Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

märts 2019
E T K N R L P
« veebr    
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

Juulikuus räägiti toidust

toitKeskkonnaajakirjanik Mirjam Matiisen jätkab oma igakuist ülevaadet maailma keskkonnaajakirjanduse uudistest. Juulikuus räägiti söögist ja sööjaist.

Eesti ajakirjanduseski on juttu olnud sellest, et kõikvõimalikes söögikohtades pakutavad lasteeined peidavad ilusate nimede taga sageli ebatervislikke toite. Samal teemal kirjutas hiljuti ka briti ajaleht „The Guardian“. Nimelt Inglismaa suurim sõltumatu ökoloogilise põllumajanduse organisatsioon Soil Association avaldas hiljaaegu uurimuse, milles öeldakse, et Inglismaa toidukohtades pakutakse lastetoitudena valdavalt ebatervislikku toitu, kus domineerivad burgerid ja nuggetid ehk eesti keeli kanapalad, vorstikesed, valmistoidud ja magusad gaseeritud joogid. Samuti ei pakuta lastetoitudes piisavalt juur- ja puuvilja. 

Kokku testiti kahtekümne ühe restorani ja pubi lastetoite. Kõik testitud söögikohad asusid linnade peatänavail.

Uurimuse teostanud Soil Assosiation on nüüd alustanud kampaaniat, mis kutsub restorane ja pubisid üles pakkuma lastele ebatervislike toitude asemel väikeseid portsjone täiskasvanute toiduvalikutest. Kampaania aitab teadvustada seda, et igasugune toit peaks olema köögis värskelt valmistatud.

Kampaania raames tehtud uuringust selgus ka see, et 40% lapsevanemate sõnul käivad nad koos perega väljas söömas kahe nädala jooksul vähemalt ühe korra. 66% vanematest arvab, et söögikohtades pakutavad lastepraed ei ole piisavalt head. Uuringus osales kokku üle tuhande pere. Jätka lugemist »

Rattaga Teise-Eestisse

Kristel Vilbaste

Kristel Vilbaste

Iga kord kui rohelised ratturid mõnd maakonda avastama lähevad tekkib minus ärevus – tahaks ka. Ära autoroolist ja kiirustamisest, õrnroheluse rüppe üheskoos nendega, kes sellest hoolivad ja huvituvad.

Tegelikult meeldib mulle ka lihtsalt rattaga sõita. Tunne, kui tuul kõrvus tuhiseb ja lõoke kõrgel peakohal lõõrib, on vabadusetunne. Tundub, et kahe ümmarguse ratta seljas võib vuhiseda muidu nii kättesaamatutesse kaugustesse, leidma seda, mis hinges kripeldab.

Oma esimese päris enda jalgratta sain tegelikult alles hiljuti, kaks aastat tagasi pärast üht väsitavat koolitust, kui tundsin, et pean end vabaks sõitma. Lapsepõlves pidin esialgu leppima vanema venna ratastega, aga need olid… jah enamasti juba kas ribadeks sõidetud või oli sealt mõnd „juppi“ vaja olnud, nii õppisingi korralikult rattaga sõitma alles umbes 9-aastaselt, kui ulatusin ema ratta lenkstangini. Seda ratast võis alati võtta ja sellega sai põhjalikult avastatud kõik kodulähedased salaurkad umbes 15 kilomeetri kaugusel. Vahel siiski sai sõitu tehtud ka isa veneaegse meesterattaga ja ma ei kujuta siiani ette, kes õpetas sellega sõitma „pulga alt“ ja kuidas see üldse võimalik on.

