Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

veebruar 2019
E T K N R L P
« jaan    
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728  

Õpetaja suvi – sära ja värskuse kogumise aeg?!

„Küll sul ikka veab – kolm kuud puhkust,“ see on väide, mida õpetajana kuulen väga tihti, eriti suvel. Mis seal pattu salata, olen vastuseks kostnud, et eks juuni, juuli ja august ole kolm head põhjust, miks õpetajaks hakata. Tegelikkus aga nii roosiline (päikseline) pole.

Kõigepealt tuleb märkida, et õpetajate suvepuhkus ei kesta mitte kolm kuud, vaid täpselt 56 päeva. See tähendab, et kooliukse võib õpetaja enda järel sulgeda napilt enne jaanipäeva ja uks tuleb uuesti üles leida augusti keskel. Tõsi, pärast laste lahkumist koolist muutub õpetaja töö olemus – õpetamise asemel tuleb klassi ja sahtleid koristada, kasvatamise asemel tuleb täita eKooli, õpinguraamatut ja erinevaid aruandeid, lastevanematega suhtlemise asemel tuleb rohkem tähelepanu pöörata kolleegidele. Vanemate klasside õpetajad veedavad juunikuu ja mõnikord ka poole augustist täiendavat õppetööd tehes. Mis parata, on õpilasi, kellele jääb 135st koolipäevast väheseks, et klassi lõpetamiseks vajalikku materjali omandada. Seega võib õpetaja kooliõhu päriselt välja hingata alles jaanitule ääres, siis kui Jaan juba jaheda kivi vette viskab.

Juulikuu on tõesti juba õpetaja päralt, iseasi, kui palju seda puhkamiseks kasutada raatsitakse. Mul on kolleeg, kes käib juba aastaid kesksuvel Soomes maasikaid korjamas, pidavat hästi teenima ja on vahelduseks koolitööle. Teine kolleeg peab plaani teha suvel valmis matemaatika töölehtede komplekt, mis sobiks õpiabi vajavatele õpilastele (töö ajal seda teha ei jõua). Kolmas kolleeg läheb oma õpilastega Helsingisse Soome-Eesti tantsupeole, neljas tahab minna suvekoolitusele ja viies läheb lastelaagrisse kasvatajaks. Ise olen suvel tegelenud näiteks taimede korjamise ja herbaariumi valmistamisega, aga ka ajakirjandusliku suvepraktikaga, sugulaste ja tuttavate laste hoidmisega. Tundub tööna, aga on vahva.  Jätka lugemist »

Osula Hugo: tuu aig nakkas ümbre saama, ku jummal oll’ auto!

Mootor Grupi juhatusõ esimiis, Eesti kõgõ suurõmba bussifirma Sebe ja viil mitmõ transpordifirma umanik Osula Hugo (55) sõit esi kah rohkõmb bussi ku autoga. Sõmmõrpalo valla Osula küllä intervjuud andma tull’ tä väikubussi RAF Latviaga, määndsega Vinne aigu marsruuttaksot sõidõti.

Hugo kasvi külh üles Ida-Virumaal Mäetagusõl, a võro veri kisk tedä iks siiä.

Sebe om valitu kõgõ parõmbas tüüandjas inemiisi vidämise alal (2009). Kuis olõti jõudnu sinnä, et bussijuhi omma kõgõ lahkõ ja ku buss jõud Võrolõ, sis ütles juht võro keelen: «Olõti jõudnu Võrolõ. Hää võrokõsõ, aituma, et sõitsõti Sebe bussiga, hääd kodojõudmist!»

Ku majanduskriis oll’, sis bussijuhi kurtsõ: inemise omma murrõn, tulõva bussi ja sõimasõ meid. Kõnõlimi sis näile, et kaegõ: noil inemiisil ei olõ tüüd, a ti istuti hummogu bussiruuli, õdagu lääti kodo ja saati kimmäl kuupääväl palga kätte. Pruuvkõ olla toes noilõ, kes ei tiiä, mis uma murrõga tetä! Ku saa rohkõmb palka massa, saa parõmbit bussijuhtõ tüühü võtta. Esieränis tubli om mi Võro kollektiiv: võrokõsõl om iks lahkus seen, hää tujo ja suuv ummi tundit vällä näüdädä. Mu esä oll’ väega emotsionaalnõ inemine, võro rahvas om ülepää emotsionaalnõ.

Nii et võrokõisiga om lämmi läbisaaminõ?

Om jah! Ku esä vangilaagrist tagasi tull’, pidimi jäämä Ida-Virumaalõ. A 1960.-70. aastil kävemi egä nädälivaihtus Võromaalõ sugulaisi mano, mõlõmba vanaimä mano. Esä iks ütel’, et ku joba Tartost läbi, sis lätt hing vallalõ. Võromaal omma eestläisi juurõ, tundõ ja vägi!

Olõti ütelnü, et teil ei olõ Hispaanian suvilat. A kas Võromaal om uma majakõnõ?

Kah’os ei olõ, suvõkodo om hoobis Hiiumaal – Kõpu puulsaarõ tagomadsõn otsan Kalana külän. Imä eläs iks Alutagusõ mõtsu seen ja pidä mehidsemajapidämist katsa suurõ taruga. Nii ma käügi Ida-Virumaa ja Hiiumaa vaiht, Võromaalõ trehvä kuun kõrra. A 2003. aastast, ku Võro autobaasi pankrotist üle võtsõmi ja siiä pall’o hinge pandsõmi, olõmi saanu väega hää tulõmusõ hindä meelest. Päält tuu, et bussijuhi omma tubli, teemi tüükuan egäsugutsit imevigurit Suumõ, Ruutsi ja Norramaalõ.

Teiti Norra ringraamiiskunnalõ bussi-remonditüükua.

Rikka norraka tahtsõ säänest «imeasja» telli. Oll’ murõ, kuis peenükese tüüga toimõ tulõmi, a Võro mehe vidi vällä. Arva, et seolõ telmisele tulõ timahava ja järgmädsel aastal lissa.  Jätka lugemist »

Staažikas noortejuht: kodutütred hoiavad mind noorena

Leili Aleksejev (58) liitus Naiskodukaitsega aastal 2001, tänini on ta tegev noortejuhina. Põlula kooli õpetaja ja kodutütarde rühmajuht ütleb, et kodutütred hoiavad teda noorena ja suudavad süstida nooruslikkust.

Foto: Kristel Kitsing

Leili teeb kodutütardega laagrites palju käsitööd

Naiskodukaitsesse tõi puhas juhus

Leili Aleksejev sattus Naiskodukaitsesse juhuslikult, kui ta kasutas 2001. aasta suvel Naiskodukaitse Võsu Õppe- ja Puhkekeskust. Sama aasta sügisel käidi Põlula koolis noortetööst rääkimas ja arvati, et tema oleks sobiv inimene noori juhtima. „Võtsin vastu poisid ja tüdrukud,“ sõnas Leili Aleksejev, kes hakkaski Põlula koolis noortega tegelema: algselt kotkaid ja tütreid, hiljem ainult kodutütreid juhendades.

