Kylauudis.ee on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!
EN ❘ FR ❘ DE ❘ ES ❘ FI ❘ LV ❘ VRO
Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee Nädala mõte „Murulauk mühab, till tõuseb.”
Vaata nädala mõtete arhiivi! |
 Luudusõ- ja talomiis Pulga Jaan. Foto: Harju Ülle «Olõ mitmit aastit ilma kaenu – kuigi luudus om veidükese iks sassih kah ja ei mõistaki kiäki inämb täpsele üteldä – ja arva, et seo kuu keskpaigah piässi külh tulõma kõrralik talv ja om jutiga piaaigu märdsi lõpuni vällä,» märgot’ Räpinä aianduskooli luudusõ-oppaja, jahimiis ja tsirgu-uurja Lepiski Arvi. «Märdsi algusõh tege üte väiku sulalainõ, nii nädälidse, sis lätt viil külmäle ja om jutiga nikani ku keväjäni.Väega suurt lummõ es tohtnu tulla. A näüs, ku täppi taa lätt!»
Lepiski Arvi selet’, et illast talvõ tulõkit näkk’ ette näütüses tsirkõ perrä. «Meil omma rändtsirgu är liiknuva, a Lääne-Eestih ommava hani ja luiga viil kohal. Kiivitäjit oll’ vana-aasta viil nättü. Mõtsaelänigu näivä ette, et äkilist külmä ei olõ tulõmah.»
Antsla ja Varstu kandin toimõndaja luudusõ- ja talomiis Pulga Jaan ütel’, et luudusõmärke ja eläjide üllenpidämise perrä oll’ jo süküskuun selge, et varahast külmä talvõ seokõrd ei tulõ.
«Ku tulõ kipõlt külm talv, sis eläjä ruttasõ asjuga, a seo süküs om näil olnu kõgõga aigu küländ,» selet’ Pulga Jaan. Mõtsatsikol es olõ kipõt joosuao päälenakkamisõga: «Mõtsatsiga naas’ viil detsembri lõpun päivä ümbre koosõrdama,» kõnõl’ Jaan.
Eski talo lambidõ päält oll’ nätä, et näil ei olõ tuu as’aga kipõt. «Novembri lõpun vei oina lauta ja lamba olli sis viil tävveste rahuligu,» selet’ Pulga Jaan. «Järgmäne märk om rebässide joosuaig, tuu piät jahikallendri perrä kuu ao peräst pääle nakkama. Mõni aasta nakkas poolõst jaanuarist, a minevaasta es liigu 10. veebruaril viil mitte üts kurat põllu pääl. Ku olnu uuta, et süküs tulõ varahanõ, olõssi repän poigõga rutanu.» Jätka lugemist »
Muusigamiis, ansambli Kosmikud laulja Hainsoo Meelis (39), hõigunimega Hainz, tull’ perrega Tal’nast  är Moostehe elämä ja nakkas Mooste mõisan muusigaello kõrraldama.Psühholoogist tõnõpuul Aiki (38) luut kah paigapääl tüüd löüdä, ku imäpuhkus läbi saa: tütär Elo om säitsmekuunõ. Viil om perren säitsmeaastanõ poig Uko.
Kavva joba Moosten elät?
Kolm kuud. Süküskuust. Poiss läts’ kuuli Moostehe.
Mille tulliti Moostehe elämä?
Tahtsõ ellä hään kotussõn. Tan eläse tõistsugudsõ inemise, sändse süvämbä. Ei olõ õnnõ trill ja trall nigu sääl liinan. Sääl ei saa jo rahun umma tüüd tetä egä midägi. Elli Tal’nan 1990. aastast, 21 aastat. Ei inämb! Ma olõ esi peri kah tast Põlvast. Käve Põlva keskkoolin. Et siiä kanti tulla, tuu oll’ juuri kutsõ. Es taha minnä Saarõmaalõ, Virumaalõ egä kohegi muialõ.
Mille Mooste?