Igal juhul tegi ratas minu lapsepõlves kõik kohad kättesaadavaks. Hiljem, ülikooli ajal, ma rattaga peaaegu ei sõitnud ja mingi vahe tuli sisse ka hiljem. Küll vaatasin ikka ja jälle neid Roheliste rattaretkede kuulutusi ja unistasin kaasa minna. Aga ratast ju polnud, saan enda vabanduseks öelda :-) Jätka lugemist »

Allika tee

Kristel Vilbaste

Kristel Vilbaste

Eelmisel esmaspäeval 18. aprillil sain Ants Taliojalt teate, et Tuhala Nõiakaev hakkas keema. Eks minugi veri läks sest keema ja tuli hirmus tahtmine seda vaatama minna. Paraku lõi kevadine koolitustelaine peakohal kokku ning nii tuhisesin auto seljas ikka ühele ja teisele poole seda uhket Eestimaa imet.

Kuni lõpuks, kolmapäeval, pidi Mikk minema lindistama Rannamõisasse sel suvel Kanal 11 linastuvat Õuehaldjate avasaadet. Nii tuhisesimegi kolmapäeva hommikul autoga Tallinna poole, kui saabus järjekordne sõnum Nõiakaevu hoidjalt Ants Taliojalt: „Tähtis vahevõit! Tallinna Ringkonnakohus tegi kohtuotsuse, millega jättis Paekivitoodete Tehase OÜ ja AS Riverito (endine Merko Kaevandused) appelatsioonkaebused rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 29.06.2012 otsuse haldusasjas nr. 3 – 11 – 1689 muutmata. Kaebajad saavad küll 30 päeva jooksul Riigikohtusse edasi kaevata. Ja Tuhala Nõiakaev uhab praegu edasi keeda!“

Seda rõõmusõnumit olin oodanud juba tükk aega, märtsikuu kohtuistungust saati. Küllap ootasid seda ka need 65 000 eestlast, kes Nõiakaevu kaitseks allkirja andsid. See on suurim rahvaühtehoidmine peale fosforiidissõda. Ja pole siin midagi imelikku, ikka ja jälle astub maarahvas vastu ahnepäitsidele, kes üritavad kuivendada meie allikad ja kaevud ning sonkida segi viljakandva maa.

Päeva jooksul tuli täpsustavaid sõnumeid aina ja aina. Teine Nõiakaevu kaitsevaim Tanel Ots kirjutas: „Jüripäeval tehtud kohtuotsusega on tegemist on igati tervitatava uudisega vahevõidust Nabala-Tuhala rindel ligi kaks aastat kestnud kohtusaagas. Ajastus on märgiline mitmes mõttes. Jüripäeva legend jutustab vapra rüütli võitu suure ja rahvast aastaid hirmul hoidnud lohe üle.

Nabala saaga aga jätkub. Kohtuvaidlused käivad ju kaevelubade menetlemise tähtajalise peatamise, mitte lõpetamise üle. Siin on iga kodaniku teadlik suhtumine suureks abiks. On tähelepanuväärne, et kohus seadis kaevandajate avalikule huvile kaevanda vastuargumendiks avaliku huvi loodust kaitsta.“

Vähim, mida iga eestlane teha saab on austusavaldus Nõiakaevule ajal, mil nõiad parasjagu vihtlevad, nii võtsimegi peale lindistust sihi Nõiakaevule. Jätka lugemist »

Maailm räägib endiselt hobuselihaskandaalist

Mirjam Matiisen

Mirjam Matiisen

Keskkonnaajakirjanik Mirjam Matiiseni valik maailma keskkonnauudistest eelmisel kuul.

Välismaa keskkonnauudistes jätkus ka viimase kuu aja jooksul jõuliselt hobuseliha puudutav saaga. Ehk teisisõnu jätkub teema, millel peatusin pikemalt ka kuu aega tagasi. Avalikuks tulnud tõsiasi, et loomaliha sisaldavatesse toodetesse on ebaseaduslikult sattunud hobuseliha, põhjustas näiteks Inglismaa tarbijakäitumises põhjalikke muutusi.

Briti väljaanne „The Guardian“ kirjutab, et Inglismaal on keskeltläbi kuus inimest kümnest niinimetatud hobuselihaskandaali tagajärjel oma ostmisharjumusi muutnud. 30%  inimestest ostab nüüdsest vähem töödeldud lihatooteid. 25% inglastest on otsustanud vähem osta valmistoitu. Veerandik vastanutest on hakanud ka otsima asendusi taimetoidu hulgast.