Leili on seisukohal, et täna pole Põlula koolis enam noortele propagandat vaja teha, sest igal aastal liitub kohaliku kooli II-III klassi õpilasi, keda ajendab liituma omavaheline suhtlusvajadus, põnevad laagrid ning ühised väljasõidud. Siiski selgitab Aleksejev, et Kodutütarde organisatsioon on aja jooksul muutunud päris palju. „Alguses oli tüdrukuid rohkem, jooksid tormi. Siis algas taganemine, sest tüdrukutel tulid ka muud huvid,“ selgitas Aleksejev. Ta arvab, et kõik tüdrukud võiks kuuluda organisatsiooni, hoolimata huvialast, sest see kujundab noorte väärtushinnanguid ja käitumist. Näitena toob ta suitsetamise. „Ma arvan, et see on lugupidamine organisatsioonis olevate teiste kaaslaste vastu ja noortejuhtide vastu,“ selgitas Aleksejev, kelle arvates noortejuht ise on eeskujuks, kui ta ei suitseta ja need väärtushinnangud kanduvad läbi eeskuju edasi.

Jätka lugemist »

Kas külmäs kah lätt?

Luudusõ- ja talomiis Pulga Jaan. Foto: Harju Ülle

Mi kandin om ilm nii hiitlik, et ilma etteütlemisega om kerge võssu minnä. A vana luudusõmehe mõistva luudusõ märke perrä siski ütte-tõist ilma kotsilõ ette nätä.

«Olõ mitmit aastit ilma kaenu – kuigi luudus om veidükese iks sassih kah ja ei mõistaki kiäki inämb täpsele üteldä – ja arva, et seo kuu keskpaigah piässi külh tulõma kõrralik talv ja om jutiga piaaigu märdsi lõpuni vällä,» märgot’ Räpinä aianduskooli luudusõ-oppaja, jahimiis ja tsirgu-uurja Lepiski Arvi. «Märdsi algusõh tege üte väiku sulalainõ, nii nädälidse, sis lätt viil külmäle ja om jutiga nikani ku keväjäni.Väega suurt lummõ es tohtnu tulla. A näüs, ku täppi taa lätt!»

Lepiski Arvi selet’, et illast talvõ tulõkit näkk’ ette näütüses tsirkõ perrä. «Meil omma rändtsirgu är liiknuva, a Lääne-Eestih ommava hani ja luiga viil kohal. Kiivitäjit oll’ vana-aasta viil nättü. Mõtsaelänigu näivä ette, et äkilist külmä ei olõ tulõmah.»

Antsla ja Varstu kandin toimõndaja luudusõ- ja talomiis Pulga Jaan ütel’, et luudusõmärke ja eläjide üllenpidämise perrä oll’ jo süküskuun selge, et varahast külmä talvõ seokõrd ei tulõ.

«Ku tulõ kipõlt külm talv, sis eläjä ruttasõ asjuga, a seo süküs om näil olnu kõgõga aigu küländ,» selet’ Pulga Jaan. Mõtsatsikol es olõ kipõt joosuao päälenakkamisõga: «Mõtsatsiga naas’ viil detsembri lõpun päivä ümbre koosõrdama,» kõnõl’ Jaan.

Eski talo lambidõ päält oll’ nätä, et näil ei olõ tuu as’aga kipõt. «Novembri lõpun vei oina lauta ja lamba olli sis viil tävveste rahuligu,» selet’ Pulga Jaan. «Järgmäne märk om rebässide joosuaig, tuu piät jahikallendri perrä kuu ao peräst pääle nakkama. Mõni aasta nakkas poolõst jaanuarist, a minevaasta es liigu 10. veebruaril viil mitte üts kurat põllu pääl. Ku olnu uuta, et süküs tulõ varahanõ, olõssi repän poigõga rutanu.» Jätka lugemist »

Hainsoo Meelis: liina tagasi ei taha külh inämb minnä!

Muusigamiis, ansambli Kosmikud laulja Hainsoo Meelis (39), hõigunimega Hainz, tull’ perrega Tal’nast är Moostehe elämä ja nakkas Mooste mõisan muusigaello kõrraldama.Psühholoogist tõnõpuul Aiki (38) luut kah paigapääl tüüd löüdä, ku imäpuhkus läbi saa: tütär Elo om säitsmekuunõ. Viil om perren säitsmeaastanõ poig Uko.

 Kavva joba Moosten elät?

Kolm kuud. Süküskuust. Poiss läts’ kuuli Moostehe.

 Mille tulliti Moostehe elämä?

Tahtsõ ellä hään kotussõn. Tan eläse tõistsugudsõ inemise, sändse süvämbä. Ei olõ õnnõ trill ja trall nigu sääl liinan. Sääl ei saa jo rahun umma tüüd tetä egä midägi. Elli Tal’nan 1990. aastast, 21 aastat. Ei inämb! Ma olõ esi peri kah tast Põlvast. Käve Põlva keskkoolin. Et siiä kanti tulla, tuu oll’ juuri kutsõ. Es taha minnä Saarõmaalõ, Virumaalõ egä kohegi muialõ.

 Mille Mooste?

Vallavanõmb Needo Ülo ütel’, et om vaia mõisan toimõta. Üloga olõ latsõn matkaman käünü, Karakumin ja mis kotussin kõik. Ja esä oll’ katõssa aastat Mooste sovhoosi direktri. Oll’ suur juht, ma olõ sääne tsillemb (naard)! Olõ tsihtasutusõ Mooste Mõis juhataja.

 No tuu om suurõlt jaolt paprõmäärjä tüü. Kuis muusigu hing tuuga harinõs?

Piät ümbre mõtlõma umma maailma. Muusiga iks jääs.

 No sis piät jo iks küländ sakõst pääliinan käümä?

No piä jah. Paar päivä siin ja sis jäl tagasi. A tagasi tulla om väega hää. Jätka lugemist »

Lugu minu vanaemast

Vanaema kingitud valge õitepilv

Aasta 2012 on kuulutatud aktiivse vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse aastaks. Külauudiste tegijad kutsuvad lugejaid üles kirjutama oma mälestusi vanavanematest ja näitavad ise eeskuju.

Oma vanaema sain tunda vaid veidi üle kümne aasta. Seda oli häbematult vähe, aga piisavalt selleks, et teda mitte unustada. Minu vanaemal oli kuus lapselast ja mina nende hulgas ainus tüdruk. Selge see, et pidasin ennast oma vanaema lemmiklapselapseks, leidis ta ju minu jaoks alati aega.

