbiõis. Muusikapaladega tervitas saabujaid Suurejõe rahvamaja kapell Sirema.
Suurejõe rahvamaja kapell Sirema muusikud Mall Jürjo, Silva Jõulu ja Reet Pärn Sindi Naisliidu naistepäeva peol. Foto: Urmas Saard
Kapelli juhendaja Silva Jõulu ütles muusikuid tutvustades, et Sindis on esindatud kolmandik esinejaid. Kitsuke ruum poleks kõiki ära mahutanud. Mall Jürjo näitas, et saanuks üheaegselt ka üksinda kõigi pillide mängimisega hakkama. Selle kinnituseks võis kuulda viiest loost koosnevat popuriid, mis kõlasid kolmel pillil: suupill, akordion, kannel. Aga kui asuti kolmekesi kolme kolmehäälset laulu laulma, mängis Mall mandoliini, Silva kannelt, ja Reet Pärn akordionit.
Lauldi Kihnu kirikulaulu „Pääsuke“, Kihnu Virve lugu „On jälle kevade“ ja päris naistepäeva laulu „Lilled sinule“, mille sõnad ja viisi loonud Joe Lumi. Edasi jätkati instrumetaalpaladega. Valsi helid kutsusid naised valsile, aga tantsiti hoogsamal sammul ka polkat.
Sindi Naisliidu ja vene segakoori Slavjanotška ühisel eestvedamisel toimus täna vastlapäeva tähistamine.
Vene segakoor Slavjanotška vastlapäeval Sindi seltsimaja ees. Foto: Urmas Saard
Naisliidu esinaine Juta Velleste tervitas vastlapäeval osalejaid ja tänas Tori vallavalitsust, kes kostitas rahvast paarisaja vastlakukliga. Renna Järve tutvustas vastlapäeva kombeid. Vastlapäeva kohta on öeldud ka liupäev, pudrupäev, lihaheitepäev. Vastlapäeva kuupäev on muutuv ja oleneb ülestõusmispühadest. Eestlaste kombestikku kuulub kelgutamine. Pikk kelguliug ennustab eelseisvaks suveks paremat linakasvu. Eesti vastlatoiduks on ikka olnud seajalad ja herne- või oasupp. Uuemal ajal maiustatakse meelsasti vahukoorega vastlakukleid. Neid mütsiga kukleid süüakse ka Lätis, Leedus, Soomes, Rootsis, Norras, Taanis, Islandil, Fääri saartel, samuti mõningates piirkondades Saksamaal.
Kukleid ja teed jagas Edvi Kukk. Külliki Almosen korraldas lastele võistlusmänge ja andis auhinnaks kompvekke. Mänge korraldas ka Slavjanotška, aga väga oodatud oli nende laulmine. Samal ajal tegi Sauga kandi mees Boriss hobusaaniga lastele vastlasõitu. Lapsi jätkus küllaga ka samas kõrval asuvale Kahurimäele.
Peeter Popp tänab ansamblit Syrius enda koostatud väikese raamatuga, mis neil päevil trükist ilmus.
50 aastat Syriust. Foto: Urmas Saard
Eessõnas meenutab Popp „kuldseid kuuekümnendaid“, kui biitlitest alguse saanud biitmuusika-vaimustus levis kulutulena üle maailma. Samal kümnendil sündis Eestiski sadakond kitarriansamblit. Ta ütleb, et ilmselt esimesena Eestis ja ühena vähestest kogu maailmas on suutnud 50 aastat koos püsida ja tegutseda ansambel Syrius, kes tänavu pühitseb oma juubelit. Seda silmas pidades pani ta kokku rohkete piltidega illustreeritud raamatukese, millest saab lugeda liikmete mälestusi ja autori kogutud muid märkmeid.
Juba sellel laupäeval, 7. oktoobril algusega kell 19.00 toimub Pärnus Nooruse Maja uue hooaja avapidu, kus tantsuks mängib ansambel Syrius. Nende viimane suure publiku ees esinemine toimus tänavusel Sindi Rockil ja raamatu lõpust leiab ka sellest sündmusest paar fotot. Kellel huvi ja võimalust, tasub tingimata läbitud 50 aastaga tutvuda.
Mihklikuu teisel pühapäeval tähistatav vanavanemate päev sai veel paar päeva hiljemgi Sindi gümnaasiumi aulas toimunud õnnestunud kontserdiga ilusa täienduse.