Uuringufirma küsitluses osales 2064 Inglismaal elavat täiskasvanut. 68% vastanutest arvas ka seda, et valitsus ei ole toidukaupade märgistamist puudutavale seadusandlusele piisavalt tähelepanu pööranud. Pooled vastanutest ütlesid, et nad ei ole kindlad, kuivõrd vastab tõele kaupadel olev toiduainete sisaldust puudutav informatsioon. 44% vastanutest jälgib nüüdsest rohkem, mida lihatoodete pakenditele kirjutatud on ning 83% vastanutest nõustus sellega, et liha päritolumaa peaks pakendil näha olema.

Samas on Inglismaa suurim taimset valmistoitu tootev firma Quorn andnud teada, et nende müük on pärast hobuselihaskandaali enam kui kahekordistunud. Müüginumbrite kasvu on kinnitanud ka mitmed teised tuntud lihavaba toidu tootjad. Jätka lugemist »

Kuu keskkonnateateid laiast ilmast

Taas sirvib keskkonnaajakirjanik Mirjam Matiisen möödunud kuu huvitavamaid keskkonnauudiseid üle maailma.

Prantsusmaal plaanitakse hakata elektrit kokku hoidma. Nimelt teatas Prantsusmaa keskkonnaminister, et peagi on kõik kauplused ja kontorid sunnitud öösiti oma valgustuse välja lülitama.

Uus seadus rakendub Prantsusmaal selle aasta 1. juulist. Seaduse kohaselt peavad kauplused oma vaateaknad välja lülitama hiljemalt kell 1 öösel. Asutused on kohustatud tuled välja lülitama hiljemalt tund pärast viimase töötaja lahkumist.  Kohalikud omavalitsused võivad küll kehtestada erandeid jõulude ja teiste tähtsate sündmuste puhul. Samuti on erandid lubatud mõningates turismipiirkondades.

Selle sammuga peaks Prantsusmaa eeldatavasti kokku hoidma 250 tuhat tonni süsihappegaasi. See on 750 tuhande Prantusmaa majapidamise aastaringne energiakulu. Sealne keskkonnaminister Delphine Batho on ütelnud, et loodetavasti muudab antud seadus inimeste suhtumisi ning teeb Prantsusmaast valguse kokkuhoiu osas maailmas pioneeri. Jätka lugemist »

Allika-aasta saab läbi

Kristel Vilbaste

Möödunud suvel toimus Tartus kohapärimuse konverents, millel esines ka Soome šamaan Jaana Kouri, kes oma põliseid tarkusi soomlastele õpetab ja ka teaduslikult kohapärimust uurib. Ettekannetest vabamal päeval kutsusime Mikk Sarvega Jaana avastama Eestimaa pühapaiku ka maastikul. Nagu ikka sai mõeldud välja hästi pikk ja põhjalik teekond läbi Lõuna-Eesti. Marsruut  sai nii tihe, et kohe mõttetult tihe.

Tamme-Lauri tamme juurest keerasime autonina Kütioru Tammetsõõri poole. Ja teel pruuni kultuuriloolise teeviida juures, millel kiri „Võhandu mässu lahingupaik“ heitsin autos lause Mathias Johann Eisenilt: „Eestlastel on kolm väga püha paika, need on Taarapadu, Ebavere mägi ja Võhandu jõgi“. Olime selle lause jooksul juba hea mitusada meetrit teeotsast mööda sõitnud, kui Soome sõbrad palusid, et viiksime neid sinna püha jõe juurde.

Võhandu, mida sel kulgemise kohal Pühajõeks nimetatakse, voolas vaikselt vulisedes oma sängis, hõbedane euromünt tegi vaid vaikse sulpsu, kui voogudesse valgele liivale kukkus. Kõrge kaldarohelus oli täis tumesiniseid haldjalikult lendavaid kiile – vesineitsikuid. Siis aga palus Jaana rääkida loo Võhandust ja me jäime mõlemad Mikuga jänni.