Mäletan tema tööd. Ta töötas nõukogudeajal pangas ja oli seal tähtis tegelane. Tema juurde saamiseks pidin helistama all uksekella ja valvuri küsimise peale pidin ütlema vanaema nime. Kui valvur mind sisse lasi, siis lausa pakatasin uhkusest – näete, ma tohin siia minna. Istusin koos vanaemaga klaasist seina taga ja vaatasin, kuidas ta prillid ninal lehti lappas ja arvelauaga klõbistas. Ta oli pearaamatupidaja. Mina arvudest sel ajal veel suurt ei jaganud, küll aga meeldis mulle kirjaklambreid üksteise otsa lükkida, sain ilmatupikki kirjaklambrikette.

Mäletan, et vanaemal oli üks tuttav õmbleja, kelle juures me vahel käisime. Vanaema armastas küll ka ise õmmelda (tema tehtud punane valgete täppidega kleit oli üks mu kindlaid lemmikuid), kuid minu esimese koolivormikleidi ümbertegemise usaldas ta siiski oma tuttavale õmblejale. Asi selles, et kõik vormikleidid olid mulle lihtsalt suured. Vanaema õmblemislembust meenutab mulle siiani tema vana Singeri õmblusmasin. Jätka lugemist »

Metsaomanik tegi oma metsa looduskaitseala

Eesti üks tuntumaid metsaaudiitoreid, praegune Võru Instituudi juht  Rainer Kuuba on Võrumaale oma metsa teinud  pere jaoks puutumatu looduskaitseala, mille hoidmist on lubanud ka ta lapsed.

„See on uhke tunne, kui sul on oma mets, kus saad vabalt käia,“ on 10 aastat metsaomanikuna tegutsenud Kuuba. „Ma olen rikas mees,“ kostab ta, ehkki korralikult oma metsa hooldamine on rahaliselt kulukas. Lisaks on ta maadel käinud kahel korral ka metsavargad.

 Metsa põnevaimad paigad on endine tormimurd ja kraaviperv, kus ka kolhoosiajal jäeti puutumata, sest sinna ei pääsenud masinad ligi. Seal elavad täna rebased. Tormimurru alal on juba uus kuusistik looduslikult kasvanud. Ent on ka vanu surnud puid, mille kohta Kuuba kostab, et pole elusamat kohta kui surnud puu.

 „Olen otsustanud, et see osa metsast jääb minu käest ja kirvest puutumata,“ kõneleb mees. „Ka mu lapsed on sama lubanud teha. Paari aastakümne pärast on see paik veel võimsam kui täna. Mets kasvab ja me käime seal külas.“ Oma küttepuud saab ta ülejäänud metsast.

 Rainer Kuuba soovib teistele metsaomanikele südamele panna, et metsa kaitsmine ja majandamine ei ole üksteist välistavad tegevused. „Kui tähtsustada vaid ühte poolt, siis paneb see teisele osale suurema surve. Mida intensiivsemalt väljaspool kaitsealasid raiuda, seda suurema surve paneb see kaitsealale… ja vastupidi. Aga kui metsa raiuda nii, et see jääks looduslikuks ka pärast seda ja et vana metsa jääks alles, siis ei peakski nii palju kaitse all olema,“ on metsaomanik veendunud.

Laivi vokivurin taltsutab marakratte

Laivi ja lapsed, jookseb heie ja jutulõng. Foto: Rosma Haridusselts

Vana, külakooliks ehitatud palkmaja. Siseruumides õdus valgus, kodune õhkkond, toidulõhnad, ahjusoojus. Kahe toatäie kaupa särasilmseid lapsi. Ühes nurgas villakottide keskel veereb vokiratas ja käib usin töö. Sajanditagune pilt? Ei sugugi! Tegemist on argipäevaga Põlva külje all Rosma lasteaias.

Kõikide toredate kasvatajate-õpetajate hulgast tuleb täna juttu Laivi Raamat-Boekest ehk kasvataja Laivist. Esiteks sellepärast, et on jõuluootus ning kõik soe ja kodune on eriliselt hinnas, teiseks sellepärast, et allakirjutanu sai Laivi fenomenist vahetult osa Rosma Vanemate Kooli aasta viimases tunnis.

Kõigepealt lasteaiast. Rosma lasteaed on waldorflasteaed, mille üheks põhimõtteks on, et kõige paremini kasvab laps igapäevasid vajalikke tegevusi toimetavate täiskasvanute kõrval. Eriti hea on, kui mingi toimingu loogikat saab kogeda algusest lõpuni. Nii on lasteaialapsed käinud kevaditi vaatamas Laivi lammaste vastsündinud tallesid, sobranud kättpidi pehmes lambavillas, villa kraasinud, näinud selle imelist ketramist lõngaks ning hiljem uudishimulikult uurinud, mis nende kasvatajate klõksuvate varraste vahelt ka sünnib. Villaga on muudki tehtud – näiteks vilditud mänguvaip lasteaia põrandal.

Üks on selge – kui Laivi voki välja võtab, on lastekobar seal ümber. Muidugi tahetakse ka ise imeasja proovida, aga selle peale lausub Laivi targa ja elukogenud inimesena: „Selle töö tarvis, laps, pead sa veel natuke kasvama!“ Küll aga tohivad toimekad käekesed villa puhastada ja käsikraasidega kraasida. See viimane on juba päris raske töö ning imestama paneb, kui kaua on lastel tahtmist selle kallal pusida. Laivi tähelepaneku järgi ongi vokk parim kasvatusvahend just kõige marakratimatele põngerjatele, vokk teeb kogu „kasvatustöö“, Laivil jääb üle vaid siin-seal sõnake poetada või mõni meeldetulnud lugu jutustada. Ketramine ja jutuvestmine sobivad hästi kokku! Jätka lugemist »

Koolin olli kirätüü katõ

Prisko Mart

Mardi jaos oll’ võit üllätüs: unõn kah es näe, et sääne asi või tulla. «Koolin nuu kirändi ja etteütelüse – kõik olli katõ!» selet’ tä.

Jutuvõistlusõlõ saatsõ Mart elon tõsõ ja kolmanda kirätüü. Edimädse kirot’ tä 1970. aastil. «Et saia aokirja Nõukogude Naine, pidi Eesti Kommunisti kah telmä,» jutust’ Mart. «Kiäki muiduki tuud es loe pääle mu – ma olõ kõik läbi lugõnu, Stalini ja Lenini teossõ ja Hitleri «Mein Kampfi» kah. Eesti Kommunistin oll’ jutt, et kapitalisti juutva ummi tüüliisi, uimastasõ viinaga. Mul läts’ hing täüs ja kiruti kirä Eesti partei keskkomiteele. Et lugõsi artiklit, lätsi puuti, et hindäle tüüsukkõ ja lõunas võileibu osta. Es lövvä, a riiuli pääl lugõsi kokku 36 marki alkoholi: ti, kommunisti, inämb ei jooda tüüliisi, ti tapati näid!»