Vanavanemate päeva tähistamine Sindi gümnaasiumis. Foto: Urmas Saard
Kontsertkava kokkuseadja ja õhtu juht Eneli Arusaar kasutas vanavanemate armastuse kirjeldamiseks oma vanaema mõttekäiku: „Armastus on väga vana vanainimene, kes istub aknal, vaatab välja, kohendab oma pearätikut ja naeratab tasakesi…“
Esinesid Sindi gümnaasiumi algklasside õpilased, Sindi muusikakooli õpilased ja tantsurühm Murueided.
Miniatuurse näitemängu „Kolm ema“ esitasid venekeelse algklasside õpilased. 4. a klassi õpilased esinesid sõnaseadega, millega tänati vanemaid. Muusikaliselt kandev osa oli kanda muusikakoolil. Instrumentidest helisesid viiulid, kitarrid, akordionid, klaver. Tütarlaste häälel kõlasid laulud „Hommik“ ja „Õnnelik päev“. Kui Murueided lõpetasid, küsis Arusaar kõige noorema tantsija vanust. Vastati: 70. Ja lisati juurde, et vanim tantsija on 86. Arusaar tõi lastele eeskujuks nende naiste sirget rühti ja kaunist liikumist.
Perebänd Rannarada lõpetas Sindi selle suvise kontsertide sarja Kiriku pargis, kus musitseerisid Ülle Ots (akordion, laul), Jaano-Martin Ots (kitarr), Marta Lotta Kukk (viiul, laul), Anna-Loore Ots (laul) ja Jaan-Jakob Ots (laul).
Muinastulede installatsiooni valmistas ette Mart Tõnismäe, kellel on selles asjas paarikümne aasta pikkune kogemus.
Metsatöll Sindi Rockil. Foto: Urmas Saard
Päeva õhtusse veeredes kogunes Sindi lauluväljakul üha rohkem inimesi juurde ja lõpuks ei saanudki enam rääkida publiku vähesusest. Ka tuul oli raugenud ja ilm muutus ilusamaks.
Tõnismäe pani esmalt põlema kaks päikeseratta kujundit ja seejärel süütas nende vahel oleva suure kuhja lõkke kütist. Seejärel tulid tantsima kaks Zerkala tuletantsijat Tartust. Tantsuetenduse lõppedes süütas Tõnismäe veel kuus suuremat puudega täidetud tünni käte soojendamiseks.
Sindi Rocki peaesineja Metsatöll oli päeva viimane ansambel. Suurt elevust tekitas Metsaöll publiku hulgast neidude kutsumisega lavale. Metsatöllu esinemise järel lennutas firma Tulekild mõned ilutulestiku raketid taeva alla.
Täna õhtuks saab enamik vajalikke ettevalmistavaid töid tehtud: tehnika töökorda seatud, kontserdi ala aediku ümber ja turvafirma asub valvesse.
Mart Tõnismäe ja Mirko Reiman möbleerivad Sindi laululava alust. Foto: Urmas Saard
Eile hommikul tõstsid abilinnapea Mirko Reiman ning haridus- ja kultuurinõunik Mart Tõnismäe Sindi Rocki reklaamidega auto järelhaagiselt maha nurgadiivani osasid. Parajasti müüs Pärnus asuv Jenny Kruse heategevuspood mööblit poole hinnaga. Paarkümmend aastat tagasi pankrotistunud Narva mööblikombinaadi Narova punase kattega pehme mööbel passib rockil esinejate puhkenurka suurepäraselt. Sindi linnapea Rein Ariko arvates võiks diivan pärast kasutust uuesti omanikku vahetada. Head võimalust pakub selleks 7. oktoobril toimuv hoovimüügi päev. Mööblitükkide põhja all on selgelt loetav hinnakiri, mis annab teada kauba maksumuse ajast, kui seda müüdi päris uuena. Tekst oli tol ajal muidugi venekeelne. Цена 1 пояса 178 руб; цена 2 пояса 181 руб; цена 3 пояса 183 руб.
Veidi aega hiljem saabusid Protone kirjadega masinad ja mehed. Nemad hakkasid ansamblite vajadusi arvestavalt lavamooduleid paigaldama. Üks uhiuue mägironija varustusega töömeestest turnis laululava lae all ja kinnitas metallkarkassi külge talisid, millega kõlarite ja valgustuse kinnitamiseks vajalikke sõrestikke üles vedada. Protone tagab kontserdi ajal kvaliteetse heli- ja valgustehnika toimimise.
Täna ennelõunal kohtusid Sindi Rocki turundusjuht Carine Isand ja teised rocki sõbrad Sindi seltsimajas Ilme Prengega, kes näitas vanu fotosid ja videosalvestusi aastatest 1999 ja 1998.
