Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

september 2018
E T K N R L P
« aug    
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930

Sindi mitmetahulisel mälestusmärgil pühendus Eesti Kodanike Komiteele

Laupäeval, 15. septembri keskpäeval, avati Sindis Kirikupargi naabruses asuva korterelamu valdusel mälestusmärgid perekond Mathiesenile, Tartu rahulepingule, Eesti Kodanike Komiteele ja Mihkel Mathiesenile.

Mihkel Mathieseni poeg Toomas on siiralt liigutatud sellest, kuidas sintlased suhtuvad tema isasse Foto Urmas Saard

Mihkel Mathieseni poeg Toomas on siiralt liigutatud sellest, kuidas sintlased suhtuvad tema isasse. Foto: Urmas Saard

Marko Šorin: järjepidevuse huvides ei tohi ära unustada meie väga kirjut minevikku

Tagasihoidliku tseremoonia alguses heisati Eesti ja Rootsi lipud. Helikandjalt nõrgalt kuuldava Eesti hümni saatel heiskas Karu majaelanike esindajana sinimustvalge lipu ja selle järel Mihkel Mathieseni poeg Toomas Mathiesen väikese järelejõudmisega Rootsi lipu. Sündmust olid tunnistamas mõnikümmend inimest, peamiselt sintlased, nende hulgas kodulinna ajalooklubi liikmetest Marko Šorin ja teised, aga ka üliõpilasseltsi Liivika liikmeid.

Esmalt avasid Toomas Mathiesen ja nn Nõmme valitsuse liige Kalev Ots graniitkivilt katte eemaldamisega mälestusmärgi, millele raiutud tekst selgitab, et selle maja (Pärnu mnt 25) teisel korrusel elas alates 1920. a kuni põgenemiseni 1944. a Salme ja Aleksander Mathieseni pere. „Lapsed Mihkel, Laine ja Olev asutasid Rootsis 1983. a vanemate nimelise Mälestusfondi eesti üliõpilaste toetuseks.”

Mälestuskilde

Epp Hiienurm tuli avamisele Are lähedalt Lõo talust. Omal ajal käis Mathiesenite ja Lõo pere tihedalt omavahel läbi ja seepärast teadis Epp mõndagi jutustada. Hiienurm lisas täiendavalt Lõo taluga seotuse kohta, et tema isa ema oli Mihkel Mathieseni ristiema ja sealses Pärivere saunas võttis vastu ka sünnituse. Sinti asudes töötas Mihkli ema kodu kõrval asuvas haigemajas õde-ämmaemandana. Mihkli isa töötas Sindi vabriku elektrijaama juhatajana. Pere oli väga ühtehoidev ja üksteisega arvestav. Mihkel oli pere vanim poeg, õde Laine kaks aastat ja Olev üheksa aastat noorem. Maja juures asuv park oli laste mängumaa. Tollel ajal kasvas pargis palju seeni ja Mihkel tundis juba varases lapseeas söögiseeni. Hommikuti jõudis varakult enne alumise korruse rahvast seened ära korjata. Lapsed läksid lasteaeda juba nelja-aastaselt. Peale lugemise, kirjutamise ja laulmise oli neil väga palju igasugust käsitööd. Isegi ohjade kudumist õpetati. Mihkel oli koolis hea õpilane ja ka muidu väga aktiivne. Näitemängudes sai ta endale sageli peaosa. Ta armastas malemängu. Tehnika ülikooli lõpetas Mihkel 1943. a.

Mihkel abiellus 1944. Maiaga sõlmitud õnnelikku kooselu varjutasid sõjapilved. „Minu isa mäletas, kuidas Mihkel külastas Maiaga nende kodu Tallinnas Lillekülas 1944. a 18. detsembril,” jutustas Hiienurm ilma paberilt järge ajamata ladusalt lühikeste lausetega, mida oli kohalviibinutel hea kuulata. Juba siis teadis Mihkel, et põlevkivi tehased on sakslaste poolt õhku lastud. Olukord oli ärev ja kurb. Mihkli eestvedamisel võeti kolmekesi üksteisel kätest kinni ja Mihkli eesütlemisel anti tõotus jääda eestlasteks, Eesti Vabariigi kodanikeks, mitte murduta okupantide all. Siis jäeti jumalaga ja Mihkel jõudis vaatamata tormistele ilmadele õnnelikult Gotlandi saarele põgenike laagrisse.