Vastus tull’ kipõlt: kulõ, miis, seo jutu pääle saadami su sinnä, kon tüüsuka omma prii, a võileevä pääle sullõ võidu ei lupa! A ähvärdüses tuu jäigi.

Mart saa umast meeletüst elost viil mitmõlõ jutuvõistlusõlõ kirota. «Oh, noid juhtumiisi om nii pall’u, et kõik ei tulõki miilde,» rehäs’ jahi-, kala- ja Kaitsõliidu miis käega.

Viimäne pööräne lugu juhtu seo süküs, ku tä käve naasõga seenen ja sai siini veidü. Jätka lugemist »

Mõtsast saa iks viil siini

Otsa Kallõv. Foto: Ülle Harju

«Iks viil om mõtsan kikkasiini!» kitt’  Võromaa seenekuning Otsa Kallõv (49), kiä eläski parhilla õnnõ korilusõst – kikkasiini ja kurõmarju müümisest ni kalapüüdmisest.

Egäüts muidoki parhilla siini mõtsast ei lövvä, no Kalõvil omma uma salakotusõ, kost tä iks viil mitu killo siini kõrraga kodo tuu ja kolmõeurodsõ kilohinnaga maaha müü.

«Umma rekordit ma timahava es lüü – tuu om 21 killo Lindoralt –, a sändsit kümnekilotsit saakõ iks oll’,» kõnõl’ miis. Kah’os jäi tä kõgõ magusambast seene-aost ilma: tekk’ põimukuul kalal kävven jalalõ vika ja pidi terve süküskuu koton istma.

«Lehtri-kikkasiini olõ löüdnü timahava häste hulga,» selet’ miis ja näüdäs’ kikkaseene kujoga siint, õnnõ värv oll’ tuul hellemb pruun, mitte kõllanõ. Timä tõõnõpuul Aya (50) kor’as’ umast kodokandist Krabi lähkült kah noid ja ütenkuun pruuvsõ nä siini Võro turu pääl müvvä.

«Üts ostsõ õnnõ – inemise ei tunnõ siini!» selet’ Kallõv. «A sis üts tekk’ pilti, tuu panti maakunnalehte ja päält tuud naati ostma! Kae, ruutslasõ söövä noid, a meil om taa vahtsõnõ asi. A huvitav, et Krabi kandin kutsutas tuud siint mustas kikkaseenes, tegeligult must kikkasiin om torbik-kikkasiin.»

Kallõv selet’, et lehtri-kikkasiin ollõv parõmba maiguga ku harilik. «Seeneraamatun om seol kolm tärni – väega hää siin! Harilik kikkasiin om lihtsäle hää siin,» selet’ Kallõv. Jätka lugemist »

Luisu Ahto: olõmi eski haanimehe piipu meisterdänü

Luisu Ahto ütehn latsiga. Foto: Uma Leht

Haani kooli poissõ käsitüüoppaja, Vahtsõliinast peri Ruusmäe miis Luisu Ahto (51) oppas puutüüd joba kümme aastakka õnnõ võro keelen ja paikligõl poiskõisil olõ-i seoniaoni vaia olnu tõlki appi pallõlda.

Kõnõlõtigi poiskõisiga kõgõ õnnõ võro keelen?
Joba kümme aastat om mul lubatu tuud tetä ja kiäki ei olõ kõrralõ kutsnu.

Kas poiskõsõ saava kõgõst arvo? Kas vasta kah kõnõlõsõ?

Tuust, mis tunni teemaga kokko lätt, saava kimmähe arvo. Üle ei olõ kiäki midägi küsünü. Osa kõnõlõs vasta kah.
Arva, et käsitüütunni saa võro keeleh anda, a keemiätunni ei saa: väävelhapõ tulõ määnegi hüdsihapu, midä ütski raamat ei kiroda!
Oppaja ei suta säänest mahtu är siiti. Muusigatunnih saa külh mõnõ laulu võro keeleh laulda.

Midä poiskõisiga meisterdäti?
Üts tunn om teooria ja tõnõ tunn om praktika. Tapitegemine, täpsele lõikaminõ, tüü viimistleminõ. Ku lats tunnist ossa võtt, sis tä saa suurõst pääst esi sändse tüüga toimõ, ei piä kedägi appi kutsma. Jätka lugemist »

Uma viinamari: hää, puhas ja – kallis

Värniku Meelis. Foto: Uma Leht

Mi kandin kasvatõt viinamari mass neli-viis eurot kilo ja saa-i kuigi säästüpoodi üte-katõ euro vasta, ummõhtõ omma pall’o inemise nõun marju hää maigu ja puhtusõ iist korgõt hinda masma. A nigu om ka muu söögikraamiga, om väikul talonigul rassõ ummi viinamarju suurtõ puuti müüki saia.

«Piässi olõma suurõ kogussõ, et viinamarju kohegi müüki saia,» ütel’ Eesti viinamar’akasvatamisõ «esä», Räpinä aianduskooli viinamar’akasvatusõ oppaja Kivistiku Jaan. «Mi viinamarju saa osta päämidselt kasvatajidõ mant kotost, a ka mahhekaubapoodist.»

Eestin eläse õnnõ viinamarju kasvatamisõst är ütsiku talo. Võromaal om suurõmb viinamar’akasvatajidõ «punt» Kurõnurmõ kandin – Pruuli-Kaska ja Väikemetsa talo – ja Värniku Meelis sääl lähkül Liinamäel.

«Kirodi keskkooli lõputüüs äriplaani viinamar’akasvatamisõst,» tulõt’ Värniku Meelis miilde, kuna timäl viinamar’a-plaan idanõma naas’. «Koolidirektri küsse, et kas seo äriplaani saa iks teos kah tetä? Ütli, et iks, koskil viie aasta peräst, ja är tei!» 2004. aastagal saadust edimädsest saagist vei Meelis koolidirektrile kah portsu…

Viinamar’aärri aja Värniku Meelis üten naabridõ, Väikemetsa taloga. Katõ talo OÜ Võrumari müü pia 20 viinamar’asorti. Viinapuulooma omma nä saanu Kaska-Pruuli talost, puukuulõst ja eski Lätimaalt. Värniku Meelis ei olõ viinamar’aäri tasuvust viil täpsele vällä rehkendänü, no ütel’, et kurgi-tomati kasvatamisõst tulõ seo iks kallimb. Jätka lugemist »

Juuksur, kes teab, mida juustega teha

Kaili Kuusiku soeng, Kadri Pille meik, stiilipeole minev klient

Kord juuksurisse minnes kohtasin trepil pisarates tüdrukut, kes kurtis oma kaaslasele, kui kole soeng talle tehti ja et nii ei julge ta enam kuhugi minna. Pöörasin käigupealt ümber ja sel päeval jäi mul juuksuris käimata. Hiljem leidsin endale käärivälgutaja, kelle juurde lähen alati kindla südame ja meelega. Suvel maal suvitades polnud mul aga oma „isiklikku“ juuksurit käepärast. Teadsin, et meie hea naaber Roosisaarel Kaili Kuusik omab juuksurisalongi ja nii ma temaga aja kokku leppisin. Lisaks juuste triibutamisele ja lõikamisele oli Kaili lahkelt nõus ka oma tööst lähemalt rääkima.

