Major Hengo Tulnola oli asko, sõjamehena Vabadusristi kavaler ja arhivaar, kelle mälestuseks avati auväärse isiksuse 120. sünniaastapäeval Pärnus Laatsareti tänaval mälestustahvel.
Aadressil Laatsareti 4 asuva Hengo Tulnola (16.10.1897–17.01.1986) omaaegse kodumaja seinal avatud mälestustahvli valmistamist, paigaldamist ja katte eemaldamist korraldasid kaitseväe major Mehis Born ja Tiina Tojak Pärnumaa Muinsuskaitse Seltsist ning Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidust. Kiviraidur Ülo Kirt valmistas tumedast marmorist kuldkirjadega mälestustahvli, millel sõnad: „Taaralaste Tarkade Koja asko major Hengo Tulnola VR 1/3 elas siin majas 1922–1928.“ Kogu ettevõtmist rahastas Eesti Sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum.
[pullquote]Avitagu seo kirätahvli taa maja saina pääl inemiisil iks meelen pitä sinno ni tõisi Võromaa kõvvu poigi kiä omma Esti ello kõvva avitanu![/pullquote]Eilsel, 16. porikuu päeval ja muistse maarahva ajaarvamise järgi 10230-ndal, eemaldasid sinimustvalge lindiga kinniseotud valge lina mälestusplaadilt auväärse mehe lapselapsed, Lihulas elav Merike Järvekald ja pärnakas Timo Tulnola. Torupilli puhus Kulno Malva, Kaitseliidu Sakala maleva torupilliorkestri mängija. Asko seisusele kohaselt toimetasid kombetalituslikku riitust Maavalla Koja esindajad tule ja mõõgaga.
Maavalla koja vanem Madis Iganõmm sirutas mõõga mälestustahvli kohale. Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja asutajaliige Kalle Eller, kelle kodukoht asub Uue-Kasaritsas Verijärve kaldal, pidas võrukeelse kõne. Eller meenutas, kuidas Hengo elas lapsena Tagakülas ja vaatas maailma ja inimesi ning mõtles oma mõistusega. „Vet tast Võromaa mäki ni järvi vaihõlt sa sis lätsid, tullid lag’a ilma pääle, sust sai sõamiis, Esti sõamiis.“ Kõneleja kinnitas, et endisaegsed kanged ning selgete mõtetega mehed on endiselt meeles, kui kogunetakse pühadele mägedele või Pühajõe kaldale. „Avitagu seo kirätahvli taa maja saina pääl inemiisil iks meelen pitä sinno ni tõisi Võromaa kõvvu poigi kiä omma Esti ello kõvva avitanu!“
Õde ja vend mäletavad heldimusega lapsepõlves veedetud nädalavahetusi oma vanaisa kodus, kus kuulati lõputult kestnud põnevaid lugusid. Ta rääkis palju loodusest. Merikesel on hästi silme ees vanaisa suur kirjutuslaud ja selle taga asunud veelgi suurem raamatute riiul. Timo valduses on ligemale kümmekond vanaisa ordenit ja väärtuslikku aumedalit, mis lähevad tulevikus edasi järgmiste põlvkondade hoida.
Teisedki sõnavõtjad meenutasid oma kohtumisi Vabadusristi esimese liigi kolmanda järgu kavaleri ja vankumatult eestimeelse mehega, kes arhiveeris vabadussõjas ja teises maailmasõjas võidelnute ajalugu. Vestlusringis jätkati lähedal asuvas Aara kohvikus, samas hoones, kus juba ammusest ajast on olnud pagarikoda, mida ka Tulnola armastas Pärnu päevil sagedasti külastada.
Major Mehis Born jutustas Tulnola elust põhjalikumat ülevaadet andes.
Major Tulnola Rahumäel asuval kalmul võib lugeda graniiti raiutud Carl Robert Jakobsoni luuleridu: “Veel Taara tammikutest on kuulda kanget häält, kõik ennemuistsed tuuled ei ole kadunud säält”.
Võrumaal Navi külas talurentniku peres sündinud Hengo (algul Hugo) Tulnola (1922. aastani Tsuhna) alustas kooliteed Väimela Rammuli algkoolis, jätkas Võrru evakueeritud Riia Aleksandri gümnaasiumis, milles õppimise katkestas ilmasõda. 1916. a suvel mobiliseeriti ta Vene keisririigi sõjaväkke. Järgnes sõduriteenistus Novgorodi kubermangus asuvas 179. jalaväe tagavarapolgus, õppimine Oranienbaumi lipnikekoolis, teenistus nooremohvitseri ja rooduülemana 137. jalaväe tagavarapolgus Pensas.
1917. sügisel haarasid võimu enamlased ja Tulnola naasis Venemaalt Eestisse. Kuni Saksa okupatsiooni alguseni teenis rühmaülemana peaasjalikult Võrus dislotseerunud Eesti pataljonis. Sõjaväeteenistuse lõppedes siirdus ta tagasi isatallu.
Järgmise aasta sügisel liitus Tulnola Kaitseliiduga. Peatselt puhkenud vabadussõjas sõdis ta lõunarindel 3. jalaväepolgu koosseisus 6. roodu noorem- ja vanemohvitserina ning rooduülema kohusetäitjana.
17. veebruaril 1919. sai Tulnola granaadiplahvatusest põrutada. Vabadussõja viimases järgus läks ta Landeswehri vastu. Teenete eest vabadussõjas mõõtis Eesti riik kangelasele talumaad Võrumaal asuvas Põlgaste vallas.