Teksti on parandatud vastavalt allikandmete ilmsiks tulemisele: kell 18:30
Sindi Rocki logo suurel stendil. Foto: Urmas Saard
Ilme Prenge on koos oma abikaasa Valdur Prengega esinenud Sindi Rockil 1999. aastal Vibro 4 koosseisus. Ilme varalahkunud abikaasa esines ka esimesel Sindi Rockil 1969. aastal. Siis peeti festivali kahel päeval ja lavalaudasid tallasid neli bändi: Vibro, Jüngrid, Viking ja FIX.
Carine Isand soovib seltsimajas vaadatud videosalvestisi kasutada selleks, et juba lähipäevil monteerida kokku ülevaatlik videoklipp varajasematel aastatel toimunust. Videot saab näha Facebooki Sindi Rocki seinal. Küllap pakub see vanematele inimestele meeldivaid meenutusi ja nooremale põlvkonnale ootamatuid avastusi. Näiteks näha, et ETV Pärnumaa operaator Verner Vilgas on kunagi samuti rokkinud, et 1998. laienes Sindi Rock ka Pärnu Valliköääru või saada teada midagi muud huvitavat.
Käesoleva nädala kolmapäevast reedeni toimub Tori rahvamajas iga-aastane muusikakooli koosmängu suvelaager. Muusikakooli direktor Merike Teppan-Kolk annab teada, et laagris õpitakse erinevates koosseisudes mitmesuguseid pillilugusid. Laagris osaleb veerandsada õpilast ja kõik muusikakooli õpetajad ning seal omandatud kava tulebki laupäevasel pargikontserdil ettekandele.
[pullquote]Paikuse Lions klubi on algatanud heategevusliku rahakogumise, mille abil soetatakse Sindi muusikakoolile trummikomplekt[/pullquote]Teppan-Kolk räägib sellestki, et Paikuse Lions klubi on algatanud heategevusliku rahakogumise, mille abil soetatakse Sindi muusikakoolile trummikomplekt. Seoses sellega on kõigil kontserdikülalistel võimalik toetada trummikomplekti ostu.
Kogu koosmängu suvelaager kutsub kõiki linlasi kontserdile!
Taasiseseisvumispäeva eelõhtul tunneb rahvas Põlvas Intsikurmu lauluväljakul taas ühislaulmise väge, millest minnakse osa saama kõigist Eestimaa paigust. Külauudiste portaal läheb oma meeskonnaga sellest peost ülevaadet tegema.
Ülo Kannisto laulupeol. Foto: Marika Kannisto
Vaba Rahva Laulu mõtte algataja ja kujuteldamatult suure korraldusvaeva nägija on Saaremaa kange mees Ülo Kannisto, kellel jätkub eestvedaja sitkust juba kuuendat aastat jutti.
Urmas Saard: Olete elukutselt ettevõtja. Millega igapäevast leiba teenite?
Ülo Kannisto: Mul on väike saeveski ja mõni veoauto, mis on leiva lauale toonud. Viimased aastad on põhitegevus olnud laulupidude ette valmistamine ja korraldamine.
Urmas Saard: Mis ärgitas ärimeest nii südikalt tegelema asjaga, mis ilmselt sentigi kasumit ei tooda?
Ülo Kannisto: Ajendas 20. augustil 2011. aastal Tallinna Lauluväljakul toimunud kurikuulus Vabaduse Laul. Kui ma seda lugu mõni päev hiljem (vist 23.08.11) internetis lugesin ja sellele oli kommentaarides antud hävitav hinnang, otsustasin hetkega, et hakkan ise tegema. Ivo Linna toetas seda ideed.
Urmas Saard: Mullu aprillis avaldati Saarte Hääle juhtkirjas mõtet, et ehk oleks Vaba Rahva Laul võinud jäädagi vaid Kuressaare ürituseks. Ometi toimus see möödunud aastal lisaks Kuressaare lossihoovile ka Keilas. Tänavu lauldakse juba enam kui 350 kilomeetri kaugusel Kuressaarest. Kus veel?
Ülo Kannisto: Kindlasti oleks võinud Kuressaarde jääda see traditsioon. Paraku on see seotud suurte kulutustega ja Saaremaal oli toetus väga väike ja nii ei saanud jätkata. Kuigi publikut oleks palju olnud. Keila laulupidu näitas, et saab edukalt mandril seda teha. Esmakordselt kogesin Põlvas (ka Keilas oli tunda head suhtumist), et selle laulupeo vastu on kutuuritöötajate poolt huvi suur ja ollakse igati toeks. Nii on hea tunne korraldada sellist suurt üritust!