„Ma lõikasin oma nukkudel kodus juukseid nii, et kõik minu nukud olid kiilad,“ vastab Kaili küsimusele, kust tema kihk juukseid lõigata alguse sai. Inimkatsetusteni jõudis Kaili kooli ajal, mil tema juures hakkas juukseid lõikamas käima kindel seltskond. Esimesed soengud olid puhas omalooming, mis polnud üldsegi paha, sest punk oli sel ajal popp. Kaili tahtis kohe pärast kooli lõpetamist minna juuksuriks õppima, kuid ta ei saanud kooli sisse. Mitte sellepärast, et ta poleks osanud juukseid lõigata, vaid sellepärast, et ta polnud komsomoli liige. Olid sellised ajad. Paremaid aegu oodates tegeles Kaili müümisega, see amet sobis nõukogude aega paremini. „Siis oli defitsiidiaeg ja keegi perekonnast pidi ka kaubanduses töötama,“ märkis Kaili. Aja (olude) muutudes sai Kaili siiski aru, et ta pole müüjaks sündinud ja otsustas teist korda juuksuriameti õppimisega õnne proovida. Komsomolipiletit enam ei nõutud ja Kaili sai alustada õpinguid oma unistuste erialal, mida ta siiani kahetsenud pole. Jätka lugemist »

Lukas Groen: Kui on Gergievi festival, siis miks ei võiks olla Järvi festivali?

Lukas Groen

Järgmisel nädalal algab Pärnus esimene rahvusvaheline Järvi suvefestival. Järvi dirigentide kursusest välja kasvanud festivalil saab kuulata kümmet kontserti, mida annavad esinejad Eestist ja välismaalt. Festivalil on kolm olulist tahku – Järvide suguvõsa, dirigentide meistrikursus ning festivaliorkester, mis koondab nii Eesti kui välismaa noori muusikuid ning mida juhatab Paavo Järvi.

Festivali juhatuse liige ja üks korraldajatest Lukas Groen andis kylauudised.ee portaalile enne festivali algust intervjuu. Kuigi Groen on hollandlane, rääkis ta eesti keeles.

Järgmisel nädalal on Pärnus algamas esimene Järvi suvefestival. Kas kõik on festivaliks valmis?

Muidugi. Muidugi mitte (naerab).

Mis siis veel on vaja teha?

Tegelikult on kõik korras. Kava on korras, kõik solistid ja muusikud on olemas, teeme praegu viimaseid asju. Kavaraamat on veel teha, finantsasjad vajavad üle vaatamist, aga kõik on korras.

Minnes päris algusesse, siis kuidas sündis Järvi suvefestival?

Kaks aastat tagasi korraldasime esimest korda koos Jüri-Ruut Kanguriga Neeme Järvi meistrikursusi, mis olid enne Oistrahhi festivali osaks. Korraldasime seda Leigol ning see õnnestus hästi. Paar päeva oli ka Paavo Järvi kohal. Siis oli Paavo ja Neeme soov, et läheksime tagasi Pärnusse, seal on alati parem, parem kontsertimaja ja paremad võimalused. Eelmisel aastal olimegi Pärnus tagasi. Mõlematel aastatel oli palju kontserte. Eelmisel aastal oli neid kaheksa või üheksa ja hakkasime juba siis rääkima, et see on festival ja hea tasemega festival. Elasin Hollandis Rotterdamis ja seal korraldati Gergievi festivali. Nii ma mõtlesingi, et kui on olemas Gergievi festival, siis, miks ei võiks olla Järvi festival. Seda enam, et Järvide peres on juba kolm tuntud dirigenti, Neeme Järvi on väga tuntud, ka Paavo Järvi teeb maailmas ilma ja kuulub dirigentide tippu. Ka Kristjan on tubli, teda küll sel aastal pole, aga loodame, et ta tuleb järgmisel aastal. Siis on Teet ja Marius ja teised Järvid, kes käisid eelmisel aastal ja tulevad jälle. Järvidel on ka palju tuntud sõpru maailmas, nii et tuleb esinejaid välismaaltki, näiteks Mikhail Zemtsov Hollandist, Ivry Gitlis on täiesti tippu kuuluv viiulimängija. Festivalile tuleb ka väga palju eestlasi, kes õpivad või töötavad kuskil maailmas, peaaegu kõik tulevad siia ja mängivad festivaliorkestris. Jätka lugemist »

El escritor estonio en Barcelona

El escritor Estonio Jan Beltrán. Foto: Oliver Topper

El escritor estonio Jan Beltrán nace en el año 1970. Ha vivido en Helsinki, Lisboa y los últimos seis años en Barcelona. Su pasión como escritor es investigar los destinos e historias de la gente y sus engranajes históricos.

La primera novela de Beltrán fue publicada en Estonia en el verano de 2009 y ha sido un “best seller” que ha recibido gran atención por parte de lectores y críticos. La misma obra fue nominada para el gran premio literario de Betti Alver. Año pasado fue publicada en Estonia otra novela de Jan Beltrán, “Nora”, que cuenta sobre la vida de una prostituta. “Nora” también tenía mucho éxito y está nominado a una de las mejores novelas del año. En este año será publicado en Estonia novela de Jan Beltrán „Abondonado por los Dioses“que habla sobre soledad, amor y muerte en Lisboa.

“La mala vida” es una novela basada en una historia real y trata entre otros temas las tres dictaduras – Franco, la Unión Soviética y la Iglesia Católica – habla también del destino, los valores, la falsa moral y los secretos humanos. El entorno geográfico de la novela es muy amplio: los protagonistas de la obra abarcan varios países europeos y México. “La mala vida” está llena de brillantes retratos y eventos históricos que en mayor o menor medida están relacionados con las historias protagonistas. “La mala vida” está escrita con palabras de los mismos protagonistas – su destino, manera de hablar y mentalidad son auténticos, sin deformaciones. Lo mismo para escenas más atrevidas y pervertidas. Por esta razón para algunos lectores la novela podría parecer demasiado rígida y causar sentimientos ambivalentes. Jätka lugemist »

Krutskilinõ kanamiis

Pulga Jaan. Foto: Uma Leht

Ei tiiä, kos tuu Pulga Jaan jäänü om? Niimuudu olõ mitu kõrda mõtõlnu. Siist-säält om ütte-tõist iks kuulda. Kõgõ ands’akamb jutt om sääne, et Jaan om mitmit esi sortõ kannu üle ilma kokko otsnu, pidä ja kasvatas noid.