Küllap sellepärast, et see ei ole minu ega tema kodukant. Minu lapsepõlve muinaslugudesse Pühajõe jutud ei ulatunud, niivõrd võimsad olid Pärnumaa soode ja metsade lood.

See suvine lugu tuli meelde paar nädalat tagasi, kui istusin aja parajaks tegemiseks Apollo raamatupoes ja sohval istudes võtsin lehitsemiseks Marju Kõivupuu „101 Eesti pühapaika“.  Raamat läks lahti otse Võhandu jõe kohalt, kuigi mu lemmikud on praegu allikad. Kohe vilksas Aino Kallase sulest pärit lause. „ Aga Võhandu jõge, mida lätlased kutsuvad Shvati Ubbe ja Maarahvas Püha jõgi, on peetud juba paganaajast saadik pühaks, ja niisama pühaks on selle allikas, mis on Otepääl, Ilmjärve külas, püssikuuli kauguses Letuski Mihkli talust, ning selle ümber on lucus ehk ohvrihiis.“ Jätka lugemist »

Laste looduse tundmisest ja ahvide õnnetundest

Mirjam Matiisen

  Ajakirjanik Mirjam Matiisen sirvib kord kuus KUKU Raadio Ilmaparandaja saates keskkonnauudiseid laiast ilmast.

Seekord alustan hoopis ühe mõtlemapaneva arvamusloo refereerimisega. Briti ajalehe “The Guardian” kolumnist George Monbiot kirjutas hiljaaegu artikli, kus ta väidab, et kui tänapäeva lapsed kaotavad kontakti loodusega, siis tulevikus ei ole neil huvi ka selle eest võidelda. Lapsed, kes veedavad täna poole oma ajast arvuti taga, ei ole ilmselt tulevikus motiveeritud loodust kaitsma.

Monbiot kirjutab, et uuringute kohaselt tahab enamik inimesi näha seda, et meie planeet oleks keskkonnana kaitstud. Kuid väga vähesed on valmis siin midagi ette võtma. Laste eemaldumist looduskeskkonnast nimetab “The Guardiani” kolumnist uueks keskkonnakriisiks. Ehk teisisõnu- inimestel, kellelt me eeldame looduse kaitsmist, on tegelikult loodusega üha vähem ja vähem reaalset kokkupuudet.

Laste seotus loodusega halveneb veel kiiremini kui meie keskkond tervikuna, arvab George Monbiot. Näiteks tohivad lapsed ilma järelvalveta liikuda üha väiksematel maa-aladel ning üha vähem lapsi satub regulaarselt mängima metsiku looduse keskele. Ameerika Ühendriikides tehtud uuring näitas, et kuue aasta jooksul, aastatel 1997 kuni 2003, kahanes nende laste hulk, kellel oli niiöelda õuealaga seotud hobisid, tervelt poole võrra. Suurbritannias tehtud uuring näitab, et 11-15 aastased lapsed veedavad keskmiselt poole oma ärkveloleku ajast arvuti ees.

Sellistel arengutel on mitmesuguseid põhjuseid, kirjutab Briti kolumnist. Näiteks: lapsevanemate irratsionaalne hirm võõraste ees, nende täiesti õigustatud hirm liikluse ees ning see, et eelmiste põlvkondade mängumaad on tänaseks kadunud. Ka tänaste laste ajakava on planeeritum kui eelmiste generatsioonide oma- see võimaldab vähem looduses “kolamist”. Samuti on tubaste tegevuste kvaliteet enamasti kõrgem ning laste väljasliikumine seostub üha enam kuritegeliku maailmaga.

