LUULE KOMISSAROV MÕJUS KAMARI SELTSIMAJAS SAMA LAHEDALT JA VAHETULT NAGU TEATRISKI

Põltsamaa vallas asuvas Kamari haridusseltsi majas oli kogukonna liikmete ja kaugemalt tulnud huviliste külaliseks armastatud ning austatud näitleja Luule Komissarov. Ta rääkis rollidest teatris ja telelavastuses „Õnne 13”, huvitus külaelust ja lubas Kamarisse tulla ka tulevikus.

Paremalt õed Birgit Nisu ja Vaike Niklus, Luule Komissarov ja õdede ema Juta Nisu. Foto Kamari haridusselts
Paremalt õed Birgit Nisu ja Vaike Niklus, Luule Komissarov ja õdede ema Juta Nisu. Foto: Kamari haridusselts

[pullquote]Kõige eredamalt jäid kuulajatele meelde tema jutustused vahvatest apsakatest, mis tal teatrilaval läbi aegade oma kaasnäitlejatega on juhtunud ja kuidas need olukorrad lahenesid[/pullquote]Kamari kogukonnaelu eestvedaja Vaike Niklusel mõlkus mitu aastat meeles idee kutsuda Luule Kommissarov traditsioonilisele kolmekuninga kohvipeole. „Aasta lõpp tuleb aga alati kuidagi kiiresti ja ootamatult. Olen eelnevatel aastatel isegi Luule kontakti otsinud internetis, aga seda ei ole avalikult saada ja nii ta oli jäänudki mõtteks minu peas. Nüüd detsembris rääkisin oma mõttest õele Birgit Nisule, kes käesoleval aastal on lõpetamas Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia kultuurikorralduse eriala ja Birgit muidugi ütles, et kes siis veel, kui mitte tema saaks mind selles aidata,” rääkis Vaike.

Kohtumisel tuli jutuks nii teater, nooruspõlv, hetketegemised, jalgpall, „Õnne 13”, kui ka näitleja viimane reis. Kõige eredamalt jäid kuulajatele meelde tema jutustused vahvatest apsakatest, mis tal teatrilaval läbi aegade oma kaasnäitlejatega on juhtunud ja kuidas need olukorrad lahenesid.

Loe edasi: LUULE KOMISSAROV MÕJUS KAMARI SELTSIMAJAS SAMA LAHEDALT JA VAHETULT NAGU TEATRISKI

AIVAR RAUDVER: IGA PÄEV ON AUHIND, MIS MA SAAN MIDAGI NENDE MEESTE HEAKS ÄRA TEHA

Eile hommikul lahkus igaviku rajale Aivar Raudver (26. aprill 1955 – 15. jaanuar 2020) – mees, kes julges kartmatult armastada vangist vabanenuid, alkohoolikuid, kodutuid. Ta ise uskus sügavas veendumuses suurt ülestõusmise hommikut.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA
Aivar Raudver on jõudnud lõppjaama. Foto: Urmas Saard

Mullu 31. jaanuaril sai Aivar teada haigusest, mille võimuses oli elujõulise inimese eluiga oluliselt lühendada. Aivar aimas teekonna peatset lõppu, aga ta ei kartnud, kurtnud ega teinud kellegile etteheiteid, ta ei protesteerinud selle vastu nagu toimiks elu tema vastu ebaõiglaselt. Ta leidis endistviisi põhjust igal võimalikul juhul naeratada ja olla iga kingitud uue päeva eest tänulik. Tänulikud olid ka tema hoolealused Eesti misjoni Samaaria Pärnu osakonnas, kus vangist vabanenutele, alkohoolikutele ja kodututele pakuti võimalust uueks alguseks. Ligemale paarikümne aasta pikkune töö Samaaria kodus sai Aivarile elutööks, mida paljud oskavad väga kõrgelt hinnata.

Loe edasi: AIVAR RAUDVER: IGA PÄEV ON AUHIND, MIS MA SAAN MIDAGI NENDE MEESTE HEAKS ÄRA TEHA