enne uude kodusse mööbli ja lauanõude muretsemist osteti hoopis Bonniersi 15-köiteline entsüklopeedia ja raadioaparaat

Mõni aeg hiljem viidi ta mandrile suuremasse Ankasrumi põgenike laagrisse, kus elamistingimused olid hästi kitsad. Majutati Ankasrumi koolimajja, kus tavalises klassiruumis elas 40 inimest. Kahekordsed narid asetsesid tihedalt üksteise kõrval. Mõne aja pärast eraldati Mathiesenite perele üks baraki ruum, kus lisaks Mihklile ja Maiale elasid ka isa ja ema, õde Laine oma abikaasa ja aastase tütrega ning 16-aastane vend Olev. Kohe korraldati rootsi keele õppimine ja Mihkel sai tööd väljapool laagrit. 1945. a võeti Mihkel tööle joonestajana Lõuna-Rootsi ettevõttes. Tema isa leidis tööd elektrikuna. Pikkamööda hakkas Rootsi neid võtma kaaskodanikena ja mitte ainult põgenikena. Tunnustuse ja omaksvõtmise saavutasid nad just tööliskonna hulgas. „Mihklit ja Maiat iseloomustas hästi see, et enne uude kodusse mööbli ja lauanõude muretsemist osteti hoopis Bonniersi 15-köiteline entsüklopeedia ja raadioaparaat,” tõi Hiienurm huvitava näite. Perre sündis kolm poega, kes kasvasid koduse eesti keele ja meelsuse keskel. Neil oli kena maja ja ilus aed, hulgaliselt sõpru, hea töö. Maia tegeles kunstivallas. Kõigele vaatamata polnud hing rahul, kui pidi elama pagulasena välismaal. „Hiljem Eesti külastamise järel kirjutas Maia minu isale, et lõpuks ei teagi, kus on minu kodu. Enam mitte Eestis, aga ka mitte Rootsis.”

Mihkel kippus pidevalt loodusesse seeni ja marju korjama ning loodusfotosid tegema. Ta oli suurepärane fotograaf. Fotodega illustreeris Mihkel ka oma ettekandeid. Mihkel oli suure südamega ja hoolis inimestest. Ta tahtis olla kasulik teistele inimestele ja ühiskonnale. Eestimaa oli tema suur armastus ja mure. Hiienurm lõpetas Mihkli enda sõnadega: „Eesti riik on meie kõikide asi ja seda peame kõik vajama, iga üks just selle kandi pealt, kus ta suudab kõige paremat hakkama saamist. Selle töö tegemisel ei ole vaja kaaslaselt küsida kes sa oled, vaid hoopis mida sa oskad.”

Mustalt graniidilt katte eemaldamine

Mälestuskildude järel mängis muusikaõpetaja Jaan Audru klahvpillil Eesti Vabariigi sajandaks aastapäevaks enda loodud marssi ja lugu pealkirjaga „Minu suksu”. Kolmanda loona esitas ta Elisa laulu, mis on osa Frederick Loewe muusikalist “Minu veetlev leedi”.

Musta poleeritud graniittahuka lühem külg on 50 ja pikema laius 65 cm, kõrgus 2,5 m. Kivi kaalub 2,47 tonni

Järgnes suurelt monumendilt rahvusvärvides paela lahti sõlmimine ja katte eemaldamine. Toimingus osalesid Toomas Mathiesen, Jaan Audru ja Kalev Ots. Musta poleeritud graniittahuka lühem külg on 50 ja pikema laius 65 cm, kõrgus 2,5 m. Kivi kaalub 2,47 tonni. Graniitrahn toodi Eestisse Kesk-Soomest, välja lõikamine ja töötlemine tehti ära Kiilis asuvas Renott Kivi OÜ poolt. Lõikamisest järelejäänud tükke kasutati Maarjamäel kommunismiohvrite mälestusmärgi rajamisel. Tallinnas Pärnu maanteel asuvas kivihoovis kanti graniidile vajalikud kirjad ja kujundid. Töö toimus arvuti tarkvara kasutamise abil vastavalt eelnevalt välja pakutud kavanditele, mida esitas Edgar Salin, Mihkel Mathieseni Mälestusfondi toimkonna esimees ja mälestusmärkide püstitamise peamine eestvedaja. Villu Salin, tema poeg, kujundas Eesti kaardi, mille pidi tipprojekteerija programmeerimise käigus erinevalt lahendama. Edgar Salin rääkis mitme kuu pikkusest tööst, kuidas sobivaid tekste ja kujundeid koostada ning paigutada.

