Trivimi Velliste küsis: „Kui palju rohkem oleks – küllalt?”

Täiendatud fotodega

Tänasel vastupanuvõitluse päeval pidas Konstantin Pätsi muuseumi esimees Trivimi Velliste Valga Jaani kirikus kaheteistkümnendat korda traditsioonilise mälestuskõne Eesti riigivanematele.

Trivimi Velliste vastupanuvõitluse päeval Valga Jaani kirikus Foto Priit Purken
Trivimi Velliste vastupanuvõitluse päeval Valga Jaani kirikus. Foto: Priit Purken

Tänavune asukoha valik on teadlik – taheti ühtlasi anda au peagi 100-aastaseks saavale Läti Vabariigile.

[pullquote]Koos Otto Tiefi valitsuse liikmetega asutas 1944. aasta sügiskuul meritsi minekule tervelt seitse protsenti eesti rahvast[/pullquote]„Kas neid küünlaid on tõesti vaja igal aastal 22. septembril uuesti süüdata? Ja me oleme ikka ja jälle vastanud: jah, me peame nad süütama, sest need küünlad on meie ajaloo kuulutus – nad on meie ajamälu! Nad on tänukummardus meestele ilma kelleta, kelle ohvrimeelsuseta meie poleks täna need, kes me oleme,” vastas Velliste ikka ja jälle esitatud küsimusele.

Vastupanuvõitluse päeva läte seisneb teatavasti sündmuses, mis muutis Eesti elu kaheks inimpõlveks. Nooremale põlvele on põhjust Eesti üht rängemat katsumuste aega täna meelde tuletada.

Täna 74 aastat tagasi rebiti Tallinnas Pika Hermanni tornist sinimustvalge riigilipp ja asendati naaberriigi punalipuga lootusetult pikaks ajaks. Vabadus muutus piinavaks unistuseks.

Heaolu ühiskonnas võib vabadus tunduda sama loomulik ja enesestmõistetav nagu värske õhk või puhas vesi. Aga toona tundus see ülima aardena, mille tagasivõitmiseks tuli meeletult pingutada.

„Just tänasel päeval 74 aastat tagasi pidas Tartu Ülikooli professorist riigipea kohusetäitja Ülo Uluotsa ametisse nimetatud Otto Tiefi legendaarne Vabariigi Valitsus Läänemaal, Ridala kihelkonnas, Põgari palvemajas oma viimase istungi, et seejärel lahkuda kodumaalt ning jätkata võitlust paguluses,” meenutas Velliste.

Suurem osa Otto Tiefi valitsuse liikmetest üle mere vabasse läände ei pääsenud. Nad saadeti hoopis karmi itta. Mõned neist mõrvati. Nad olid astunud stalinliku Nõukogude Liidu vastu raskesse, lausa lootusetusse võitlusse. „Sellega on nad kirjutanud kustumatu lehekülje Eesti riigi ajaloo raamatusse – lehekülje, millele vähemasti kord aastas heidame meiegi värske pilgu, et mõõta Eesti võimalikku tulevikku mineviku peeglis.”

Koos Otto Tiefi valitsuse liikmetega asutas 1944. aasta sügiskuul meritsi minekule tervelt seitse protsenti eesti rahvast, kelle peas vasardas üksainus mõte: „Minna ei taha, kuid jääda ei saa!“ Minemata jätmisel leidnuks enamik otsa Pagari tänava keldris, Patareis või Siberi põlislaantes. Sinimustvalgete lippude lehvides nõudsid Eesti parimad pojad ja tütred oma uutes asukohamaades Eestile vabadust. „Ilma nende aastakümnete pikkuse vastupanuvõitluseta olnuks siinse Laulva revolutsiooni alustamine palju keerulisem.”