On juba kindel järgmise aasta laulupeo koht. Siis ongi Eesti 100 ja toimub Eesti keskel – ajaloolisel Paide Vallimäel. Minu rõõmuks on sealgi suur huvi sellise sündmuse vastu. Publikule on seal palju ruumi, laval lauljatele suhteliselt vähe. Aga tehakse juurde kokkupandav lava ja just nii suur kui vaja.
Jaak Känd, kelle mütsi serval selgitav sõna „Jutumees“, pole mitte üksnes väga heas tähenduses suur ja alati oodatud jutumees, vaid ka suurepärane luuletuste lugeja, keda kuuldud väljapool Pärnutki.
Jaak Känd Pärnu Nullpunktis. Foto: Urmas Saard
Rüütli tänavalt Jekateriina kiriku suunas diagonaalselt üle Lastepargi sammudes märkab terane silm kõnniteeplaadil märgistust, mis märgib XVII – XIX sajandi Pärnu kindluslinna geograafilist keskpunkti. Samas paiknes Uus turg. Nüüd asub Rootsi-aegse turuplatsi ühes nurgas Nullpunkti nimeline kohvik, mille kõrval mõnus istuda, tuttavatega kohtuda ja kolmapäeva õhtuti kuulata ühe mehe vahendusel luule valikut tervest maailmast.
Eile õhtul luges Jaak Känd Nullpunktis eesti ja teiste poeetide luulet juba üheksandat korda ning lubab sellega jätkata kuni augusti lõpuni. Tänavu suvel harjutab Känd sarnaste avalike esinemistega ühtlasi ka Euroopa meistrivõistlustel osalemiseks. Kolmapäevaseid etteasteid nimetab ta “Luulesiiditeeks”. Luulehuvilised pärnakad mäletavad, et esmakordselt kuuldi teda taolises formaadis vabas õhus esinemas Hommiku tänaval Kolhethi restorani ees, paar nädalat ühte jutti, kõigil päevadel lõuna paiku.
Lõõtsavägilased Rasmus Kadaja, Tobias Tae, Andres Eelmaa ja Margus Põldsepp avasid Sindis käesoleva aasta suvekontsertide sarja linna seltsimajas.
Lõõtsavägilistega on Sindi seltsimaja trepil liitunud ka laulja Ilme Prenge ja seltsimaja juhataja Anneli Uustalu. Foto: Urmas Saard
Tänaseks kavandatud selle aasta esimene suvekontsert pidanuks linnarahva ootuste kohaselt toimuma Kiriku pargi varjuliste puude all. Paraku heitliku meelega ilm ei lasknud helitehnikat lageda taeva alla tuua, sest puudus teadmine, kas keset kontserti võib taas vihmasahmakas kaela sadada. Kuigi eelnevalt anti teada võimalikust kontserdi asukoha vahetusest, tekitas see ikkagi mõningast segadust. Osa inimesi kogunes parki, teised läksid aegsasti seltsimajja. Et ka pargis oodanud rahvas ansambli Lõõtsavägilased kontserdist päris ilma ei jääks, alustati esinemisega kümmekond minutit hiljem.
Noortest muusikutest sõnakam pilli- ja laulumees Andres Eelmaa ütles Lõõtsavägilasi tutvustades, et nende ansambel asutati 2013. aasta jõulukuul. Lõõtsavägilaste sünnipäevaks arvatakse siiski järgmise aasta 29. jaanuari, kui toimus ansambli esimene ametlik proovimäng. Ansamblis mängib kolm noorhärrat. Noorim on 13-aastane Tobias Tae (lõõts, järellaulja), vanuselt järgmine 15-aastane Rasmus Kadaja (lõõts, järellaulja) ja vanim 16-aastane Andres Eelmaa (lõõts, basskitarr, eestlaulja). Kolmekesi omandavad nad muusikalist vilumust ja teadmisi Karksi-Nuia Muusikakoolis, mille direktor on Margus Põldsepp. Tema on ka noormeeste juhendaja.
Pärnu Avangard Galeriis avatud Helena Keskküla näituse “Liivatera ballaad” uue video vaatamise järel esinesid Rüütli tänaval väikese kontserdiga Lee Taul koos Kalle Pilliga, kelle esinemise viimase looga liitus üllatuslikult ka Keskküla ise.
Pärimusmuusikast ja rockist võimsat sümbioosi loov Nikns Suns ehk läti keelne “kuri koer” oli taas oma täies koosluses Viljandi pärimusmuusika festivali kuulajate ees.
