Ülevaade Hirvepargi sõnavõttudest

Tänavu möödus Molotov-Ribbentropi pakti salasobingu sõlmimisest 80 aastat. Eile õhtupoolikul kogunesid mõned kümned vihmasadu trotsinud inimesed taas Tallinna Hirvepargis toimunud kõnekoosolekule, kus tuletati meelde 1987. aastal asetleidnud nõukogude okupatsioonivastast meeleavaldust ja kahe riigi vahelise salaprotokollide avalikustamise nõudmist.

Hirvepargi kõnekoosolekul. Foto Urmas Saard
Hirvepargi kõnekoosolekul. Foto: Urmas Saard
Ants Erm, endine ERSP esimees, Hirvepargi kõnekoosolkul. Foto Urmas Saard
Ants Erm, endine ERSP esimees, Hirvepargi kõnekoosolkul. Foto: Urmas Saard

Käesoleval aastal oli kogunemise korraldaja erakond Isamaa ja päeva juht rahvuslaste ühenduse esimees Tarmo Kruusimäe.

Isamaa auesimees Tunne Kelam ütles, et esimesel kogunemisel ei lauldud veel Eesti hümni, aga tuldi lootusega, et tõde võidab vale. „Hirvepark on unustamatu ja jääb Eesti ajalukku, sest see oli esimene ettekavatsetud poliitiline meeleavaldus Eesti iseseisvuse taastamiseks. Tol korral ei nõutud siin vabadust. Nõuti tõde, milleks andis aluse Molotov-Ribbentropi pakti salaprotokollide püsimine valede varjus – tõde sellest, mis juhtus aastal 1940 Eestiga, nagu ka teiste Balti riikidega.” Nõukogude propaganda oli aastakümneid sisendanud, et aastal 1940 realiseeris eesti rahvas oma sajandite pikkuse unistuse elada koos suure vene rahvaga. Selles küll kaheldi, aga ometi vajati tõde ja Hirve park kuulutaski seda nõudmist esimest korda avalikult ja valjult kuuldavalt. Valelik väide vabatahtlikust ühinemisest oli nõukogude võimu kõige nõrgem koht ja välja kuulutatud tõe nõudluse surve oli nii suur, et vale hakkas vankuma. Kuigi Mihhail Gorbatšov väitis algul, et salajaste lepingute koopiaid Kremli arhiivides ei ole, leidis ta need 1987. aasta lõpuks ikkagi üles.

Kelami seisukohalt on põhjust meenutada sedagi, et tõeta vabadus ei saa olla vabadus. „Kui me räägime tõejärgsest ajastust – sellest, et ühtegi universaalset tõde pole olemas, igal ühel on oma tõde ja valed ning tuhanded varjundid nende vahel, siis on see oht meie vabadusele,” lausus Kelam.

30 aasta möödumist Balti ketist mäletas Kelam seoses kolmanda Hirvepargi meeleavaldusega. „Pärast lõppu läksime üles ja seisime Toompea nõlval. See oli tähtis sündmus, kuid ärgem unustagem, et Hirvepargi meeleavaldus oli esimene Eesti vabadusnõudluste läbimurre maailmameedias.” Tänu pagulaseestlaste tööle oli Ameerika press ettevalmistatud.

[pullquote]inimesed, kes olid alla kirjutanud sellele avaldusele ja liitunud Kodanike Komiteedega, need tulid välja ka palju julgemalt Balti ketti[/pullquote]„Rääkides Balti ketist, mis oli tähtis teine ja palju suurem läbimurre maailma meediasse, ei maksa unustada, kuidas need inimesed kokku tulid ja mis neile julguse andis. Veel paar kuud enne seda hoiatas Rahva Rinde juhtkond ja Edgar Savisaar, et Kodanike Komiteede algatus on inimeste kutsumine tanki roomikute alla. Kes kirjutab alla, et on Eesti Vabariigi kodanik, see provotseerib nõukogude võime, see kutsub esile tagasilöögi kõikidele neile mõistlikele püüdlustele, mida reformikommunistid üritasid saavutada,” meenutas Kelam toonaseid kartusi. Kodanike Komiteed oli Eesti suurim ajalooline rahvaalgatus. Augusti lõpuks 1989 oli paarsada tuhat inimest oma allkirjaga kinnitanud, et nad on Eesti Vabariigi, mitte Nõukogude Liidu kodanikud – vaatamata sellele, et seda Eesti Vabariiki füüsiliselt mitte kusagil ei olnud. „Ma arvan, et need inimesed, kes olid alla kirjutanud sellele avaldusele ja liitunud Kodanike Komiteedega, need tulid välja ka palju julgemalt Balti ketti.”

Täna loodetakse, et samal ajal umbes poolteist miljonit Hongkongi demokraatia eest seisvat noort püüavad moodustada Balti ketti järgides Hiina keti. „Olgem solidaarsed ka kõigi nendega, kes siiamaani kannatavad ja paljud neist kommunistliku diktatuuri all, nagu Vietnaamis, Kuubal ja paljudes paljudes teistes maades,” lõpetas Kelam oma sõnavõtu.