[pullquote]Vastupanuvõitluse päev 22. september võiks ühtlasi olla ka suurpõgenemise mälestuspäev[/pullquote]Kunagisi Eesti pagulasi ühendav Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) on tänavu teinud ettepaneku tähistada igal aastal 19. septembril 1944. aasta suurpõgenemise mälestuspäeva. Kolm päeva tagasi tehtigi seda esimest korda Tallinna Jaani kirikus mälestusteenistusega.

ÜEKN on teinud ettepaneku lisada 19. september meie ametlikku tähtpäevade kalendrisse. „Et aga kõnesolevad kaks kuupäeva – 19. ja tänane 22.september – on nõnda lähestikku ja ajalooliselt kuuluvad kokku, võiks nad tulevikus ühendada. Vastupanuvõitluse päev 22. september võiks ühtlasi olla ka suurpõgenemise mälestuspäev. Sest need 75 tuhat pakku läinut olid kahtlemata vastupanuvõitlejad,” arutles Velliste.

27. märtsil 2013 pühitsesime priiuse põlistumise päeva. Nüüdseks on uus vabadus kestnud viis ja pool aastat kauem. Väga kaugel pole enam päev, mil Eesti Vabariigi vabana elatud päevade arv ületab võõra ikke all elatud päevade arvu. See päev saabub 30. novembril 2021. „Kas nimetame selle kuupäeva priiuse pööripäevaks?”, pakkus Velliste.

Euroopa on minetamas oma algväärtusi, Euroopa on hävitamas oma juuri

Vanad ohud pole kusagile kadunud, uued, 21. sajandi ohud on ähvardavalt silmapiiril. „Üha enam eurooplasi – Euroopa kristlasi – on hoiatanud: Euroopa on minetamas oma algväärtusi, Euroopa on hävitamas oma juuri,” osundas Velliste. Kuidas suudab Eesti tulla toime kahel rindel – nii vanade kui uute ohtudega? Kui rahva arv ei kosu, kui eesti keele kõnelejate hulk Eestis mitte ei kasva, vaid kahaneb.

„Eesti keele sära tuhmub – kahjuks just nooremate kõnelejate silmis ja suus, sest üleilmastumine ja massitehnoloogia on toonud kaasa enneolematult ohtliku surve meie emakeelele,” tõdes Velliste. Surve on seda ohtlikum, mida halvemini seda tajutakse. Nõnda juhtus minevikus Iirimaal. Täna räägib Iirimaal oma põlist emakeelt veel vaid 1 protsent iirlastest, olgugi et iiri keel on nende maa ametlik riigikeel. 99 protsenti iirlastest räägivad igapäevaselt oma suure idanaabri keelt.

[pullquote]Miks peab nüüd, mil oleme oma elu peremehed, kodumaalt ära minema?[/pullquote]Looja on hoidnud Maarjamaad! Siin on looduse poolest väga hea elada. Siin ei ole liiga palav ega liiga külm. Ei ole siin liiga niiske ega liiga kuiv. Ei ole siin maavärinaid ega lumelaviine. Siin ei ole orkaane ega taifuune. Kuid siin on palju puhast õhku ja magedat vett. Siin on palju metsa, sood ja raba. Palju vaikust. Siin on põldu ja karjamaad. Siin ei ole kitsas.

Miks peab nüüd, mil oleme oma elu peremehed, kodumaalt ära minema? Oleme uuel vabaduse ajastul taas kaotanud seitse protsenti oma rahvast – sama palju kui suure põgenemise ajal. „Toonased põgenejad laususid: „Minna ei taha, kuid jääda ei saa!“ Missugused sõnad on tänastel kodumaalt lahkujatel huultel? Kas kodumaal on praegu tõesti võimatu leiba lauale saada? Või tahame, et leival oleks ikka rohkem ja rohkem võid?” Velliste küsis: „Kui palju rohkem oleks – küllalt?”

Sageli arvatakse, et tehnilised leiutised toovad lahenduse meie muredele. „Meie hinge kõige keerukamad vajadused ei lahene aga tehniliselt. See tõde kehtib ühtaegu nii iga üksiku inimhinge kui ka kogu rahva hingeelu kohta. Kui rahva hinges napib ühendavat jõudu, kõikeliitvat väge, on see rahvas nagu liivaterad mererannal, mida iga tuuleiil jaksab pillutada.”

