Sõmmõrpalo vallast Liinamäe mõisast asunigutalo köögipõrmandu alt tull’ vällä tarõsuurunõ kivimüräk. Tuu om arvada sama kivimüräk, mink kotsilõ om üles kirotõt juttõ kivi ala matõtust varandusõst.
«Seo ots lätt vundamendi ala, tõsõlõ poolõ,» kõnõl’ löütü kivi suurusõst Murumäe talo peremiis Helsteini Lembit. «Tõnõ ots lätt ahu ala ja kolmas küünüs viil poolõ tarõni. Seo om õnnõ nukakõnõ siin päält nätä. Ja ku pall’u tä alla viil lätt?!»
«Mi tiidsemi nii pall’u, et määnegi suur kivi om põrmandu all. Esä veidükese ragusi taad, ku tegi tarõnukka,» ütel’ Lembit. «A köögijaku es tiiä sukugi. Ku viitrassi kaivõti, läts tuu täpsele kivist müüdä.»
Kivvi kaiõn tunnus, et maja ehitämise aigu om tuud päält kõvastõ lahutu. Maja om ehitet tuudaigu, ku mõisamaa asunigõlõ vällä jaeti. «1928 vai kuna nä tetti,» tulõt’ miilde Lembitü 86aastanõ imä Miralda, kiä tuudaigu oll’ väiku lats. «Maa anti ja naksiva kõik ehitämä. A nuu omma kõik är koolnu, kes teivä ja olli. Tuu oll’ paruni man üts Tammi Miina, tälle anti maa ja tä nakas’ siiä ehitämä. Kõgõpäält oll’ maja vundament tettü tõsõ kotussõ pääle, a sis millegiperäst märgiti ümbre ja tetti tarõ siiä.»
Mõisaaigu olli ümbretsõõri talli, vask’alauda, küünü, kaiv, munakivvega katõt huuv, tiidse Miralda uma imä jutu perrä. Tä esi sai majja elämä päält sõta. A köögipõrmandut olõ-s putnu päält maja ehitämist kiäki. Lembit om väke täüs, et vahtsõ köögipõrmandu jaos iks kivvi vähämbält päält är lahku. Loe edasi: Põrmandu alt löüti tarõsuurunõ kivi
Valdo Valper kõneles esitlusel, kuidas ta Urvaste lugude juurde jõudis. Kümmekond aastat tagasi juhtus ta Eesti Rahvaluule Arhiivi kohapärimuse töörühma liikmena nägema kogumiku „Rõuge kihelkond. Paigad ja pärimus” valmimist. Rõuge oli talle emaisa kodukihelkonnana lähedane, samavõrd paelus emaema kodupaik Urvaste. Nii oligi liisk langenud.