«No ja mis sis. Määnegi aoviidüs piät olõma, mõni korjas markõ, ma kogu kannu,» seletäs Pulga Jaan mu suuri silmi pääle. Tulõ vällä, et küläjutu omma õigõ olnu. Ümbre maja omma egäl puul võrgu ja puuri, egäsugumaidsi kirivit tsirkõ juusk aian ja moro pääl. Nigu Riia eläjäaian.

Om kikkit ja om poigõga kannu. Osa omma pikä hannaga, osa ilma hannalda. Rassõ om arvo saia, kas naa iks omma kana ja kikka, vai määndsegi muu vällämaa tsirgu. As’a tege rassõmbas tuu, et hani jalotas säälsaman, lumbi pääl omma pardsi, puurin omma vuti, koskil mar’a-aian puhmõ all pidävät faasani kah olõma.

Sumatra, Yokohama…
«Ega kana sul pildi pääle ei jää,» ütles Pulga Jaan, ku proovi mõnt pildistä. Ja õigus täl om: iist är juuskva. Seo kanasordi nimi ollõv Sumatra. «Musta, ligi maad kerega. Harja piaaigu ei olõ. Kikkal om mitu paari kannussit ja häste suur hand. Hää umahus om tuu, et ei põe Mareki viirust.”

“Muna omma valgõ. Tuu om imelik, selle et täl omma kõrvalapi verevä. Muidu om nii, et verevä kõrvalapiga kannul omma pruuni muna, valgõ kõrvalapiga kannul valgõ. A ei olõ väega munakana, om dekoratiivkana rohkõmb. Ku tä mar’a-aian uma pojakurnaga ümbre hulk, sis om tedä lihtsäle kinä kaia. Tä kõnd piaaigu faasani muudu.”

“Mul om naid hää pitä tuuperäst, et mul oll’ kats suurt vainlast: rebäse ja kulli. A nä vahisõ kõik aig taivalõ ja andva uma signaali ja ku kull om, sis mindäs puhma ala ja haina sisse, ja ku repän om, sis linnatas üles. Naa omma tõisilõ kannulõ iinkujus kah, hindä alalõhoitmisõ instinkt om kõva. Tuu sakslanõ, kelle käest ma naa tõi, ütel’, et ega ma naist vallalõ inämb ei saa. Naid vast Eestin kellelgi muul ei olõ ku mul.» Jätka lugemist »

Kombaini tuumisõ lugu

Saarõ Evar kombainiga. Foto: Uma Leht

Minevä talvõ naksi ma hindäle pruugitut kombaini kullõma. Interneti müügikotussin oll’ nätä, et vähälikku massinat või saia kas Prantsusmaalt vai Soomõst. Valisi sõs Soomõn neli sobivampa pakmist vällä ja sõidi üte urbõkuu hummugu Helsingist vällä noid üle kaema.

Külm päivlik ilm oll’ ja raadion kõnõl’ kõik päiv Jaapani tuumaõnnõtusõst. Päävä lõpun tull’ muidõ hulgan sääne uudis, et pall’o Soomõ latsõ omma juhtunust väega är hiitünü ja vanõmbil tulõ näidega kõnõlda. Ime kah ei olõ, ku kõik aig, tunn-tunnilt juhtunut üle kõrratas ja pilti näüdätäs.

Kombainimüüjil läts’ külmä ilma peräst küländ pall’o stardiabi eederit, et moodori käümä panda. A käümä nä lätsi ja kõik neli paistuva peris kõrraligu massina. Ma ütligi egäle müüjäle, et otsusta perän, määndse võta. Kõik müüjä olli firma, kats kombaini saisi viil talumiihi puul, kiä olli nä vahtsõ kauba sissemassus firmalõ är andnu. Jätka lugemist »

Vudila mängumaa kutsub lastekodulapsed külla

24. mail uut hooaega alustav Vudila mängumaa on saatnud kutsed kõikide Eesti lastekodude lastele, et kutsuda neid tasuta külla.

Tabivere vallas Kaiaveres asuvale kogu pere mängumaale Vudila lisatakse  tänavu atraktiivsust ja hubasust  mitmete uute rajatistega, mis pakuvad veelgi vahvamaid vaba aja veetmise võimalusi erineva põlvkonna külastajatele.

OÜ Vudila Mängumaa üks omanikest Kajar Lember (fotol) märkis, et uus hooaeg algab Vudilas 24 mail. „Oleme saatnud sooduspakkumised lasteaedadele ja koolidele. Kõikide Eesti lastekodude lapsed kutsume aga külla tasuta.  Nii püüame ettevõtlusega tegelemise kõrval arendada ka sotsiaalset tegevust ning muudame tervisliku ja huvitava vaba aja veetmise võimalikult kättesaadavaks nendele, kes seda väga vajavad, kuid kellel endil võimalusi napib,“ ütles ta.

Lemberi sõnul rajatakse hiljemalt juunis  Vudila mängumaale väikestele lastele mõeldud seiklusrada, kus on uued võimalused turnimiseks. Juurde tuleb ka üks maabatuut ja torusaun, et jahedamatel ilmadel sooja saada. Lisaks on muretsetud ka  paar uut vesijalgratast ning mõned mänguautomaadid, mistõttu avatakse ka esmakordselt Vudila mängude maja, kus leidub ahvatlevaid võimalusi ka teravaid elamusi otsivatele pereisadele.

„Arvestades silmapaistvalt suurt kehakinnitajate ja janukustutajate arvu avame lisaks senisele „Vuti  bistroole“ ja grillmajale ka uue toitlustuskoha, kus saadaval lisaks jookidele ja jäätisele ka kergemad suupisted.” Jätka lugemist »

Mehe iist var’opaika pakku

Piirisilla Külli. Foto: Uma Leht

Ei olõs usknu, et noid miihi nii hulga om, kiä naist nigu orja pidävä, imehtäs Võromaa naisi var’opaiga vidäjä Piirisilla Külli (53). Minevä aastaga lõpun Võro ja Põlva maakunna naisi jaos valla tettü var’opaik om puupistü täüs, sinnä päses õnnõ egä viies hädäline.

Et koton saa-i inämb sukugi ellä, tulli naasõ lämmä süämega Küllile kurtma joba kümmekund aastakka tagasi, ku tä viil raadiotüüd tekk’. «Jutt naas’ tuust pääle, et näet, sõbranna om sääne, a peräh tull’ vällä, et hoobis esi om,» seletäs Külli. Päält tuud, ku üts tutva naanõ uma kolmõ latsõga kotost är pagõsi ja Külli tälle elämist otsõ, naas’ tä hinnäst harima, kuis saasi säändsit hädäliisi rohkõmb avita.