Eesti ühiskonna suurim mure pole mitte eurode arv ühe inimese kohta – kuigi ka see on oluline – , vaid sidusaine tugevus Eesti inimeste vahel.

Esiisad kasutasid kiriku ehitamisel tugevaid kive, mille sidumiseks tarvitati lubimörti. „Head ühiskonda saab võrrelda katedraaliga. Katedraal on püsiv, kui sidusaine on õigesti valitud. Eesti ühiskonna suurim mure pole mitte eurode arv ühe inimese kohta – kuigi ka see on oluline – , vaid sidusaine tugevus Eesti inimeste vahel. Kuidas see imepärane aine – koosmeel, hoolimine, usk ja armastus – jälle kätte leida?”

Eestlastena oleme väga vana rahvas. Oleme siin maal asunud tuhandeid aastaid. „Meie riik ei ole hilistekkeline algaja. Meil on riigi ehitamise kogemust. Meie riik on vana ja väärikas! Saja-aastase riigina oleme moraalsed ja vaimsed tänuvõlglased selle riigi rajajate ees. Nemad said omal ajal hakkama uskumatuga.”

Võimatu sai tegelikkuseks ja eestlased said riigirahvaks, peremeesrahvaks omal maal. See on privileeg, millest unistavad mitmed palju arvukamad rahvad.

„Me oleme kinnitanud oma tänuvõlga selle riigi rajajatele ausammaste püstitamisega.” Pärnus on nüüd mälestusmärk riigi väljakuulutajatele. Tartus on esinduslik ausammas Eesti riikluse väljapaistvamale esiisale – Jaan Tõnissonile, kelle sünnist möödub jõulude eel 150 aastat. „Päris mitu aastat oleme aga rääkinud sellestki, et Eesti riigi pealinna avalikus ruumis puudub ikka veel mälestusmärk riigi esiväljakuulutajale – Päästekomitee juhile, Eesti Vabariigi kõige esimesele valitsusjuhile ja sõjaministrile Vabadussõja alguses, kõige esimesele Vabariigi Presidendile Konstantin Pätsile,” avaldas Velliste kahetsust.

Kolm aastakümmet tagasi poleks keegi osanud ette näha, et riigi 100. sünnipäeva aegu tuleb Konstantin Pätsil veel kord võtta vabas Eestis jalge alla Kolgata tee. „Siiski on loota, et varsti jõuab see teekond lõpule,” oli Velliste meel lootust andev.

Lõpusõnades tänas peakõneleja südamlikult kõiki, kes kogu hingega on aidanud kaasa tänase vastupanuvõitluse päeva pühitsemisele. „Meie suurim tänu kuulub proua Elle Leesile, kes on palju aastaid olnud meie palverännaku hing!” Velliste sõnul tuleb ühiselt hoida oma rahva mälu, mis teeb meid tugevaks! „Tugev Eesti jääb kestma! Õnnitleme oma saatusekaaslasi, lõunanaabreid nende riigi peatse 100. sünnipäeva puhul! Õnnistusrikast vastupanuvõitluse päeva jätku meile kõigile!”

Kõnet vahendas Urmas Saard

Samal teemal:

Jaani kirik Valgas Foto Amanda Saard

 

 

 

Valga Jaani kirikus süüdatakse 16 mälestusküünalt

Esimest korda süüdati samal päeval 2006 a 16 küünalt Eesti riigipeade mälestuseks Tallinnas Piiskoplikus Toomkirikus Foto Urmas Saard

 

 

 

Rakvere Kolmainu kirikus süüdati küünlad riigipeade mälestuseks

Paide, Eestimaa süda, esiplaanil Paide Püha Risti kogudus Foto Urmas Saard

 

 

 

Trivimi Velliste: Looja on hoidnud Maarjamaad!