Lühikeses sõnavõtus ütles Ots, et Mihkel Mathieseni sünnist möödub 27. oktoobril 100 aastat. „Ta oli Heinrich Marga eksiilvalitsuse liige, aktiivne Eesti vabaduse eest võitleja, Eesti Kodanike Komitee liige Stokholmis ja valitud Eesti Kongressi. 1992. a otsustas eksiilvalitsus oma tegevuse lõpetada ja volitused üle anda valitavale Riigikogule Eestis. Ainukesena oli sellele vastu Mihkel Mathiesen, põhjendusega, et okupatsioon ei ole veel Eestis lõppenud. Eestis viibinud suur okupatsiooni armee ja loendamatu hulk tsiviilokupante mõjutasid otseselt uue Riigikogu valimisi, Põhiseaduse ja muude seaduste vastu võtmist. „Mida see tähendas, näeme praegu, kuhu Eesti on välja jõudnud. Meie omavahelises kirjavahetuses toonitas Mihkel just tõe ja õiguse tähtsust.” Ots avaldas arvamust, et võibolla läheb Eestil veel tulevikus 1938. a Põhiseadusliku riigi järjepidevuse kandvust vaja. Meenutagu see mälestusmärk Eesti Kodaike Komiteed üheksakümnendate algusest, ja üht väljapaistvamat isikut, Mihkel Mathiesenit.”

Mälestusmärgi erinevad küljed

Püsttahuka ühel küljel on kiri: „Eesti Vabariigi 1938. a Põhiseadusele tugineva Eesti Vabariigi Valitsuse Peaminister Presidendi ülesannetes.” Samba vastasküljel olevad tekstid on pühendatud Tartu rahulepingule ja Eesti Kodanike Komiteele. Sambal on tekst: “Eesti Kodanike Komiteed, toetudes de jure kehtivale EV 1938. a Põhiseadusele, registreerisid vabadusvõitluse alguses 24. 02. 1989 – 24. 02. 1990 ca 60 000 kodakondsuse taotlejat ja 790 000 EV kodanikku selleks, et taastada EV Põhiseaduslik seadusandlik riigivõim – riigivolikogu + riiginõukogu.” Salin ise registreeris enam kui tuhat inimest ja sai selle eest teenetemärgi.

Kui andmeid ei ole, siis on see Sindis esimene

Edgar Salin küsis, kas Eestis on üldse kunagi varem püstitatud monumendina mälestusmärki rahulepingule, mis pani aluse Eesti rahulikule arengule? „Kui andmeid ei ole, siis on see Sindis esimene.”

„Kui Mihkel Mathiesen lahkus siit ilmast, pöördusin ma Tehnika ülikooli, Sindi linnavalitsuse, Pärnu linnavalitsuse, Sindi gümnaasiumi, Pärnu Kuninga tänava põhikooli ja Are vallavalitsuse poole palvega lubada nende nimel panna lahkunu sargale pärja. Ma sain selle loa. Ma seisin seal sarga kõrval ja mul ei olnud sõnu – tajusin, et lahkus eesti rahva suurmees, mitte ärimees,” meenutas Salin. Salin selgitas mälestusmärgi juurde kogunenud huvilistele ka riigiõiguslikke arusaamasid, mis tekitanud taas teadmatusest erinevaid küsimusi.

Mihkel Mathiesen mäletas Sindit

Paljude Sindi linnavolikogu koosseisudes olnud Aleksander Kask meenutas isklikke mälestusi Mihkel Mathiesenist: „Me püüdsime taastada Sindi elektrijaama ja leidsime üles esimese turbiini valmistanud tehase. Ma korraldasin talle kohtumise tolleaegses kutsekoolis ja külastasime vabrikut.” Kask luges oma kirjavahetusest ette kirja, mis oli kirjutatud 1994. a 3. juulil. Tema sõnul iseloomustas just see kiri parimal viisil Mihkel Mathiesenit sintlase ja eestlasena. Kirjas tänas ta Aleksandrit Sindi vabriku tutvustamise eest: „See oli tubli tükk minu enda minevikust, aga ka olevikust, sest pean oma Sindi vabrikus veedetud päevi üheks olulisemaks õppeasutuseks – nagu ülikoolis, kus õppisin tundma ja hindama töötegijaid ja nende sisemist maailma, inimesi, teid. Mihkel hindas seda positiivsust, mis teeb olendist inimese: mõtleva, vastutust kandva ning tundva kaasinimese, kelle olemasolu muudab elamise elamisvääriliseks ja meele rõõmsaks.