Külli trehväs’ Võromaa naisi ütehüste, sai säält ütenmärkjä var’opaiga luumisõ man: Dremljuga Mirjami. Var’opaiga luumist tugõsi hasartmängumassu nõvvokogo. «No piässi valla- ja liinajuhi tukõ andma,» om Külli arvaminõ. «Võromaa umavalitsuisi liit otsust’, et las var’opaik tege puul aastakka tüüd, sõs kaemi kliente arvu perrä, kas ja kuis seod toetami,» ütel’ seo jutu pääle liidu sotsiaaltüü asatundja Hermanni Marianne.

Määne om vägivaldnõ miis?
«Miis pidä naistõrahvast nigu orja!» pahvatas Külli küsümise pääle, et midä nuu mehe sõs umilõ naisilõ nii kurja tegevä, et naasõ kotost är pagõma piät. «Kõgõpäält om maahasurbminõ ja halvastõ ütlemine, lüümine tulõ hulga ildampa,» tiid tä.
«Naasõlõ üteldäs huur, lits… Lehm – tuu om viil häste üteld, tuud saat viil ku pühäpäävä! Joukal mehel uhkõ auto, a naanõ höörigukõnõ. Ku taht tüllü kakku, ütles naasõlõ: sa mu auto pääle ei tulõ, istut persega mu autost läbi!» Jätka lugemist »

Vaigla Adolf – Räpinä Sokrates

Vaigla Adolf. Foto: Uma Leht

Vaigla Adolf kõnd uulidsa pääl, inemise piätäse tedä, timä sais, pidä nigu loengut müüdäminnen, kaardikepis pruuk sirmi, et midägi näüdädä – nigu Sokrates, mäletedäs Räpinäl suurt aiandusõ oppajat, kink 100. sünnüaastapäävä puhul om Räpinäl Vaigla-aastak.

Määne oll’ miis, kink käest sai 70 aasta joosul aiapidämise-tarkuisi päält 5000 inemise, kiä lei hulga tsireli-, jürjeni- ja muid kasvusortõ ja tekk’ tuuga Räpinäst Eesti aiandusõ pääliina, püüdsevä Räpinä muusõumi tüütäjä tsipakõsõ rahvalõ tutvas tetä.

«Ilu ja kasu kävevä timä jaos kõgõ kuun,» kõnõl’ muusõumioppaja Kivistigu Vaike. «Ku Vaigla oll’ teismeline, sõs tekk’ tä koton Tartomaal Elistvere vallan Kivi talon uma lilliaia. A et oll’ perämäne lats perekunnan, sõs pidi kandma vanõmbidõ velli väikses jäänüid rõivit. Esä es anna rahha vahtsidõ rõividõ jaos muido vällä, ütel’, et raha tulõ tüüga tiini. Nii kasvat’ Vaigla Adolf varahast kapstast, sai osta hammõ ja saapa.»

Et kapstaäri läts’ häste, härgüt’ Vaigla tuud Võromaalõ är tullõn tõisigi tegemä: nii Väimälä põllutüü- ja kar’atallitajidõ koolin, kon tä 1930–36 aidnik oll’, ku edesi Räpinäl. «Nii mitmõgi Räpinä inemise omma ehitänü uma maja varahadsõ kapsta müügist saadu raha iist – Leningraadi turulõ viidi ju!» muhel’ Kivistigu Vaike.

Väimälä aig oll’ Vaiglalõ rassõ aig, selle et koolijuhataja Kitzbergi Piitre (kirämehe Kitzbergi Augusti velepoig) oll’ rassõ inemine. Vaigla tekk’ joba tuudaigu lillisäädit, vanikit ja lillipuntõ sünnüpäävälatsilõ. Jätka lugemist »

Contra vanaimä sai 100aastadsõs

Contra ja vanaimä. Foto: Uma Leht

«Ei tiiä, kas vanaimä minnu iks mäletäs, hulk aastit ei olõ nännü…» oll’ Urvastõ kirämiis Contra (Konnula Margus) tsipakõsõ murrõn, ku Sõmmõrpallo Arro Elfriedele küllä sõidimi. A nätäl inne 100. sünnüpäivä tervüt’ vanaimä umma tunnõtut latsõlast suurõ häämeelega.

«Nägemine om kehvä, muidu ei olõ vika, võisi viil tõnõ sada aastat ellä!» kitt’ Elfriede. «Kats kõrd ellä ei saa, ku ellä, sis häste pikält!»  27. vahtsõaastakuu pääväl suur tähtpäiv sõs ollgi.

Contra tegemiisi tiid Elfriede häste: «Tuu minnu väega huvitas! Ku ma tiiä, et tä esines, sis ma kimmähe taha kaia ja kullõlda.» Elfriede tütär Kari Eha (67) ütel’, et saatõsar’a «Elolinõ» ja «Üts tego» kai imä kõik hoolõga är. A et silmänägemine om Elfriedel küländ kehvä, sõs kullõs tä rohkõmb Vikerraadiot ja kitt, et ikäv nakka-i kunagi.

Poliitika huvitas tedä kah. «Ku häste lätt, om hää miil, ku halvastõ, sõs olõ kurb: Eesti iist olõ iks vällän!» kitt’ tä. Elfriede om nännü nellä riigikõrda ja arvas, et kõgõ parõmb oll’ iks edimäne Eesti aig. «Ku Urvastõn ellimi, isetegevust teimi. Sääl oll’ tuu Siiriusõ selts, ehitimi Siiriusõ seldsimaja, sääl peeti pitõ, rahvas käve pidul iks. Kõgõ ilusamb aig!» Jätka lugemist »

Koeru kultuurirahva vägev saak

Taliharjapäeval, 14.jaanuaril andis Järvamaa Omavalitsuste Liit Türi Kultuurimajas toimunud auhinnagalal välja Järvamaa Noorsoo-, kultuuri- ja spordipreemiad.

Anne Pindre sai kultuurielu edendaja preemia. Anne on Koeru Kultuurimaja kunstiline juht, Koeru folkloorirühma juhendaja, Koeru Kultuurimaja ringijuht, EELK Koeru koguduse organist ja ansambel „Madli“ juhendaja.

Koeru Huviteater valiti Järvamaa 2010.aasta parimaks kollektiiviks. Huviteater on esinenud Järvamaa  näitemängupäevadel ja paljudel aastatel on trupile omistatud Järvamaa parima näitetrupi nimetuse. 2003. aastal  järgnes Järvamaal saavutatule eripreemia Endla teatris korraldatud üle-eestilistel harrastusteatrite festivalil lavastuse “Mäetaguse vanad” eest.