Katre Kaseleht ei jõua ära oodata, mil saab panna Nikns Suns’i värske sõõriku oma auto plaadimängijasse. Foto: Urmas Saard
Näitleja ja teatriõpetaja Katre Kaseleht kuulab seda karismaatikute seltskonda igal võimalusel sarnaselt väga paljude teiste „kurja koera“ kuulajatega.
„Nikns sunsil on oma truu publik, kes on neid aastast aastasse folgilt leidnud. Kõigil on laulude sõnad ja ka tantsusammud kenasti peas,“ rääkis Kaseleht viimati kuuldud kontserdi elamustest. Tunamullu iseloomustas ta Nikns Sunsi omapärase bändina, kelle repertuaar on laias laastus vähe muutunud. Tol korral üllatas ansambel teda mitme uue looga. Seekord tutvustasid nad oma teist stuudioplaati. „Minule tundus selle kõla pehmem kui esimese plaadi lugudel. See võib tulla sellest, et lõviosa “Urjoh, hunti” palade eestlaulja on Priit Oks, kelle hääl ei ole nii karune, kui Ragnar Toompuul, kelle kanda on eestlaulja roll esimesel plaadil. Rocki ja vunki on aga jätkuvalt,“ jagas kultrahoovilt saadud värskeid muljeid Kaseleht ja lausus lõpuks, et ei jõua ära oodata, mil saab panna värske sõõriku oma auto plaadimängijasse.
XXV Viljandi pärimusmuusika festivalil on lisaks kontsertidele ka õpitubade programm. 34 nutikas toas käsitletakse 27.-30. juulil festivali teemat “Uut ja vana” muusika õppimise, tantsu, jämmide ja vestlusringide kaudu; õpitakse pilli mängima, meisterdama ja neid ka lausa parandama.
Oma teadmisi ja oskusi jagavad teiste hulgas kõik see mees ansamblist Untsakad, kel täitub festivalil 25. eluaasta. Foto: Urmas Saard
Õpitubasid viivad läbi tegijad nii Eestist kui välismaalt. Suured inimesed saavad sauna ning pisikesed oma titelaulu- ja mängutoa.
“Kui mängid mõnda pilli, on tark see festivalile kaasa võtta, sest festival pakub alati spontaanset võimalust koos teistega uusi lugusid õppida ning tutvuda teiste maade pärimusmuusika ja -muusikutega. Õpitubadesse tulijatelt ei nõuta eelteadmisi,” julgustab Mare Lilienthal kõiki kohale tulema. Õpitubadepealik lisab: “Kui on eriti julget peale hakkamist, saab peale parmupilli õppimist astuda rahva ette koos Meisterjaaniga Kultrahoovis.” Viljandi pärimusmuusika festivali ajal saab lisaks parmupillile õppida ka väikekannelt. Uueks hitt-pilliks on pärimusmuusika maailmas ukulele, mida õpetab ukulele-maailmameister Tobias Elof (Taani) isiklikult. Omaette elamuse kingib kindlasti kohtumine Tšiili superstaari Nano Sterniga ja bändiga Kalàscima (Itaalia).
Kultuuriseltsi Tulused lahutamatu nelik koosseisus Krista Nõmm, Liina Hansen, Jaak Känd ja Timo Dreimann esitasid eile õhtul Pärnus Koidula ausamba juures terve tunni kestnud kirjanduslik-muusikalise etenduse “Siuru 100. Kohtumised pargis”, mis jutustas kirjandusrühmituse Siuru loomingulist tegevust kuni 1919. aastani.
Timo Dreimann, Krista Nõmm, Jaak Känd ja Liina Hansen Pärnu Koidula pargis. Foto: Urmas Saard
Koidula parki kogunes umbes poolsada kirjandushuvilist, kes kuulasid huviga Marie Underi, Artur Adsoni, Henrik Visnapuu, August Gailiti, Friedebert Tuglase ja Johannes Semperi loomingut, mida omakorda kaunistasid Timo Dreimanni esitatud Raimond Valgre loodud muusikapalad. Selgitavad vahetekstid Siuru plahvatuslikust loomingulisest tegutsemisest aastatel 1917-1919 valis välja ja kandis ette Jaak Känd. „Kava kokkupanekul oleme kasutanud kirjanike loomingut, mälestusteraamatuid Artur Adsoni „Siuru-raamat“, Henrik Visnapuu „Päike ja jõgi“, raamatuid „Marie Underi ja Friedebert Tuglase kirjavahetus“ ja Ivar Grünthali „Müütide maagia“ ning Sirje Kiini artiklit maikuises Sirbis „Mida on siurulastel meile öelda?“,“ ütles Känd sissejuhatuseks.