Vallavanõmb Needo Ülo ütel’, et om vaia mõisan toimõta. Üloga olõ latsõn matkaman käünü, Karakumin ja mis kotussin kõik. Ja esä oll’ katõssa aastat Mooste sovhoosi direktri. Oll’ suur juht, ma olõ sääne tsillemb (naard)! Olõ tsihtasutusõ Mooste Mõis juhataja.
No tuu om suurõlt jaolt paprõmäärjä tüü. Kuis muusigu hing tuuga harinõs?
Piät ümbre mõtlõma umma maailma. Muusiga iks jääs.
No sis piät jo iks küländ sakõst pääliinan käümä?
No piä jah. Paar päivä siin ja sis jäl tagasi. A tagasi tulla om väega hää. Jätka lugemist »
 Vanaema kingitud valge õitepilv Aasta 2012 on kuulutatud aktiivse vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse aastaks. Külauudiste tegijad kutsuvad lugejaid üles kirjutama oma mälestusi vanavanematest ja näitavad ise eeskuju.
Oma vanaema sain tunda vaid veidi üle kümne aasta. Seda oli häbematult vähe, aga piisavalt selleks, et teda mitte unustada. Minu vanaemal oli kuus lapselast ja mina nende hulgas ainus tüdruk. Selge see, et pidasin ennast oma vanaema lemmiklapselapseks, leidis ta ju minu jaoks alati aega.
Mäletan tema tööd. Ta töötas nõukogudeajal pangas ja oli seal tähtis tegelane. Tema juurde saamiseks pidin helistama all uksekella ja valvuri küsimise peale pidin ütlema vanaema nime. Kui valvur mind sisse lasi, siis lausa pakatasin uhkusest – näete, ma tohin siia minna. Istusin koos vanaemaga klaasist seina taga ja vaatasin, kuidas ta prillid ninal lehti lappas ja arvelauaga klõbistas. Ta oli pearaamatupidaja. Mina arvudest sel ajal veel suurt ei jaganud, küll aga meeldis mulle kirjaklambreid üksteise otsa lükkida, sain ilmatupikki kirjaklambrikette.
Mäletan, et vanaemal oli üks tuttav õmbleja, kelle juures me vahel käisime. Vanaema armastas küll ka ise õmmelda (tema tehtud punane valgete täppidega kleit oli üks mu kindlaid lemmikuid), kuid minu esimese koolivormikleidi ümbertegemise usaldas ta siiski oma tuttavale õmblejale. Asi selles, et kõik vormikleidid olid mulle lihtsalt suured. Vanaema õmblemislembust meenutab mulle siiani tema vana Singeri õmblusmasin. Jätka lugemist »
 Eesti üks tuntumaid metsaaudiitoreid, praegune Võru Instituudi juht Rainer Kuuba on Võrumaale oma metsa teinud pere jaoks puutumatu looduskaitseala, mille hoidmist on lubanud ka ta lapsed.
„See on uhke tunne, kui sul on oma mets, kus saad vabalt käia,“ on 10 aastat metsaomanikuna tegutsenud Kuuba. „Ma olen rikas mees,“ kostab ta, ehkki korralikult oma metsa hooldamine on rahaliselt kulukas. Lisaks on ta maadel käinud kahel korral ka metsavargad.
Metsa põnevaimad paigad on endine tormimurd ja kraaviperv, kus ka kolhoosiajal jäeti puutumata, sest sinna ei pääsenud masinad ligi. Seal elavad täna rebased. Tormimurru alal on juba uus kuusistik looduslikult kasvanud. Ent on ka vanu surnud puid, mille kohta Kuuba kostab, et pole elusamat kohta kui surnud puu.
„Olen otsustanud, et see osa metsast jääb minu käest ja kirvest puutumata,“ kõneleb mees. „Ka mu lapsed on sama lubanud teha. Paari aastakümne pärast on see paik veel võimsam kui täna. Mets kasvab ja me käime seal külas.“ Oma küttepuud saab ta ülejäänud metsast.