Koeru Huviteater valiti etendusega “Valupisarais märtsipäevad” esindama Järvamaad  XI Vabariiklikul Harrastusteatrite festivalil 2010.a. Rakvere Teatris. See etendus on pärjatud ka XI Harrastusteatrite riigifestivali laureaadi tiitliga.

Anne-Ly Pihlak - rahvatantsu ja liikumisrühmade piirkondliku edendamise eest ja

Thea  Kristal - HOLAÖÖ pikaajalise korraldamisega muusikaelu rikastamise eest said Kultuurkapitali maakondliku ekspertgrupi aastapreemia.

Uudis põhineb JOL portaali infol. Vaata http://www.jarva.ee/index.php?article_id=8559&page=608&action=article&

Imelidse Võromaa nime

Pärnaste Eve,
Võõpsu Tootsi Joosepi poja Karl Eduardi tütre Leida tütär

«Kost sa peri olõt?» – «Räpinält,» olõ ma iks ütelnü. Imä sündü Räpinäl, esä Leevakal. Vanavanõmpa ellivä Kõnnuh, Raiglah, Võõpsuh. Ku ma naksi otsma esivanõmpit kerkoraamatist (kõik om nüüt Internetih), tull’ vällä, et nä ellivä viil Rõugõh, Vahtsõliinah ja Urvastõh ja Tartomaal Võnnuh. Vanõmpit kerkoraamatit (inne Põh’asõta) olõ-õi alalõ, a võisõ arvada, et ega nä koskil kavvõmpal olõki-õi elänü.

Ku kerkoraamatit loet, sis 19. saandi lõpuh ja esiki algusõh olliva iks inämpidi tutva nime: Karl, Eduard, Johannes, Liisa, Maria, Miina. A vot ku jõudsõ 18. saandi lõpu mano, nakas’ tulõma nimmi, määntsit es olõ kuulnuki: Kärsna, Hann, Toots, Kaddo.

Ja ku ma sõs jõudsõ vanaimä vanaimä mano Kaamnitsalõ (Vahtsõliina khk), sõs midä aasta tagasi, toda imelidsempä nime ette tulliva ja ma naksi noid üles kirotama. Jätka lugemist »

85aastanõ üte silmäga autojuht olõ-i üttegi avariid tennü

Külvi Pärnät virotas massinaga iks nii kipõstõ, ku säädüs lupa. Foto: Uma Leht

«Tulõ Võrolt 100ga, a noorõ mehe iks presvä müüdä nigu sambast, imestäse, et kuis nii vanal iks viil sõita lastas!» muhelõs 85aastanõ Külvi Pärnät (Bernhard Külv) Kanepi vallast Jõgõra küläst Lopi talost. A lastas, ja juhilua pääl om kirän, et nikani ku aastani 2015. Kae sõs!

Pärnäti moro pääl sais kogoni kats massinat: 2000. aastaga Škoda ja 2001. aastaga Lada 08. Ku tä Vinne massinaga sõit, sõs tükütäs esieränis müüdä sõitma. «A tuu võtt kah sada sisse ja viil rohkõmbki ku tahat!» lüü korgõn iän mehe ainukõnõ silm helkämä nigu poiskõsõl.

Muido sõit Pärnät iks «vällämaa» massinaga, a ku midägi puru lätt, sis piät tõnõ kõrraga võtta olõma. «Ku mul autot ei olõssi ja sõita es lubatasi, sis ma siin ellä es saasi,» seletäs Pärnät. «Kohe ma lää: bussi kõik omma är likvideeritü!» Egä nädäli käü tä Võrolõ süvvä otsma: sääl om puutõ rohkõmb.

«Avariid ei olõ tennü ja viinaga vahelõ ei olõ jäänü!» om Pärnät uhkõ. 40aastadsõn autojuhikarjäärin om täl õnnõ kats kõrda kõrravalvjidõga tegemist olnu. Tuudki Vinne aol. Pihkvan sai tä ütskõrd mulgu talongi: sõitsõ kõlladsõ tulõga üle risttii, ku miilits oll’ säläga. Sõs käänd’ miilits ümbre ja foorist paistu joba verrev.

Tõnõ pahandus oll’ kah Pihkvast tullõn, ku Pärnät tahtsõ lõunas kodo jõuda ja uma 07ga väega marutama tükse. «Sääl, kon Luhamaa päält tulõ är käändä, oll’ mul 140 seen, 105 pääle sai mõõtmisõ aos är,» seletäs tä.

Jätka lugemist »

Rein Sikk: Igal ajahetkel on Eestis kirjutamata
miljon lugu

Tuntud ajakirjanik Rein Sikk ütleb, et asjade käigust paremini aru saamiseks ei pea alati esimesena kohal olema. Foto: Elina Kononenko

Eesti Päevalehe ajakirjanik ja tuntud ugrimugri eestkõneleja Rein Sikk esines eile Võrumaal Väimelas kodanikuühiskonna konverentsil „Ise teemegi ära?“ Pärast ettekannet „Kas ja miks on ajakirjandus must ja karvane“ sundisime ajakirjaniku seekord vastaja rolli.

Rein Sikk, kahtlaselt palju võib sind kohata nii Võrumaal kui ka teistes maapiirkondades. Milles asi? Kas Tallinna toimetuses juba imelikult ei vaadata?

Mul pole elu sees Tallinnas üheski toimetuses oma lauda olnud. Ma olengi maalt. Ma läksin pärast ülikooli lõpetamist tööle Kadrinasse. Töölaud on mul kogu aeg Rakveres olnud ja umbes kahe kvartali piires asukohta vahetanud, oli see siis Virumaa Teatajas või kunagises Rahva Hääles. Maainimene läheb tõnts-tõnts Tallinna toimetusse ja küsib, kas siia lauanurgale saab oma läpakaga tulla.

Ütlesid konverentsil, et oled oma toimetuses vaat et ainus hull, kes vaatab väljapoole Tallinnat. Millest see tuleb, et Tallinnas ei suudeta näha, et Eestis on ka teisi piirkondi?

Aga oma kodu on kõigile kõige tähtsam. Ma olen ise täiesti teadlikult selle valiku teinud. Algul mind vaadati ka väheke imelikult, et kui ma olin ülikooli lõpetanud, oleksin saanud raadios või teles koha, aga mina läksin Kadrinasse. Ma olin pealinna poiss. See oli niivõrd põnev ja huvitav hakata külaühiskonnast aru saama, kuigi Kadrina pole ka mingi klassikaline küla.

Teine asi on praegu see, et pealinnas, kus on toimetus kontsentreeritud ühte kohta, on ajakirjandust odavam teha. Raha ei ole praegu eriti kusagil. Au ja kuulsus rahvusringhäälingule, kes peab oma kontoreid väljaspool Tallinna. See on ju märksa kallim. Minagi kasutan üksinda autot, telefoni, sideliini, mida mujal omavahel jagatakse. Jätka lugemist »