Pikemalt tsiteeris ta kirjandusteadlast Sirje Kiini ajalehes Sirp avaldatud artikli põhjal: „Siuru näol on tegemist eesti kultuuriloo tähtsaima modernistliku rühmitusega, tõeliste kultuuri- ja kirjanduslike revolutsionääridega, kes panid Esimesest maailmasõjast vapustatud vaimsetele ja majandusraskustele vaatamata toime omamoodi kultuuriime. Olukorras, kus kirjanikel alles puudus oma koondav ning kaitsev organisatsioon, kus oli väga raske, kui mitte võimatu raamatuid välja anda, õnnestus noortel, veel üsna tundmatuil autoreil anda paari-kolme aasta jooksul välja 25 raamatut ning koguteost. See oli nooruslikult tormakas, vaimu vabastav raamatutulv, mis paisati sõjaajal täiesti kängunud raamatuturule. Kogu toonane kultuurielu ja avalik tähelepanu hakkas keerlema just selle rühmituse kirjanike ümber.“
Pärnu Rääma linnaosa rahvas tähistas täna oma esimest kogukonna ühistegemist meelelahutusliku kava, ekskursioonide, laada ja kohvikutega.
“Mats von Kartohvel” Nooruse Maja suveaia laval. Foto: Urmas Saard
Nooruse Maja suveaia väravas tervitas esimesena pikemat kasvu noorhärra ja kutsus kohe seiklema. Auhinnadki olid ahvatlevalt juba lauale vaatamiseks välja pandud. Rääma linnajaos toimuva mobiilse seiklusmänguga võis alustada maja õuealalt. Etteantud vihjete põhjal pidi leidma 10 asukohta ja vastama küsimustele. Paraku jäi esimene põnevusretk läbimata, sest puudus internetiühendusega taskutelefon, mis mõistnuks ka QR-koodi lugeda. Veel sain lahkelt noorhärralt teada, et just olid suupilliklubi Piccolo Pelimaanid oma ütlemata vahva esinemise lõpetanud. Aga suupillimängijate järel astusid lavale uued esinejad ja meelelahutust jätkus ka hilisematele saabujatele.
Väravast paremat kätt kutsus kollane värv ja küpsevate pannkookide lõhn lähemale minema. Reformierakonna Pärnu linna toimekas seltskond jagas tasuta pannkooke. Kolme sorti moosi laotati heldelt koogile, maasika moos oli vist kõige magusam. Jane Metsal olid ka lapselapsed abis. Pisike tüdruk hoidis käes tumepunaseid roose. Vanaemal olevat homme sünnipäev. Küsisin, kas kõik räämakad? Ei ühtegi, aga Rääma oma päevale olid ju peale räämakate ka kõik teised toredad inimesed kutsutud. Isegi naaberlinnast Sindist sõideti perekonniti kohale.
Eile Tallinnas aset leidnud XII noorte laulu- ja tantsupeo “Mina jään” rongkäigus sammus ligemale 40 000 last, noort ja täiskasvanut. Rongkäik algas kell 9.30 Vabaduse väljakult ja lõppes kella 14 paiku lauluväljakul, kus algas noorte laulupeo kontsert.
Jaanus Reisner, Kadrina vallavolikogu esimees, on laulupeo rongkäigu alguse ootel koduvalla lippu hoidmas. Foto: Urmas Saard
Rongkäik koosnes kõigi maakondade, kolme linna ja rongkäigu pea allkolonnist. Maakondlikud kolonnid liikusid tähestikulises järjekorras alates Hiiumaast. Tavapäraselt asus rongkäigu lõpus Harjumaa ja Tallinn. Pidulised kõndisid viie kilomeetri pikkusel teekonnal Vabaduse väljakult mööda Pärnu ja Narva maanteed ja Pirita teed kuni siseneti lauluväljakule Mere värava kaudu.
Riikliku ilmateenistuse teatel peeti võimalikuks rongkäigu alguses sattuda hoovihma kätte, kuid seda ei juhtunud ja peoliste jalutuskäiku soosis ilmaolu kõige paremal viisil.
Kell 14 algas lauluväljakul XII noorte laulupeo kontsert “Mina jään”, kus valdavalt vabas Eestis sündinud põlvkond jätkas varasemate põlvede edasi antut tava ja oli loomas enda traditsioone. Kontserdi alguses süttis laulupeotuli, kui ühendkooride esituses kõlas Mihkel Lüdigi “Koit”. Tule süütasid tuletornis laulupeo peadirigent Heli Jürgenson ja laulupeo ideekavandi autor, helilooja ja dirigent Rasmus Puur.