Rainer Kuuba soovib teistele metsaomanikele südamele panna, et metsa kaitsmine ja majandamine ei ole üksteist välistavad tegevused. „Kui tähtsustada vaid ühte poolt, siis paneb see teisele osale suurema surve. Mida intensiivsemalt väljaspool kaitsealasid raiuda, seda suurema surve paneb see kaitsealale… ja vastupidi. Aga kui metsa raiuda nii, et see jääks looduslikuks ka pärast seda ja et vana metsa jääks alles, siis ei peakski nii palju kaitse all olema,“ on metsaomanik veendunud.
 Laivi ja lapsed, jookseb heie ja jutulõng. Foto: Rosma Haridusselts Vana, külakooliks ehitatud palkmaja. Siseruumides õdus valgus, kodune õhkkond, toidulõhnad, ahjusoojus. Kahe toatäie kaupa särasilmseid lapsi. Ühes nurgas villakottide keskel veereb vokiratas ja käib usin töö. Sajanditagune pilt? Ei sugugi! Tegemist on argipäevaga Põlva külje all Rosma lasteaias.
Kõikide toredate kasvatajate-õpetajate hulgast tuleb täna juttu Laivi Raamat-Boekest ehk kasvataja Laivist. Esiteks sellepärast, et on jõuluootus ning kõik soe ja kodune on eriliselt hinnas, teiseks sellepärast, et allakirjutanu sai Laivi fenomenist vahetult osa Rosma Vanemate Kooli aasta viimases tunnis.
Kõigepealt lasteaiast. Rosma lasteaed on waldorflasteaed, mille üheks põhimõtteks on, et kõige paremini kasvab laps igapäevasid vajalikke tegevusi toimetavate täiskasvanute kõrval. Eriti hea on, kui mingi toimingu loogikat saab kogeda algusest lõpuni. Nii on lasteaialapsed käinud kevaditi vaatamas Laivi lammaste vastsündinud tallesid, sobranud kättpidi pehmes lambavillas, villa kraasinud, näinud selle imelist ketramist lõngaks ning hiljem uudishimulikult uurinud, mis nende kasvatajate klõksuvate varraste vahelt ka sünnib. Villaga on muudki tehtud – näiteks vilditud mänguvaip lasteaia põrandal.
Üks on selge – kui Laivi voki välja võtab, on lastekobar seal ümber. Muidugi tahetakse ka ise imeasja proovida, aga selle peale lausub Laivi targa ja elukogenud inimesena: „Selle töö tarvis, laps, pead sa veel natuke kasvama!“ Küll aga tohivad toimekad käekesed villa puhastada ja käsikraasidega kraasida. See viimane on juba päris raske töö ning imestama paneb, kui kaua on lastel tahtmist selle kallal pusida. Laivi tähelepaneku järgi ongi vokk parim kasvatusvahend just kõige marakratimatele põngerjatele, vokk teeb kogu „kasvatustöö“, Laivil jääb üle vaid siin-seal sõnake poetada või mõni meeldetulnud lugu jutustada. Ketramine ja jutuvestmine sobivad hästi kokku! Jätka lugemist »
 Prisko Mart Mardi jaos oll’ võit üllätüs: unõn kah es näe, et sääne asi või tulla. «Koolin nuu kirändi ja etteütelüse – kõik olli katõ!» selet’ tä.
Jutuvõistlusõlõ saatsõ Mart elon tõsõ ja kolmanda kirätüü. Edimädse kirot’ tä 1970. aastil. «Et saia aokirja Nõukogude Naine, pidi Eesti Kommunisti kah telmä,» jutust’ Mart. «Kiäki muiduki tuud es loe pääle mu – ma olõ kõik läbi lugõnu, Stalini ja Lenini teossõ ja Hitleri «Mein Kampfi» kah. Eesti Kommunistin oll’ jutt, et kapitalisti juutva ummi tüüliisi, uimastasõ viinaga. Mul läts’ hing täüs ja kiruti kirä Eesti partei keskkomiteele. Et lugõsi artiklit, lätsi puuti, et hindäle tüüsukkõ ja lõunas võileibu osta. Es lövvä, a riiuli pääl lugõsi kokku 36 marki alkoholi: ti, kommunisti, inämb ei jooda tüüliisi, ti tapati näid!»