Pärast vabadussõda jätkus teenistus Eesti kaitseväes ja 1920. a paiknes oma polguga ümber Pärnusse. 3. jalaväepolk reorganiseeriti 1920. a üksikjalaväepataljoniks ja viidi üle Valka. Pärnu toodi 6. jalaväepolk (1922. aastast rügement), kus Tulnola sai uue teenistuskoha. Väeosa asus pärnakatele tuttavates Lembitu kasarmutes Tammsaare puiesteel, mis jäi tema koduüksuseks aastani 1928.
1922. a 24. septembril sõlmiti abielu Hengo Tulnola ja Mary (hiljem Marju) Saare vahel. Noorpaar asus elama Laatsareti tänavale soetatud majja. 1923. aastal sündis poeg Valdur.
6. jalaväerügemendis teenides leidis Tulnola põhitöö kõrvalt aega mitmetele harrastustele. Esiletoomist väärivad sügav huvi muinasaja ja eestlaste muistse usundi vastu, samuti vabadussõja uurimine ning ajaloo talletamine.
Vabadussõjast kirjutatud artiklid pälvisid pealinnas asunud Vabadussõja Ajaloo Komitee tähelepanu ja Tulnola kutsuti 1928. a sõjaväeteenistust jätkama eelmainitud komitee koosseisu.
Peale selle, et Tulnola lõpetas 1927. a Tallinnas alalisväe ohvitseride lisakursused (millega kaasnes gümnaasiumiharidus), omandas ta 1930. a arhivaarikutse. Suure pühendumuse ja kohusetundega tehtud Eesti sõjaajaloo talletamine tipnes 1936. a Tulnolale omistatud IV klassi Kotkaristiga, mille esildises kirjeldatakse tema teeneid vabadussõja arhiivi asjatundliku süsteemi loomisel.
Tallinnas elades tekkisid tal soojad suhted taarausulistega ning Tulnolast sai usuühingu Hiis liige ja üks taaralaste juhtorgani Tarkade Koja üheksast askost. Taaralaste eesmärk oli rahvuskeskse omausu ja kombestiku loomine ning pikemas perspektiivis kristliku käsitluse asendamine sellega. Üheks kõnekamaks taaralaste ettevõtmiseks võib pidada nende initsiatiivi Sõjamäe hiie rajamiseks Tallinna Sõjamäe kõrgendikule.
Projektil oli riiklik toetus, aga tööd jäid teise maailmasõja tõttu lõpetamata. Sõjamöllus hävis enamik seni tehtust.
Taarausuliste sümboolikas on olulisel kohal hõbedast tõlet (medaljon) ja urikivil süüdatav urituli. Küllo Arjakase selgitusel peeti tõletit elu vägede sümboliks ja inimese kehal olevaks sümboolseks katteks, mis kaitseb taaralast väärmõjude eest. „Tõleti sees oli kübe mulda – materiaalne ühendus isamaaga. Urikivi oli õõnsusega koonus, mille leek sümboliseeris puhastumist, Taara läheduse tundmist ja osasaamist tundmatust reaalsusest. Tõletit tõlgendati kui individuaalset, urikivi kui ühiskondlikku sidet inimese ja Taara vahel.“
Viljaka ja sõnaosava kirjamehena jättis Tulnola endast maha märkimisväärse vaimuvara pärandi. Teise maailmasõja eel ilmus temalt sadakond sõjaajaloolist, usundilist ja kultuuriloolist artiklit. Tähtteosena ilmus 1926. aastal raamat “3. jalaväe rügemendiga Vabadussõjas 1918–1920”.
Neljakümnenda sügisel määrati Tulnola Punaarmee 22. territoriaallaskurkorpuse 232. laskurpolku Elvasse. Järgneval sõjasuvel viidi üksus Venemaale, kus ta ennast 11. juulil Nestrino mõisa juures sakslaste kätte andis.
Tulnola vabanes sakslaste sõjavangistusest 1942. a veebruaris ja leidis kohe tööd Politsei ja Omakaitse Valitsuse arhiivi juhatajana, kus keskendus ühele oma meelistegevustest, sõjaajaloole. Uue ringiga Eestisse saabunud punavõim vahistas Tulnola 10. oktoobril 1944 ja mõistis talle kümme aastat vangilaagrit viieaastase asumisega.
Pärast õõvastavaid vintsutusi asus ta 1956. a elama Harjumaale Kose-Uuemõisa, teenides leiba raamatupidajana. Laagriaastatel purunes abielu Marjuga. 1960. aastal abiellus ta saatusekaaslasest meditsiiniõe Riina Riivesega. Aastatega kujunes Tulnolast innukas koduloolane.
Vaatamata nõukogude julgeolekuorganite ja miilitsa valvsale pilgule ei suutnud mitte miski murda Tulnola vaimu ega painutada tema sirget selga. Mehis Borni sõnul elas Tulnola kogu oma elu kestel täiesti iseenesest mõistetavalt Eesti Vabariigis ja vaatles Nõukogude okupatsiooni kui kindlalt mööduvat nähtust.
Major Tulnola Rahumäel asuval kalmul võib lugeda graniiti raiutud Carl Robert Jakobsoni luuleridu: “Veel Taara tammikutest on kuulda kanget häält, kõik ennemuistsed tuuled ei ole kadunud säält”.
Urmas Saard