Välisminister Urmas Reinsalu pole nõus arvamusega, et eesti rahvas alistus püssipauguta ja talus okupatsiooniaega vaikides. „Kui me räägime Balti ketist, mis ulatus ruumiliselt ühel päeval, ühel õhtul 30 aastat tagasi Gediminase tornist siia Pika Hermannini, siis me saame rääkida ka vabadusvõitluse ketist, mis algas sellel tunnil, kui me kaotasime oma priiuse nõukogude okupatsiooni all. Sinna sisse kuuluvad esimesed lasud Tallinna sidepataljonis juba juunis 1940, suvesõda aastal 1941, kaitselahingud, soomepoiste võitlused. Siia sisse kuulus metsavendluse liikumisest relvastatud võitluse liidu moodustamine Endel Redlichi juhtimisel, meeleheitlik katse iseseisvuse taastamiseks Otto Tiefi valitsuse poolt ja Pitka võitlus. Ja relvastamata vabadusvõitlus, mida viisid ellu vaprad mehed ja naised.”

ERSP asutajaliige Eve Pärnaste viitas tänaseni ulatuvatele Hitleri ja Stalini pakti tagajärgedele. „Balti kett oli muidugi väga muljet avaldav ja hästi organiseeritud. Tõmbas kogu maailma tähelepanu. Aga Balti kett ei teinud meid vabaks. Vabaks ei teinud ka laulmised lauluväljakul ja mujal, mida nimetatakse tagantjärele laulvaks revolutsiooniks,” arutles Pärnaste. „Ajal kui koos käidi ja lauldi, registreerisid juba sajad, võibolla ka tuhanded endid Eesti Vabariigi kodanikena.” Eesti Kongress tuli kokku suure hulga valijate toel. Kongress kinnitas, et Eesti Vabariik tuleb taastada õigusliku järjepidevuse alusel. Toompeale kutsuti Eesti Komitee esindus, Tunne Kelam, Enn Tarto, Valdo Rumessen ja Sirje Endre. „Eelnõu, mis 20. augustil vastu võeti vaatamata väga paljude vastuseisule, oli ainult Eesti Kongressi, Eesti Komiteede ja rahva enamuse tahe,” rääkis Pärnaste.

Pärnaste avaldas nördimust, et Balti apelli 40. aastapäeva tähistamiseks korraldatud välisminister Urmas Reinsalu vastuvõtust ja nelja eestlase tunnustamisest tänutahvlitega polnud veel kogunemise ajaks peavoolumeedia uudistes sõnakestki juttu.

Endine ERSP esimees Ants Erm sammus trepist üles telgi alla kõnelema Ukraina lipuga. „Mul on selleks põhjust. Täna on viies aastapäev, kui me seisime Vene saatkonna ees piketeerimas. Täna on Ukraina lipu päev, homme (24. augustil) on Ukraina Vabariigi iseseisvuspäev. Peame olema solidaarsed, eelkõige ukrainlastega.”

Tarmo Kruusimäe kinnitas, et sõna on vaba. „Aga ma küsin kas on kõigil ka vaba voli sõna väänata täpselt selliselt nagu ta seda heaks arvab? Sõna lendu laskjal peaks olema mingi vastutus. Samuti on lugejatel aju vaba. Aga juhul kui me ütleme, et aju on vaba, siis me saame aru, et tegemist on ajuvaba mõttega. Sõna, mis on vaba, võib olla ka sisutühi lobisemine. Sisutühi lobisemine on info akumalatiivne omandamine pädevuse arendamise eesmärgil,” selgitas Kruusimäe. „Meil oli kunagi võime lugeda ridade vahelt. Meil oli võime vaadata valget lehte ja sealt lugeda välja neid ridu, mida sinna kordagi ei olnud kirja pandud. Tänapäeval aga me erutume iga sõna peale, mille on zeitung üles noppinud.”

Maxim Kasianczuk ütles sõna saades, et on pärit Ukrainast ja tänas Eestit Ukraina toetamise eest. „Ma arvan, et te kõik mäletate hästi nõukogude okupatsiooni aega. Meie riigid, mis asuvad lääne- ja idamaailma vahelisel piiril, on sellised suured tükid, mis ajavad okupantide suu lõhki.” Kasianczuk rääkis eesti keeles kartusest, eriti Ukrainas, et lääs teeb uut pakti Putiniga. „Okupeeritud maad Gruusias, Moldovas, Ukrainas ning kõikjal maailmas võivad muutuda legaalseks Venemaa osaks,”

Urmas Saard

Samal teemal:

Balti apelli tänuüritusel Mart-Olav Niklus, Urmas Reinsalu, Enn Tarto. Foto Eesti Välisministeerium

 

 

 

Balti apelli tänuüritusel tänati vapramaid vabadusvõitlejaid

Mart Niklus, kelle Tartu kodus Vikerkaare tänav 25 toimus märgukirja koostajate kogunemine. Foto Urmas Saard

 

 

 

Balti apell 40 – Balti kett 30