Vastus tull’ kipõlt: kulõ, miis, seo jutu pääle saadami su sinnä, kon tüüsuka omma prii, a võileevä pääle sullõ võidu ei lupa! A ähvärdüses tuu jäigi.
Mart saa umast meeletüst elost viil mitmõlõ jutuvõistlusõlõ kirota. «Oh, noid juhtumiisi om nii pall’u, et kõik ei tulõki miilde,» rehäs’ jahi-, kala- ja Kaitsõliidu miis käega.
Viimäne pööräne lugu juhtu seo süküs, ku tä käve naasõga seenen ja sai siini veidü. Jätka lugemist »
 Otsa Kallõv. Foto: Ülle Harju «Iks viil om mõtsan kikkasiini!» kitt’ Võromaa seenekuning Otsa Kallõv (49), kiä eläski parhilla õnnõ korilusõst – kikkasiini ja kurõmarju müümisest ni kalapüüdmisest.
Egäüts muidoki parhilla siini mõtsast ei lövvä, no Kalõvil omma uma salakotusõ, kost tä iks viil mitu killo siini kõrraga kodo tuu ja kolmõeurodsõ kilohinnaga maaha müü.
«Umma rekordit ma timahava es lüü – tuu om 21 killo Lindoralt –, a sändsit kümnekilotsit saakõ iks oll’,» kõnõl’ miis. Kah’os jäi tä kõgõ magusambast seene-aost ilma: tekk’ põimukuul kalal kävven jalalõ vika ja pidi terve süküskuu koton istma.
«Lehtri-kikkasiini olõ löüdnü timahava häste hulga,» selet’ miis ja näüdäs’ kikkaseene kujoga siint, õnnõ värv oll’ tuul hellemb pruun, mitte kõllanõ. Timä tõõnõpuul Aya (50) kor’as’ umast kodokandist Krabi lähkült kah noid ja ütenkuun pruuvsõ nä siini Võro turu pääl müvvä.
«Üts ostsõ õnnõ – inemise ei tunnõ siini!» selet’ Kallõv. «A sis üts tekk’ pilti, tuu panti maakunnalehte ja päält tuud naati ostma! Kae, ruutslasõ söövä noid, a meil om taa vahtsõnõ asi. A huvitav, et Krabi kandin kutsutas tuud siint mustas kikkaseenes, tegeligult must kikkasiin om torbik-kikkasiin.»
Kallõv selet’, et lehtri-kikkasiin ollõv parõmba maiguga ku harilik. «Seeneraamatun om seol kolm tärni – väega hää siin! Harilik kikkasiin om lihtsäle hää siin,» selet’ Kallõv. Jätka lugemist »
 Luisu Ahto ütehn latsiga. Foto: Uma Leht Kõnõlõtigi poiskõisiga kõgõ õnnõ võro keelen?
Joba kümme aastat om mul lubatu tuud tetä ja kiäki ei olõ kõrralõ kutsnu.
Kas poiskõsõ saava kõgõst arvo? Kas vasta kah kõnõlõsõ?
Tuust, mis tunni teemaga kokko lätt, saava kimmähe arvo. Üle ei olõ kiäki midägi küsünü. Osa kõnõlõs vasta kah.
Arva, et käsitüütunni saa võro keeleh anda, a keemiätunni ei saa: väävelhapõ tulõ määnegi hüdsihapu, midä ütski raamat ei kiroda!
Oppaja ei suta säänest mahtu är siiti. Muusigatunnih saa külh mõnõ laulu võro keeleh laulda.
Midä poiskõisiga meisterdäti?