Samas on sellistel tendentsidel mõjud ka laste tervisele. Üha enam on laste puhul probleeme liigse kehakaaluga, astma ja rahhiidiga, mis on kasvava organismi ainevahetushaigus. Samuti on uuringutes tulnud välja, et laste seas on sagenenud südame- ja hingamisteede haigused ning ka probleemid vaimse tervisega. Jätka lugemist »

Ilmaparandaja viskab pilgu peale keskkonnasündmustele maailmas

Kord kuus valib ajakirjanik Mirjam Matiisen KUKU raadio saatesse Ilmaparandaja põnevamaid keskkonnauudiseid laiast ilmast. Tema seekordne valik on siin:

Briti ajaleht “The Guardian” kirjutab üsna haruldasest õnnetusest. Nimelt Californias, Lompoci surfirannas hukkus oktoobri lõpus haikala rünnaku tagajärjel rannas surfanud 39-aastane mees.

Californias hukkunud surfarit hammustas haikala ülakehast. Kusjuures samas rannas oli täpselt kaks aastat varem haikala surmava hammustuse tõttu hukkunud 19-aastane mees.

Haikala rünnaku tõttu hukkumine on maailmas haruldane, teatab briti ajaleht. Artiklis kirjutatakse, et iga-aastaselt on maailmas keskeltläbi 65 haikalade poolt inimestele tehtud rünnakut ja iga aasta hukkub maailmas haikala hammustuse tagajärjel kaks või kolm inimest.

Haid enamasti inimest ei ründa, sest kahejalgne ei kuulu nende kohustuslikku menüüsse. Rünnaku ohvriks võib sattuda siis, kui kala üritab end kaitsta või on millegipärast afektiseisundis.

Ajaleht The Guardian kirjutas oktoobrikuus ka seda, et Inglismaa põldude tänavune kehv saagikus ning teraviljahinna järjekindel tõus maailmaturul tähendab seda, et tarbijad peavad ilmselt leppima toiduhindade kasvuga.

Inglismaa Põllumeeste Liit teatas, et äärmiselt vihmarohke suvi Inglismaal tõi kaasa selle, et näiteks nisu saagikus oli tänavu 15% väiksem kui eelnenud viie aasta keskmine. Nii märg suvi olevat Inglismaal viimati olnud 1912. aastal. Jätka lugemist »

Siidisabade hukku ei põhjustanud viirused

Nädal tagasi Harjumaalt leitud siidisabad ei olnud nakatunud linnuviirusesse, selgitas Veterinaa-ja Toiduameti poolt tellitud uuring. Ligi 60 lindu leiti Tallinnast, Viimsist ja mujalt Harjumaalt.

Veterinaar- ja Toiduameti loomatervishoiu, loomakaitse ja söötade osakonna juhataja Maaria Kristian kinnitas värsketele uuringutele tuginedes, et linnud ei olnud haigestunud viirustesse.

Üheks lindude hukkumise põhjuseks on peetud ka lindude poolt söödud käärima läinud pihlakaid, Mõne linnu lahkamine leidis, et nad olid värskelt söönud küll pihlakaid, mille tulemusel lind kaotab suunataju ning võib seetõttu lennata vastu klaasakent.

Kristjan tõdes, et mõne lahatud linnu maost leiti küll suurel hulgal pihlakamarju, aga selle järgi veel tõsiseltvõetavaid järeldusi teha ei saa.

Mis siis ikkagi põhjustas suur ehulga siidisabade hukkumise, saab kuulata täna KUKU raadio saates Ilmaparandaja algusega kell 14.

Siidisaba ehk viristaja on III kategooria kaitse all olev liik, kes on Eestis läbirändel kevadel märtsist maini ja sügisel septembrist detsembrini. Lindu võib kohata parvedena marjapõõsastel ja puudel. Väga harv on juhus, kui siidisabad Eestis pesitsenud. Soome, Rootsi ja Karjala läbirändajaid on meil juba mõni nädal näha. Suurem läbiränne alles novembris – detsembris. Talvitujaid võib meile jääda kuni paarkümmend tuhat.