Homsest pühapäevani ehk 30. juunist 2. juulini kestvate Pärnu Hansapäevade alguseni on jäänud loetud tunnid. Keskaja ja pärandkultuuri festival, mis viib nõiaväega juurte juurde, on kohe algamas ja alates tänase päeva teisest poolest käib vallikraavi kõrval asuval aasal ning Munamäe pargis vilgas askeldamine.
Valter Parve meenutab plaadi mängitamisega Vello Orumetsa ja teeb hansapäevaliste tuju heaks. Foto: Urmas Saard
Kõrgel redelil turnis mees ja parandas katust. Alles siis, kui ta möödujale selja tagant hüüatas, tundsin nõndanimetatud isehakanud bürgermeistri hääle järgi ära. Polnud ju peas uhket faasanisulgedega ehitud sametmütsi ega redelipulkadel näha pikkade ja teravate ninadega madalaid kingasid. Aga juba homme keskpäeval jalutab Pärnu hansapäevade peakorraldaja Mart Tõnismäe pika rongkäigu ees Rüütli platsilt oma tagasihoidlikku residentsi, mis veel täna vajas pisut kõpitsemist. Kuidas peaks keskaegses eesti keeles infopunkti nimetama, seda Mart täna veel öelda ei osanud, aga loodetavasti on homne päev tänasest targem.
Avataval keskaja turul tõmmati telke üles, tänapäevase kraana abil tõsteti suuremaid ja väiksemaid saunasid autodelt maha. Kibekiire ettevalmistus käis käsitöömeistrite laada, loomaküla, rüütliküla, nõiaküla avamiseks. Hansapäevadel näeb vibu- ja kirveturniire, saab külastada lasteküla ja atraktsioone, näituseid, võib teha hobusõite, reisida viikingilaeval Turm või seilata merd misjonilaevaga Jenny Kruse.
Pärnu kolledž kutsus täna pärnakad suurele sünnipäevapeole “Pidu meie õuel”, mis algas rohevahetuse, taaskasutuslaada, loengute ja töötubadega. Õhtul esines kolledži paraadukse kõrval ansambel Kukerpillid.
Taaskasutuslaat Pärnu kolledži õuel. Foto: Urmas Saard
Tartu ülikooli Pärnu kolledž asutati 21 aastat tagasi Pärnu majanduskooli baasil, 1996. aasta 17. mail. Kui sünnipäeva kuupäeval tähistatakse päeva pidulikult ja meelelahutuslikult kolledži siseselt, siis teisel päeval kaasatakse kõiki kodanikke, et pakkuda igale ühele midagi meeldejäävat, aga ka kasulikku.
Pärnu kolledži Väärikate ülikooli projektijuht Mari Suurväli ütles, et tema on oma auditooriumiga korraldanud juba mitmeid aastaid rohevahetust. Ta ise tõi vahetuseks tomatitaimi. Rohevahetusel võis veel näha maitsetaimi, murulauku, peiulilli, moone, liiliaid jm.
Taaskasutuse kraami valik oli suurem ja kauplejaid pisut rohkemgi kui rohevahetajaid. Pakuti mänguasju, ehteid, rõivaid, jalanõusid, elektroonikat. Ka õpilasfirmasid oli näha. Üht vanemaaegset raadiot ja vinüülplaadimängijat uudistati suure huviga.
Pärnu suupilliklubi Piccolo 20 tegevusaasta juubelinäitus on jõudnud pärast kolme väljapanekut kodulinna erinevates asukohtades esmakordselt väljapoole Pärnu linna. Väga mahuka sisuga näitus jääb Sindi linnaraamatukogusse vaadata kuni 28. juulini.
Pärnu Mihkel Lüdigi nimeline meeskoor tuli kell 12:29 alanud astronoomilisele kevadele laulmisega Tallinna Väravate juurde vastu.
Mihkel Lüdigi nimeline meeskoor tervitab Pärnus Tallinna väravate all kevadet. Foto: Urmas Saard
Kevadet, pärnakaid, Lüdigi mehi ja nende laulmist juhatanud Evelin Meid tervitas Pärnu abilinnapea Jane Mets. „Esimesel aprillil tähistate oma tegevuse 70. juubelit ja sellest pool aega olete siinsete väravate all kevade saabumist lauluga tervitanud. Üle mitme aasta tuleb kevad keset päeva, mitte ööpimeduses ega varavalges. Küllap soovis kevad sedakorda eriliselt rõhutada, et pole unustanud õiget tuleku aega nagu unustas talv tänavu oma kohaloleku vajaduse. Ja sügis jäigi kuni kevadeni kestma. Tänagi üritab suure lobjaka sajuga midagi näidata. Aga lumikellukesed juba õitsevad ja kuldnokkagi olevat nähtud,“ rääkis Mets.