Endise linnapea tunded ja arvamised

Marko Šorin: „Mõni päev tagasi poes käies märkasin kahte lipuvarrast ja betoonalust. Pildistasin zuumides eemalt tänavalt ja mõtlesin, kas tõesti on Edgar jõudnud juba selleni, et mälestusmärk Mihkel Mathiesenile tuleb?” Šorin meenutas kolme või nelja aasta tagust aega kui tema oli Sindi linnapea ja Salin käis linnavalitsuses oma ideed tutvustamas. „Mina, kes ma olen ajaloohuviline ja eriti Sindi koduloohuviline, tundsin õhina ja uhkustundega sellest mõttest haaratuna südames rõõmu,” tunnistas endine linnapea. Tema sõnul on Sindi linna ajalugu väga väärika looga. „Sindist põlvneb väga palju tuntud isikuid. Kui me ise oma kogukonna sees seda ei mäleta ega räägi, siis ei tea sellest mitte midagi ka teised,” avaldas Šorin oma seisukoha.

Sindist põlvneb väga palju tuntud isikuid. Kui me ise oma kogukonna sees seda ei mäleta ega räägi, siis ei tea sellest mitte midagi ka teised

„Eelmisel aastal toimusid valimised, Sindist sai Tori valla osa ja inimesed neljast endisest omavalitsused juhivad siinset elu. Kui Edgar hakkas eelmisel aastal jälle Sindis ja Tori vallavalitsuses käima, siis nägin kõrvalt, et ega väga libedalt see tee mälestusmärgi püstitamiseks ei lähe. Nüüd on selle mälestuskiviga kaasnenud see lugu, et juba enne avamist läks asi skandaalseks. Ei taha näha, et sellest kujuneks nö ’Lihula 2’. Seda tuleb vältida, sest Eesti riik on meie kõigi asi ja seda peame ühiselt ajama.”

Šorini sõnul avab mälestusmärk uuesti väitluse selle üle, milline see Eesti riikluse tõeline järjepidevus ikkagi peaks olema? Milline Põhiseadus, milline valitsus. „Nõmme valitsus on deklareerinud, et võimu oma otseseks eesmärgiks ei peeta, aga järjepidevuse huvides ei tohi ära unustada meie väga kirjut minevikku. Meie eest saame seista meie ise ja mina loodan sellele mälestuskivile pikka iga ning väärikat kohta Sindi linnas,” avaldas Šorin. Ta viitas sellelegi, et juba järgmisel Tartu rahu aastapäeval avatakse mälestusmärk ka teisele Sindist pärit tublile mehele, Julius Friedrich Seljamaale, kelle allkiri kinnitab samuti Tartu rahu lepingut. „Kui varem küsiti, kui palju on mälestusmärke Tartu rahulepingule, siis Sindist saab selles tähenduses väga selge majakas tervele Eestile. Selle üle võib üksnes rõõmu tunda ja hoian hinges pöialt, et me ei lõhestaks kogukonda ega Eesti rahvast.”

Ka liiviklane Ivo Ilmsalu on elanud Sindis ja seda suurem heameel oli tal tulla tervitama mälestusmärgi avamist Liivika poolt. Huviga lehitsesid kohal viibinud inimesed üliõpilasseltsi Liivika albumit ja otsisid ka Mihkel Mathieseni pilti. „Mina, vana mehena, usun, et paremad päevad on veel ees,” lausus Ilmsalu.

Urmas Saard

Samal teemal:

Mälestusmärk Mihkel Mathieseni mälestuseks Foto Marko Šorin

 

 

 

Mälestusmärk Mihkel Mathieseni mälestuseks

Marko Šorin täpsustab Kosmodemjanskajaks kutsunud mälestusmärgi kunagist asukohta Lohu pargis Foto Urmas Saard

 

 

 

Sindi mälestusmärgid ja monumendid läbi aegade

Leave a Reply

  

  

  

You can use these HTML tags

<a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>