Eestlane Euroopa keskkonnapoliitika keskel

Mirjam Matiisen

Keskkonnaajakirjanik Mirjam Matiisen räägib laupäevases KUKU Raadio Ilmaparandaja saates selleaastasest Rohelisest nädalast Euroopas

Euroopa Roheline nädal, mida Brüsselis hiljaaegu külastasin, kujutab endast Euroopa suurimat iga-aastast keskkonnapoliitika konverentsi. Tänavune Roheline Nädal oli aga tegelikult sinist värvi, sest arutluse keskmes olid veega seotud keskkonnaprobleemid. Nii oli ka Euroopa Rohelise nädala alapealkirjaks seekord lause: „Every drop counts“ ehk „Iga piisk loeb“. Annan siin väikese ülevaate, milliseid veega seotud keskkonnaküsimusi Brüsselis esile kerkis ning toon välja mõned faktid Euroopa veekeskkonna kohta, mis ma ürituselt kõrva taha panin.

Euroopa Komisjoni keskkonnavolinik Janez Potocnik lausus Rohelise nädala avakõnes, et vaid kaks protsenti maakeral leiduvast veekogusest on värske ja kasutatav ning praegu on see vesi suuremas ohus kui kunagi varem. Maailma üha kasvav rahvaarv, majanduse areng ning muutused maakasutuses viivad üsna tõenäoliselt reostuse suurenemise ja vee nappuseni. Kliimamuutused mõjutavad meid enam ja enam, eriti Vahemere ääres ning üleujutused saavad olema sagedasemad ja intensiivsemad mitmetes Euroopa paikades. Jätka lugemist »

Kust sa tulid, võõras mees?

Kuu aega tagasi kirjutasin puukidest ja puugihaigustest, aga see lugu sai ootamatu jätku. Nimelt tuli headelt sõpradelt Saksamaalt sõnum, et borrelioosi raviks võiks katsetada ühe Euroopas levinud taime tinktuuri. Hildegard küsis, et kas meie metsades kasvab selline taim mille ladinakeelne nimi on Dipsacus sylvaticus. Ei kasva, pidin vastama ja pole tal õiget eestikeelset nimegi… siiski, uniohakas on talle nimeks antud.

Asusime siis Mikuga kohe uurima, mis taim see on, millest nii palju Euroopas ja Ameerikas abi on, koguni süüfilist ravivat see taim. Imerohi tõega! Miks siis meil sellest midagi ei teata?

Tellisime interneti kaudu Ameerikast koguni põneva ravimtaimede raamatu, mis sellest taimest pajatab. Uurisime Aili Pajult ja Ain Raalilt, Lembit Kuhlbergilt, Rein Sanderilt ja Mall Värvalt, taimetarkadelt kellest väga lugu pean. Kuid Euroopa metsades kasvav taim on võõras, mis võõras. Ehkki, jah facebooki pandud küsimus tõi ka teate, et ühel sõbral selline taim aias kasvab.

Kogu sellest mitmenädalasest otsingust jäi kumama küsimus: Miks on üks taim meie jaoks võõras ja teine omane ja armas? Jätka lugemist »

Kevad toob ka puugid

Kristel Vilbaste,

loodusajakirjanik

Isegi ilmajaama lumekaardil saab sel nädalal lumi otsa. Vihm peseb olematuks need kübemed, mis veel metsaveeres päikesepaitusest peitu saanud.   Lumest vabanev maa hingab ja liigatab. Vaid sellel hetkel kui lumi läheb, hoiab kogu loodus end Emakese Maa lähedal, lumeraskuse all maadligi vajunud taimestik paljastab kände ja kive, mutimullahunnikuid ja peitu pugenud aardeid.

Siis aga äkki, hakkab päike soojalt paistma, kergitab õhutemperatuuri üle maagilise kümne kraadi. Maapind vappub ja rõõmustab, kõik kõrrealgmed imevad end maamahlu täis ja sirutuvad taeva poole. Kulukiht tõstetakse kõrgele, rohelised piigid löövad sellest läbi.

