Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

märts 2018
E T K N R L P
« veebr   apr »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

Tauno Jürgenstein: raamat, mis pole igaühele

„Siit ei leia püüdlikult poliitkorrektset ega ühiskonna peavooluarvamustesse passivat nännutamist. Leiab vaid ühe reisikirjelduse, aga seegi pole tavaline turismireis. Rännak kulgeb üheaegselt nii geograafilistel kui mentaal- ja hingemaastikel. Olulised on nii teekond, kui kuhugi jõudmine,“ selgitab raamatu „Kõige pikem teekond“ autor Tauno Jürgenstein.

Tauno Jürgenstein oma esimese raamatu Kõige pikem teekond esmaesitlusel Pärnu Keskuse Apollo raamatupoes Foto Urmas Saard

Tauno Jürgenstein oma esimese raamatu “Kõige pikem teekond” esmaesitlusel Pärnu Keskuse Apollo raamatupoes. Foto: Urmas Saard

Kuhugi jõudmine seisneb aga kirjutaja arvates eelkõige transformatsioonis, mille poole püüeldakse üksnes selleks, et veelgi enam kohal olla ja nautida teekonna jätkumist. Eile, 29. märtsi õhtupoolikul kohtus Jürgenstein Pärnu Keskuse kolmandal korrusel paikneva Apollo raamatukaupluse lugejatenurka kogunenud suure hulga huvilistega. Ta ise istus kuulajate ees veidi kõrgemal poodiumil, mille kohal rippuvale ekraanile kuvati slaide raamatu tegevuspaikadest ja tegelastest. Poodiumi kõrval asuvale lauale oli laotud veidi püramiidi meenutav raamatute virn. Jürgensteini 360 leheküljelise esikraamatu on trükki toimetanud Hea Tegu Kirjastus. Raamatut toimetas Heli Hallik.

Kas avameelsus tekitas ka kõhklusi või mõtteid midagi välja jätta?

Kohtumisõhtut juhtis ja esitas küsimusi Annelie, keda Jürgenstein tutvustas lugeja, sõbra ja rännukaaslasena. Aga küsimusi võisid teisedki esitada. Juttu oli palju.

Küsimustele vastamise ajal pakkus Annelie kuulajatele proovida puhast toorkakaod, mida on kogutud Talamanca mägedest Costa Ricas. „See on sama tseremoniaalne kakao, mida seal kakaotsermooniatelgi kasutatakse,“ ütles Jürgenstein.

Vahelduseks musitseeris ansambel Layakari, mis värskelt välja kasvanud Pärnu mantra ja lauluringist ning oma nimegi sai alles eelmisel nädalal. „Sattusid seal koos laulma ja tasapisi tekkis tahtmine bänd kokku panna,“ tutvustas Jürgenstein. Eilne etteaste oli alles nende teine esinemine, aga oma nime all päris esimest korda. Nad laulavad põhiliselt hinge- ja väelaule, mis pärit erinevatest traditsioonidest: sanskritikeelseid Indiast, vihmametsade laule, aga ka üsna palju eestikeelseid laule. Juba on natuke omaloomingutki kuulda. „“Grupi hing on Liina Mõis ja liidrid Eiko Salmistu ning Kalmar Rikk. Ansambli tuumiku moodustavad lisaks Lily Sutt ja Annely Levandi,“ teadis Jürgenstein, kes ise tutvus muusikutega eelmisel aastal näoraamatu vahendusel, kui kutsuti mantraid laulma.

Küsimusi esitades tunnistati, et autor kirjeldab läbielatut küllalt avameelselt. „Kas avameelsus tekitas ka kõhklusi või mõtteid midagi välja jätta?”

Jürgenstein: „Kust sa tead, et pole midagi välja jäetud? Tegelikult panin ma alguses kõik kirja ja alles hiljem toimetamise käigus viskasin osa asju välja, kuigi mitte palju. Enamalt jaolt kirjeldab raamat kõike tõepoolest üsna täpselt. Selleks on kaks põhjust.

Esiteks soovisin anda juhtunut edasi ehedalt. Maailm meie ümber kubiseb ilustamisest, tõe peitmisest ja maskide kandmisest. Viimasel ajal nimetatakse seda kõike eufemistlikult kuvandi loomiseks. Ehk – norm on näilisus, väline imago. Tegelikkus, mis jääb maski taha, nagu polekski oluline. Ma tahan öelda, et just see ongi kõige olulisem. Ainult julgedes olla ehe, on lootust, et see, mis mul jagada, võib tõepoolest kellelegi korda minna, anda samastumise ja vaatepunkti avardumise võimalusi, ärgitada mõtlema oma elu ja valikute, hirmude ja soovide üle.

Teiseks: ma tundsin, et võin avameelsust küllaltki turvaliselt endale lubada, sest see oli kõik siis. Täiesti ehe selles hetkes ja toonase minu jaoks. Aga ma ei ela enam seal. Ma ei ole enam see inimene. Nagu me kõik – areneme ja muutume pidevalt, liigume elus ja mõistmises ning käitumises edasi. Julgus avameelselt kirjeldada ilmestab seda, kuhu ma oma olekult jõudnud olen. See mida teised arvavad, milliseid hinnanguid minu (mineviku) minale antakse, ei morjenda mind. Kuigi, kunagi oli see kahtlemata teisiti.“

„Miks otsustasid minna just Ameerikasse? Kõik ju teavad, et spirituaalsetele otsingutele minnakse ikka ida poole, näiteks Indiasse, kus sina küll oled juba korduvalt käinud.“