„Tuli kevad, tulid lauljad linnud, tulid lindudega ühes sa,“ luges abilinnapea ühest väga vanast laulusalmist. „Mis oli see ‘sa’? Seda kirjas ei olnud. Aga edasi räägitakse: tuli ta. Mina usun, et see ‘ta’ oli päike. Oli soojus, võibolla oli armastus, aga võibolla oli tervis,“ luges Mets värsse ja lasi kevadmõtetel lennata. „Nüüd ja kohe mõelge, mida te kevadelt kõige rohkem ootate ja uskuge, see läheb täide.“
Mullu sügisel täitus Debora Vaarandi sünnist 100 ja Betti Alveril 110 aastat. Mõlemat poetessi meenutavad kirjanduslik-muusikalise kavaga Timo Dreimann, Krista Nõmm, Liina Hansen ja Jaak Känd, kes nüüd jõuavad ka Sindi kirjandusrahva juurde.
Timo Dreimann, Krista Nõmm, Liina Hansen, Jaak Känd Pärnus eakate avahoolduskeskuses. Foto: erakogust
Loominguõhtu toimub Sindi linnaraamatukogus 15. veebruaril, algusega kell 17.00. Jaak Känd ütles, et varem on sama kava ja koosseisuga esinetud Pärnus eakate avahoolduskeskuses ja restoranis Cafe Grand. „Krista loeb Debora, Liina Betti loomingut. Minult on vahetekstid. Timo esitab Betti ja Debora sõnadele kirjutatud laule ja saadab ennast süntesaatoril või klaveril.“ selgitas Känd. „Lauludeks olid „Ei vaibu“ (Podelski/Alver), „Kaks saarlast“ (Tubin/Alver), „Rannakolhoosis“ (Ojakäär/Vaarandi) ja „Saaremaa valss“ (Valgre/Vaarandi)“.
Debora Vaarandi
Hulgaliselt tundelüürikat ja lüürilis-filosoofilisi luuletusi kirjutanud Vaarandi sündis 1. oktoobril 1916. aastal Võrus, aga lapsepõlv möödus Tallinnas ja Saaremaal. Tema esimene luuletus “Udus” ilmus Saaremaa ühisgümnaasiumi kooliajalehes Kume Rivi. 1946. aastal haigestus poetess tuberkuloosi. Nõmmel asuvas Kivimäe haiglas kirjutaski Vaarandi luuletuse “Talgud Lööne soos”, mille lõpuosa valis Raimond Valgre „Saaremaa valsi“ sõnadeks. Luuletuse “Eesti mullad” eest määrati talle 1965. aastal esimene Juhan Liivi luuleauhind. Vaarandilt on ilmunud 6 erinevat luulekogu, üks valikkogu, mälestusteraamat „Aastad ja päevad“. Ta on palju tõlkinud vene ja saksa autorite loomingut.
Kõige paremini on Debora Vaarandi loomingu kohta öelnud tema eluaegne sõber luuletaja August Sang: „Äärmiselt eestipärane, põhjamaine temperament avaldub Debora värssides. Vaarandile pole luule aktuaalsus mingi probleem. Ta luuletab lihtsalt oma isiklikest elamustest, kuid ta tunneb niivõrd sisse sellesse suurde aega, milles ta elab, et märkamatult on ta luuletustes sees ka kõik need suured teemad, millele kuju leidmisega peaks heitlema mõni vähem spontaanne luuletaja …“
Betti Alver
Betti Alver, kodanikunimega Elisabet Lepik, sündis 23. novembril 1906. aastal Jõgeval.
Enamasti alustavad kirjanikud oma loomingutööd luuletajana, et hiljem pühenduda pikematele ja komplitseeritumatele žanritele. Betti Alveri looming on näide vastupidisest arenguteest. Koolipõlves huvitus Alver võrdväärselt nii kirjandusest kui ka muusikast. Gümnaasiumi viimases klassis kirjutas ta romaani “Tuulearmuke”, mille Tuglase soovitusel saatis “Looduse” romaanivõistlusele, kus võitis teise auhinna. Esikraamat trükiti 1927. aastal.