Ühe hetkega saab maa soojaks ja äratab oma putukad-mutukad. Hiidämblikud sibavad iga me sammu peale kihinal-kahinal laiali. Nüüd on õige aeg jääda kuulama nende trummisoolosid. Istun maha ja kuulatan. Ja seal, haavalehe peal, üks asubki kohe jalgadega trummi lööma. Vaevukuuldav krabin, aga küllap see armastatuni jõuab. Jätka lugemist »

Ilmaparandaja keskkonnateated laiast ilmast

Kord kuus valib keskkonnaajakirjanik Mirjam Matiisen KUKU Raadio Ilmaparandaja saatele keskkonnauudiseid laiast ilmast. Tema valik märtsiuudistest on siin.

Värsked uudised briti ajalehest „The Guardian“ pajatavad sellest, et rahvusvaheline reklaamistandardite agentuur ASA keelustas hiljaaegu meedias reklaami, mis soovitas tarbida karusnahka kui keskkonnasõbralikku materjali.

Reklaamide nii-öelda valvekoera rollis tegutsev agentuur pidas Euroopa Karusloomakasvatajate Assotsiatsiooni kampaaniat eksitavaks. Kampaania kandis pealkirja: „Miks on karusloomanahkade kandmine keskkonnasõbralik“ ning see väitis, et karusloomanahk peab vastu kogu inimese eluea ja säästab looduskeskkonda. Lisaks sellele, et reklaam kiitis karusnahka kui kauakestvat materjali, väideti ka, et seda on lihtne taaskasutada ja see laguneb looduses. Euroopa Karusloomakasvatajate Assotsiatsiooni kampaania ütles sedagi, et loomanahkade kandmine on maaviljeluses üks enim ökoloogiliselt tasakaalus olevaid süsteeme.

Reklaamistandardite agentuur ASA sai antud kampaania kohta kaebuse rahvusvaheliselt loomakaitseorganisatsioonilt, kes väitiski, et reklaam on tarbijaile eksitav. Euroopa Karusloomakasvatajate Assotsiatsioon ning samuti Rahvusvaheline Karusnahaföderatsioon vaidlustasid antud kaebuse, öeldes, et karusnahk on ikkagi vastupidav ja keskkonnasäästlik toode. Nad väitsid vastulauses, et näiteks naaritsakasukas peab vastu 30 aastat ja enamgi, olles seega vastupidavam kui enamik tekstiilimaterjale. Samas saab kasutatud kasukat ümber töödelda teisteks toodeteks, nagu näiteks kottideks või patjadeks. Jätka lugemist »

Maailma keskkonnauudiste keskmes oli detsembris ilm

Keskkonnaajakirjanik Mirjam Matiisen sirvib tänases KUKU Ilmaparandaja saates detsembrikuiseid keskkonnauudiseid laiast maailmast:

Lund on sel talvel vähe

Sarnaselt Eestile räägivad teiste hulgas ka näiteks Soome uudised praegu sellest, kuivõrd eriline on tänavune soe talv. Yleisradio uudisteportaal kirjutab, et eriliselt soe on praegune talv just Lõuna-Soomes. Ja Läänemerel ei ole nii vähe jääd nähtud alates 1930ndast aastast. Detsembrikuus mõõdeti rekordiliselt palju sooja Ålandis, Kemiös, Salos ja Helsingis. Viimati oli soojemat sorti talv Lõuna-Soomes 2006ndal aastal ja Põhja-Soomes 2007ndal aastal.

Õhutemperatuurid Soome mereäärsetel aladel olid tänavu novembris ja detsembris aastakümneid mõõdetud keskmisest viie kraadi võrra soojemad. Sademeid tuli detsembrikuu jooksul Soomes rohkesti, Lõuna-Soomes ja osades Lapimaa paikades tuli kaks ja pool korda rohkem vihma, lörtsi ning lund kui keskmiselt.

Siiski on detsembris lumesadu olnud Soomes tavapärasest väiksem. Lõuna-ja Lääne-Soome on olnud peaaegu lumevaba, kuigi harilikult on neis piirkondades detsembris 5 kuni 30 cm lumikatet. Kõige sügavam lumi on tänavu mõõdetud Kirde-Soomes asuvas Puolankas.