Jürgenstein: „Ma kaalusin samuti idamaid, nii Indiat, kui näiteks Nepaali ja muid. Kuid ühel psühhedeelsel rännakul, kui selle küsimuse õhku viskasin, hakkas kõrgemast teadvusest tulema viiteid Ameerikale. Tundus, et rajad kisuvad hoopis sinnapoole. Hiljem käisin Hans Luige juures hingamas ja tal oli parasjagu mitu lugu hingamismuusikat indiaanlastelt. See resoneerus minuga tugevasti. Mõtlesin ka ise, et mis mõttes Ameerika, mida spirituaalset sealt küll leida võib? Ent selgus, et võib ja kuidas veel! See veenis mind, et mingeid norme pole olemas – sa saad seda mida vajad. Ma järgisin nö kõrgemalt poolt antud kutset ehk kuulasin oma sisetunnet, ega kahelnud. Valik õigustas end täielikult.“

Küsimus: „Raamatus on päris palju puudutatud psühhedeelikumide teemat. Saad sa seda natuke valgustada, et miks need on olulised ja kuidas need erinevad narkootikumidest?“

Jürgenstein: „Alustame sellest, et psühhedeelikume on narkootikumidest eristada tõesti väga oluline. Meie tavaline ajakirjanduslik, meditsiiniline ja riiklik retoorika paneb need kõik ühte patta, aga see on vale. Esiteks: psühhedeelikumid ei tekita sõltuvust. Need on selles suhtes kõvasti ohutumad, kui näiteks kaks legaalset narkootikumi, alkohol ja tubakas. Viimaseid riik küll üritab reguleerida, aga ei saa ka neid päris ära keelata, sest inimesed poleks sellega lihtsalt nõus. Nagu üks filosoof on öelnud: “Inimesed vajavad mingil põhjusel aeg-ajalt metafüüsilist kogemust.” Kas on asi selles, et inimestel on vajadus aeg-ajalt reaalsusest põgeneda või nad lihtsalt otsivad teisi tajumise võimalusi? Võib-olla mõlemat. Miks on lubatavaks valitud just alkohol, on eraldi teema. Ilmselt on asi selles, et alkohol viib teadvuse madalamatesse dimensioonidesse ja inimesed muutuvad seeläbi lihtsamini kontrollitavateks ja manipuleeritavateks. Psühhedeelikumid seevastu viivad meie teadvuse kõrgematesse dimensioonidesse, suuremate teadmiste ja avardunud mõistmise juurde. Ja siin peitub ka tegelik psühhedeelikumide ärakeelamise põhjus. Neid kasutavaid inimesi ei saa enam orjastada. Nad liiguvad kergelt minema ühiskonna kontrollivast haardest. Astuvad näiteks välja töö-kodu-baar rattast, laenuorjusest, massimeedia mõjusfäärist jne. Olles võimsad teadvuse avardajad on psühhedeelikumide abil võimalik lahendada alateadvusse ammu maetud probleeme, meid pidurdavaid mustreid jms. Kõik see ei tähenda nagu tohiks neid tarbida sama suvaliselt, kui näiteks alkoholi. Olulised on õige koht, meelestatus, taotlus, rännakute teadlik juhtimine kogenud inimeste poolt jne.

See on kõik muidugi väga suur eraldi teema, mida siin ei jõua lahata. Aga olulisim on jah, et psühhedeelikumid ei tekita sõltuvust ja teiseks nende abil kogeme teadvuse liikumist kõrgematesse sfääridesse erinevalt narkootikumidest, mis viivad meid madalamale. Teadvust on võimalik tasanditeks jaotada erinevate skeemide alusel ja kui näiteks ühe jaotuse järgi kuuluvad inimesed neljandale tasandile, kusjuures kivimid on esimesel, taimed teisel ja loomad kolmandal, siis näiteks kohvi hoiab meid hästi tugevalt just siin selles tasandis ja ratsionaalses toimimises. Alkohol viib tasandi võrra madalamale, aga näiteks heroiin viib lausa esimesele tasandile, vahel öeldakse ka infantiilsesse olekusse. Psühhedeelikumid nagu LSD, MDMA, psilotsübiin ja ayahuasca kooostisosa DMT viivad kõrgematele teadvuse tasanditele.“

Küsimus: „Mida tähendab sinu raamatu pealkiri “Kõige pikem teekond”?“

Jürgenstein: „Tegelikult ma seda isegi hea meelega ei seletaks, sest vastuse leiab raamatut lugedes. Esoteerikahuvilistele peaks see sõnaühend olema tuntud, kuivõrd kätkeb olemuslikult midagi vastuolulist – geograafilises mõttes väga lühikest teed, mille läbimine kipub olema üks raskemaid inimese elus ja kõik seda kaugeltki ei läbigi. Minu puhul on sellel veel kahetine tähendus, kuna raamatu tegevustik toimub mu seni pikimal reisil. Aga niipalju võiks öelda, et selle pealkirjaga ei tahtnud ma nö monopoliseerida midagi universaalset, öelda, et siin ongi see tehtud ja rohkem pikemat teekonda keegi teha ei saa. Pigem mõtlesin, et pealkiri võiks olla ka: “Minu kõige pikem teekond”, sest see on selline tee, mille võiks käia läbi igaüks. Igaühel on see mõistagi erisugune, aga olemuslikult siiski sama. Ja mida enam inimesi selle läbib, seda paremaks paigaks see maailm siin meie kõigi ja eriti nende endi jaoks muutub.“

Urmas Saard

Samal teemal:

Tauno Jürgenstein šipibo indiaanlastega Amazonase džunglis

 

 

 

Tauno Jürgensteini „Kõige pikem teekond“ saab alguse Pärnust

 

Comments are closed.