Üts tunn om teooria ja tõnõ tunn om praktika. Tapitegemine, täpsele lõikaminõ, tüü viimistleminõ. Ku lats tunnist ossa võtt, sis tä saa suurõst pääst esi sändse tüüga toimõ, ei piä kedägi appi kutsma. Jätka lugemist »
 Värniku Meelis. Foto: Uma Leht «Piässi olõma suurõ kogussõ, et viinamarju kohegi müüki saia,» ütel’ Eesti viinamar’akasvatamisõ «esä», Räpinä aianduskooli viinamar’akasvatusõ oppaja Kivistiku Jaan. «Mi viinamarju saa osta päämidselt kasvatajidõ mant kotost, a ka mahhekaubapoodist.»
Eestin eläse õnnõ viinamarju kasvatamisõst är ütsiku talo. Võromaal om suurõmb viinamar’akasvatajidõ «punt» Kurõnurmõ kandin – Pruuli-Kaska ja Väikemetsa talo – ja Värniku Meelis sääl lähkül Liinamäel.
«Kirodi keskkooli lõputüüs äriplaani viinamar’akasvatamisõst,» tulõt’ Värniku Meelis miilde, kuna timäl viinamar’a-plaan idanõma naas’. «Koolidirektri küsse, et kas seo äriplaani saa iks teos kah tetä? Ütli, et iks, koskil viie aasta peräst, ja är tei!» 2004. aastagal saadust edimädsest saagist vei Meelis koolidirektrile kah portsu…
Viinamar’aärri aja Värniku Meelis üten naabridõ, Väikemetsa taloga. Katõ talo OÜ Võrumari müü pia 20 viinamar’asorti. Viinapuulooma omma nä saanu Kaska-Pruuli talost, puukuulõst ja eski Lätimaalt. Värniku Meelis ei olõ viinamar’aäri tasuvust viil täpsele vällä rehkendänü, no ütel’, et kurgi-tomati kasvatamisõst tulõ seo iks kallimb. Jätka lugemist »
 Kaili Kuusiku soeng, Kadri Pille meik, stiilipeole minev klient Kord juuksurisse minnes kohtasin trepil pisarates tüdrukut, kes kurtis oma kaaslasele, kui kole soeng talle tehti ja et nii ei julge ta enam kuhugi minna. Pöörasin käigupealt ümber ja sel päeval jäi mul juuksuris käimata. Hiljem leidsin endale käärivälgutaja, kelle juurde lähen alati kindla südame ja meelega. Suvel maal suvitades polnud mul aga oma „isiklikku“ juuksurit käepärast. Teadsin, et meie hea naaber Roosisaarel Kaili Kuusik omab juuksurisalongi ja nii ma temaga aja kokku leppisin. Lisaks juuste triibutamisele ja lõikamisele oli Kaili lahkelt nõus ka oma tööst lähemalt rääkima.
„Ma lõikasin oma nukkudel kodus juukseid nii, et kõik minu nukud olid kiilad,“ vastab Kaili küsimusele, kust tema kihk juukseid lõigata alguse sai. Inimkatsetusteni jõudis Kaili kooli ajal, mil tema juures hakkas juukseid lõikamas käima kindel seltskond. Esimesed soengud olid puhas omalooming, mis polnud üldsegi paha, sest punk oli sel ajal popp. Kaili tahtis kohe pärast kooli lõpetamist minna juuksuriks õppima, kuid ta ei saanud kooli sisse. Mitte sellepärast, et ta poleks osanud juukseid lõigata, vaid sellepärast, et ta polnud komsomoli liige. Olid sellised ajad. Paremaid aegu oodates tegeles Kaili müümisega, see amet sobis nõukogude aega paremini. „Siis oli defitsiidiaeg ja keegi perekonnast pidi ka kaubanduses töötama,“ märkis Kaili. Aja (olude) muutudes sai Kaili siiski aru, et ta pole müüjaks sündinud ja otsustas teist korda juuksuriameti õppimisega õnne proovida. Komsomolipiletit enam ei nõutud ja Kaili sai alustada õpinguid oma unistuste erialal, mida ta siiani kahetsenud pole. Jätka lugemist »
|
Uudiseid igalt uulitsalt
|