Soome uudised kirjutavad ka sellest, et lumevaba ja pehme talv häirib metsas elavate karude talveund. Näiteks on Lappeenranta lähistel nähtud talveuinakust ärganud karu, kes tõenäoliselt otsis uut sobivat koobast. Kuna vihma on olnud Soomes palju ja lund vähe, siis usutavasti hakkavad paljud karud liikuma, et otsida kuiva koobast, kus talveund magada. Jätka lugemist »

Maailma keskkonnauudised keskendusid novembris Jaapanile

Keskkonnaajakirjanik Mirjam Matiisen heidab kord kuus KUKU Ilmaparandaja saates pilgu möödunud kuu keskkonnauudistele maailmas:

 Möödunud kuul figureeris välismeedias jõuliselt taaskord Jaapani tuumaõnnetuse teema. Novembris pääsesid ajakirjanikud esimest korda uudistama Jaapani tsunami- ja maavärinaõnnetuses kahjustada saanud Fukushima tuumajaama ümbrust. Esimeste reportaažide kohaselt on olukord Fukushima ümbruses kaheksa kuud pärast õnnetust endiselt sünge ja täielikult kaoses.

New York Times´i Tokyo büroo juhataja Martin Fackleri sõnutsi on kogu Fukushima ümbruskond kõikjal täis killustikuhunnikuid. Fackler kirjeldas, et reaktorid on endiselt ümbritsetud rusudega- sealhulgas kortsutatud metalli, lömmis veepaakide ja kahjustada saanud veoautodega. Selline olukord annab tunnistust selle kohta, kui energiamahukas on olnud reaktorite kontrolli alla saamine. Radiatsioonitase on seal endiselt kõrge, rääkis Fackler BBC raadiole. Kõik territooriumil viibinud pidid kandma kaitserõivastust, kahekordseid kindaid, plastikust jalakaitsmeid ja juuksevõrke ning gaasimaske. Jätka lugemist »

KUKU Raadio uued keskkonnasaated sünnivad Võrumaal

Sel laupäeval taaskäivitab KUKU Raadio oma keskkonnasaated, alustades uue saatesarjaga „Ilmaparandaja“. Sellega jätkab raadiojaam enam kui kümneaastast keskkonnasaadete traditsiooni. Ehkki saadetes käsitletakse teemasid üle Eesti, pannakse see kokku Võrumaal Haanjas. Sellega erineb “Ilmaparandaja” Tallinna-kesksest meediast.

„Keskkonnateemad muutuvad me elus aina olulisemaks, seetõttu pidasime loomulikuks, et nende teemadega tegelemist jätkame, nagu tegid seda saated „Roheline värav“ ja „Keskkonnatelk“,“ tõdes KUKU Raadio peatoimetaja Janek Luts.

Saate toimetaja Kadri Valner on raadios keskkonna ja looduse teemadega tegelenud ligi kümme aastat. Tema sõnul on sarja teemadering lai, kuid lähtutakse ühest kindlast eesmärgist - maa ja ilma tervis ja heaolu sõltub meist endist. „Võtke saate pealkirja, kuidas tahate – on siis tegu sooviga teha maailma paremaks või võidelda tarkade toimingutega kliimasoojenemise vastu,“ arvas autor. „Igatahes  edastab saade „Ilmaparandaja“ infot ja mõttevahetusi olulistel keskkonnateemadel, otsib ja vahendab loovaid keskkonnaalaseid lahendusi, millest paljud võtavad eeskuju esivanemate loomulikust tegevusest ja tarkusest läbi aastasadade.“

Saate meeskonda on kaasatud ka teisi autoreid, kelle jaoks looduse ja keskkonnateemad olulised: Mirjam Matiisen, Mirjam Nutov, Kristel Vilbaste, Katrin Lipp, Erkki Peetsalu ja Rein Pärn.

Saade “Ilmaparandaja” on eetris laupäeviti kell 14 ja kordusena samal õhtul kell 20 ning igal ajal leitav KUKU raadio arhiivist ja portaalist www.kylauudis.ee. Sari sünnib Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel.