Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

aprill 2019
E T K N R L P
« märts   mai »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
2930  

Küllo Arjakas: Velliste kirjutas 20% rohkem kui selle raamatu formaat ette nägi

Trivimi Velliste teose „Eesti muinsuskaitse 100 aastat” esitlusel rääkis raamatu autor muinsuskaitsest, sõnadest ja riigi reetmisest.

Trivimi Velliste Solarise Apollos. Foto Urmas Saard

Trivimi Velliste Solarise Apollos. Foto: Urmas Saard

Aga autole polnud kirjutatud Adavere liha, vaid Adavere meat

Esmaspäeval, 29. aprillil esitleti Tallinnas Solarise keskuses asuvas Apollo raamatupoes EV100 raamatusarjas ilmunud teost „Eesti muinsuskaitse 100 aastat”, mille autoriga vestles ajaloolane Küllo Arjakas. Tema oli üks neist abilistest, kes võttis vaevaks käsikirja läbi lugeda ja andis ka kasulikke nõuandeid.

Küllo Arjakas: Küsimus muinsuskaitse kohta, kust see mõiste on tulnud? Kuidas see mõiste on muutunud läbi aja?

Trivimi Velliste: Muinsuskaitse klubide Keila kokkutulekul aprillis 1987 oli küsimuseks loodava organisatsiooni nimi. EKP Keskkomitee nõudis, et nimeks peab saama Eesti NSV ajaloo- ja kultuurimälestiste ühing, aga muinsuskaitsete klubide nõukogu leidis, et selle organisatsiooni nimeks peab saama Eesti muinsuskaitse selts. Sõna muinsus sai alguse Tõru klubis kaheksakümnendate alguses enne kui muinsuskaitse liikumine ei olnud rohujuure tasandil veel tekkinud.

Lennart Meri oli mitu korda Tõru klubi külaline. Ta avaldas tollel ajal oma kuulsa „Hõbevalge”. Meri juhtis tähelepanu sellele, et muinsus on ürgpõline soome-ugri sõna. Muisti on soome keeles mälu. Eesti keeles on muinasjutt, muinaslugu, muinasaeg – väga vanad sõnad. Peaks küsima eesti keele teadlastelt, kui vana on eesti keeles sõna muinasjutt? Ma kujutan ette, et see võib olla väga vana sõna. Aga selle sõna tüvi tähendab algselt kindlasti mälu. Sellepärast ma olen sellele raamatule pannud alapealkirja „Eesti mälu kestmise lugu”.

Küllo Arjakas: Keila kokkutulek oli ilmselt üks esimesi kokkutulekuid, kui tärkava demokraatia raames tehti avalikku hääletamist kahe nime variandi vahel. Häälte tulemuseks saadi 289:0. Kogu saal hääletas ühe nime kasuks ja ma ei pea ütlema millise.

Kui palju oli 1930. aastal objekte tänapäevases mõistes riikliku kaitse all, palju oli ENSV aja lõpuks arhitektuuri- ja kultuurimälestisi ja mida viimased paarkümmend aastat on toonud? Aga proportsioon on umbes 30, 60 ja 95 või 100. Nii on kasvanud väärtustatud objektide arv läbi sajandi.

Mida oli varem muinsuskaitse kohta kirjutatud, millised valdkonnad või teemad, mida sa oled oma raamatus käsitlenud, olid vähese või nõrga kattega või kas oli ka mõni valdkond, mida tuli esmakordselt uurija pilguga terake siit ja terake sealt otsida?

Trivimi Velliste: Raamatut kirjutama asudes oli küsimuseks, milline see peaks üldiselt olema. Kas ta peaks mingil määral täitma ka muinsuskaitse minileksikoni rolli, et oleks igast asjast midagi natukene. Aga saades aru, et see ei mahuks iialgi 200 lehekülje peale ära ja hakates väga pressima, muutuks raamat rabedaks ja ei oleks üldse huvitav lugeda. Siis ma otsustasin, et see peaks olema muinsuskaitse lugu. See tähendas paljude asjade raamatust välja jätmist, sest muinsuskaitse on niivõrd avar valdkond. Suur küsimus oli juba seegi, kui suur osa on riikliku muinsuskaitse osakaal ja milline osa on ühiksondlikul või rohujuure tasandil. Meelde tuli Lennart Mere rõhutatud ütlemine, et kõik, millele on peale hinganud võimas Aeg (suure algustähega), siis see asi on muinsus.

Inimesed jagunevad suuresti kaheks: ühed, kes püüavad kõigest vanast vabaneda ja teised, kes kõike säilitavad. Käisin korra Villem Ernitsa toas, mis oli maast laeni meetrite kaupa käsikirju täis. See kõik oli mälu. Ernits oli eriline kuju. Siin tekibki küsimus kuldse kesktee leidmiseks, et kõik oluline saaks hoitud, aga päris kõike hoida poleks mõistlik, sest siis tekib ummistus. Kuna see raamat on populaarne ja mõeldud laiale lugejaskonnale, siis ma ei seadnud endale eesmärgiks suure hulga erialase kirjanduse läbi töötamist.

Riin Alatalu doktoritöö oli üks oluline allikas, kuna tema on kirjutanud väga korraliku ülevaate Eesti muinsuskaitse ajaloo kõige olulisemast perioodist, mis meid kõige rohkem huvitab. Ma olen Alatalu palju kasutanud ja temale viidanud. Talle suur tänu! Mul on hea meel, et Alatalu luges käsikirja toimetamise ajal läbi ja juhtis tähelepanu mõningatele kohtadele.

Allikate kasutamisel püüdsin ennast piirata nende allikatega, mida ma otseselt vajasin seda lugu jutustades.

Küllo Arjakas: Velliste kirjutas 20% rohkem kui selle raamatu formaat ette nägi. Millised olid rahvusliku muinsuskaitse lähtekohad?

Trivimi Velliste: Kui Vabadussõda alles käis, siis haridusministeerium juba tegeles muinsuskaitsega. Kristjan Raud oli meie muinsuskaitse kõige olulisem käima lükkaja. Ta töötas hommikust õhtuni ja kirjutas kirju riigi juhtkonnale. Kindral Laidoner oli isegi pahane. Kui murdelahingud olid just selja taha jäänud kusagil veebruaris 1919, kui Vabadussõja saatus ei olnud kaugeltki veel selge, siis Laidoner kirjutas sõjaminister Konstantin Pätsile, kes oli sel ajal ühtlasi peaminister: „Mõned mehed seal haridusministeeriumis peavad vanade asjade kaitsmist tähtsamaks, kui Eesti riigi kaitsmist:” Jutt käis mõisates olevate varade päästmisest. Mõnikord käisid mõisad käest kätte ja Eesti talupojad ei osanud eriti hoolida sellest, mis seal oli. Mäletati veel 1905. aasta mõisate põletamist, mida tegid linna untsantsakad, talupojad eriti mõisaid ei põletanud.

Seetõttu kujunes huvitav vastuolu. Ühelt poolt kindral Laidoner ja teiselt poolt Kristjan Raud. Aga Kristjan Raud oli väga kaugele nägev.

Kolmekümnendatel oli meil väsimatu muinsuskaitse inspektor Erik Laid. Terves Eesti Vabariigis oli ainult üksainus muinsuskaitse inspektor. Praegu on neid kümneid. Siis oli üks, kes kirjutas koolidele kirju ja palus hoida silmad ja kõrvad lahti. Nii tekkis usaldusmeeste võrgustik, aidates kaitsta muinsust ühiskondlikel alustel.

Küllo Arjakas: Autor on kirjutanud ka eraldi peatüki: „Arheoloogia, Eesti muinsuskaitse läte”.

Trivimi Velliste: Arheoloogia oli selles mõistes väga eriline Eesti Vabariigi algaastatel.
Tekkinud uus riik püüdis talle ainuomaselt rõhutada, et meie muinsused on ürgselt meie omad. Arheoloogid said näidata muinasajale – linnustele. Samal ajal kunstiväärtuste või arhitektuuri kaitsjad pidid paratamatult ka balti-sakslaste pärandit hoidma. Selles mõttes oli arheoloogial eriline roll muinsuskaitse algaegadel.

miks sõna teave läks käibele, aga vilje ei läinud

Küllo Arjakas: Mälumaastik – selline väljend: miks ja kuidas?

Trivimi Velliste: Mälumaastikust rääkides tuletan meelde Ain Kaalepi leiutatud kahte sõna: teave ja vilje. Vilje ei ole muud kui ladina kultura. See on sama loogikaga ja sama õnnestunud sõna nagu teave. Ma olen siiani imestanud, miks sõna teave läks käibele, aga vilje ei läinud. Nüüd ma kasutangi oma raamatus mitmel korral sõna vilje ja vaatan, kas sellest on midagi kasu või ei ole. Seda näeme hiljem.

Rääkides mälumaastikust, näeme sellel olulisi maamärke, dominante. Vabadussõja mälestussammas Vabaduse väljakul, mälestus ehis Kaitseväe kalmistul. Olgu see Tallinna raekoda või Niguliste kirik – need on väga silmatorkavad mälumärgid meie mälumaastikul, aga on ka väga palju väiksemaid märke. Kokku tekitavadki siis sellise mälumaastiku. Kirjutades on mul silma ees nagu mälumaastik.

Küllo Arjakas: Mul on ka isiklikud mälestused 1987. aastast, kui Trivimi toimetas Sirbis ja Vasaras minu artikleid. Viskas tekstist sõna info välja ja asendas selle sõnaga teave. Nii see on, tera siit, tera sealt, lõpuks hakkab mõikama. Ma loodan, et ka sõna vilje leiab laiemat kasutust, ka selle raamatu tõttu.

Tulles ENSV aega – teatavasti oli Tallinn suures Nõukogude Liidus esimene paik, kus 1966. aastal moodustati tänases mõistes muinsuskaitse ala vanalinnale. Tol ajal oli Eesti ka mitmetes muudes asjades esimene. Kuidas oli Nõukogude Eestis muinsuskaitse riiklikult korraldatut?

Trivimi Velliste: Nõukogude aeg oli väga ebameeldiv ja kohati räige võõrvõim. Muinsuskaitse vallas me rõhutasime, et muinsuste muinsus on Eesti Vabariik, mis tuleb taastada ka de facto, sest de jure polnud ta kuhugile kadunud. Nõukogude võim mõjus Eesti muinsuse mälule väga pärssivalt. Samal ajal ei ole maailm kunagi must-valge. Alati on palju vahetoone ja eesti rahvas osutas väga erinevatel tasanditel ja viisidel passiivset vastupanu. Kas sellised eestlased nagu Vaino Väljas ja Arnold Rüütel, kas nemad osutasid ka omal viisil passiivset vastupanu ja kas sellest oli kasu meie rahvale? See on väga tõsine filosoofiline küsimus, mis vajab uurimist. Mida kaugemale toimunu meist jääb, seda selgemalt võime edaspidi näha asju, mis tulid ka Väljase ja Rüütli näol meile kasuks. Nii nagu kolhoosi esimehed, kes keeldusid Pihkva oblastist tööjõu toomisest, kuigi plaan tuli täita. Ei olnud piisavalt põllutöölisi ja lüpsjaid ning pidi valima. Mõned esimehed võtsid, teised ei võtnud. Sellest sõltus venestamise määr.

Peame tänama inimesi, kes tegid tolle aja tingimustes seda, mida nad suutsid.

Küllo Arjakas: Raamatu lõpus tuleb jutuks riigi reetmine. Mida selle all silmas peetakse? Karistusseadustiku järgi on tegemist väga raske koosseisuga.

Trivimi Velliste: Riigi reetmine on väga tõsine kuritegu. Me korraldasime oktoobris 1988. aastal keeleloitsu eesti keele kaitseks. Raekoja aknast kõnelesid Heinz Valk ja mina. 50 aastat oli kardetud vene keele survet ja me teadsime, mida tähendab venestamine. Nüüd, kui Eesti on olnud kolm aastakümmet vaba, kirjutas hiljuti minu ülikooliaegne õppejõud Ülo Vooglaid, et kui kõrghariduses loobutakse eesti keelest, siis see on palju suurem riigi reetmine kui mistahes sõjasaladuse reetmine. Ülo Vooglaiu hoiatus on äärmiselt tõsiselt võetav. Apollosse tulles sõitis minust mööda üks valge sõiduauto, mille peale oli kirjutatud Adavere meat. Ma saan aru, et Adaveres toodetakse liha. Seal on ettevõte, mis müüb liha. Aga autole polnud kirjutatud Adavere liha, vaid Adavere meat. Kaks päeva tagasi nägin ma Pärnu maanteel samuti valget värvi autot, millele oli kirjutatud mustade tähtedega Fastkuller, mitte Kiirkuller. Nädalavahetusel kirjutas Postimehe Arterit lugedes kirjutas tuntud IT tegelane veerandtunnistest kohvimiitingutest, mitte kohvivestlustest, mitte ka kohvikoosolekutest.

Eesti keel ei tunne enam sõnu võistkond, mis nüüd on teem. Riigikogul ei ole enam esimeest. Riigikogul on nüüd spiiker. Ja mitte ainult riigikogul, vaid ka Läti seimil on spiiker ja samuti Ukraina ülemraadal on spiiker. Seda võib igast lehest lugeda. Enne läheb Issanda päike looja, kui ma nende näidetega lõpule jõuaks. Sellepärast võib igaüks ise neid näiteid juurde leida.

Meenutan Rein Taagepera tähelepanekut. Ta elab pool aega oma tegemistega Eestis ja teise poole ajast Kalifornias. Tal on võimalus viibida kahes keeleruumis ja omab kõrvalvaataja teravat pilku. Taagepera juhtis hiljuti Maalehes tähelepanu võrdlusega konna keetmisele aeglasel tulel. Alguses konn mõnuleb soojas vees. Sama lugu on eesti keelega, kus me mõnuleme selles vabaduses ega märka keele malbet kägistamist. Ühel hetkel läheb vee temperatuur nii kõrgeks, et konn ei jõua enam sellest välja hüpata. Küsimus: kuhu punkti me olme praegu oma eesti keelega jõudnud? Kas jõuame veel keedupotist välja hüpata või hakkame hiljaks jääma? Mina võtan Taagepera ja Vooglaiu hoiatust erakordselt tõsiselt. Ma panen tähele, et enamik eestlasi ei taju seda ohtu ja sellest rääkides ei usuta asja tõsidust.

Öeldakse isegi seda, et eesti keel ei ole kunagi varem olnud nii heas olukorras, kui praegu. Ma nõustun sellega, et eesti keel ei ole kunagi olnud õiguslikult nii hästi kaitstud, kui praegu. Ta on riigi keel, aga ka Euroopa Liidu ametlik keel. Aga ka Iiri Vabariigis on ametlik iiri keel, mida praegu räägib ainult 1% iirlastest ja ülejäänud 99% räägivad inglise keelt.

Urmas Saard

Samal teemal:

Trivimi Velliste tsiteerib Julius Friedrich Seljamaa raamatut Päiksepaisteline revolutsioon. Foto Urmas Saard

 

 

 

Trivimi Velliste: siinsete kaante vahel on linnulennuline lugu Eesti mälust viimase saja aasta jooksul

Comments are closed.