Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

september 2017
E T K N R L P
« aug   okt »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930  

Jääkarudest Pätsi suveresidentsini

Külauudised jätkab koos Sindi Naisliiduga ekskursioonil nähtud ja kuuldud vaatamisväärsustest ülevaate tegemist Toila-Oru kaitsealal.

Oru lossi park Foto Urmas Saard

Oru lossi park. Foto: Urmas Saard

Buss peatus Toila-Oru lossipargi servas ja Sindi Naisliidu matkajad suundusid Tammealleele. Kõhkluste hajutamiseks, et ikka minnakse kõige otsemat teed läbi pargi kunagise Oru lossi asukohta, vedas bussijuht Ervin Pukk näppu mööda kaardile joonistatud käänulist rada. Ervin ise viis bussi pargi teise otsa lossiaia väravate lähedale ja lubas sealt meie seltskonnale vastu tulla.

Toila poolset väravat valvavad kaks jääkaru skulptuuri. Läbisime Jääkaru värava. Oru pargi maastikukaitseala suurus on 75 ha, kus avaneb küllaga nii looduslikke kui inimkätega loodud vaatamisväärsusi ja mille kohta leidub rohkelt ka kirja pandud teavet. Hea ülevaate saab näiteks Eesti Looduse 2007. a septembri numbrist, kus kunagine Oru pargi metsnik Maire Uustal kirjutab asjatundlikult Oru pargist ja promenaadist. „Oru park Toilas on küllap üks kuulsamaid Eesti parke oma värvika ajaloo ja kauni maastikuga,“ võib lugeda loodusajakirjast. Uustal ütles, et kuigi Oru loss ootab endiselt ülesehitamist, ei jää nüüdisaegne Oru park alla kunagistele hiilgeaegadele 19. sajandi lõpul ning enne Teist maailmasõda.

Vene suurkaupmees Grigori Jelissejev ostis 1897. aastal endale lossi ehitamiseks Pühajõe mõisa, karjamõisa ja kahe talu maad. Oru parki asuti kaitsma juba 1936. aastal ja 1957 asutati Saka–Ontika–Toila paekalda maastikuline keeluala. Nüüdsed piirid kehtivad aastast 1997. Kaitstakse lossi ümbritsenud ajaloolisi ja kultuurilisi väärtuseid ning mitmekesise haljastuse ja pinnamoega parki, kus kasvab ligemale 300 taksonit puittaimi.

Tammealleest vasakut kätt jääb pilku püüdev lauluväljak. Edasi sammusime Pühajõge ületaval sillal. Jõe nime saamise kohta on avaldatud mitmeid arvamusi. Ristiusu jõudmisel Maarjamaale olevat inimesi selles jões ristitud. Teise jutu järgi voolanud ammusel ajal muinaspiirijõgi eestlaste ja vadjalaste valduste vahelt läbi. Aga sama jõe vool möödub ka mitmetest pühadest hiiekohtadest. Nime saamise lugusid on veel teisigi.

Sama kivi juurest olevat alguse saanud traagiline armastuslugu

Pärast jõe ületamist võib ilma teejuhita jääda hiiglama suur rändrahn märkamatagi, sest enamik sellest asub maa sees. Keskkonnaagentuuri infolehe andmeil on tolle graniitlahmaka mõõtmed 10,7 x 5,6 x 2,0 m, ümbermõõt tervelt 26,2 m. Tähelepanuväärselt suurest rahnust ulatub maapinnale umbes meetri kõrgune tasapinnaline osa. Pargi rajamisel raiuti kivisse vanaslaavikeelne tekst. Sama kivi juurest olevat alguse saanud traagiline armastuslugu kena noormehe ja kaupmehe tütre vahel, mis saatuse sekkumise tõttu katkenud. Rändrahnu peetakse eestlaste muistseks ohvrikiviks ja on võetud looduskaitse alla.

Vastu ruttav Ervin soovitas teelt mõne sammu kõrvale astuda, et vaadata ka Hõbeallika koobast, mis võetud arvele ürglooduse objektina. Liivakivipaljandi allosas asuva koopa ava on kolmnurkse kujuga, millel laiust 1,7 m, kõrgust 1,4 m. Koopa pikkus ulatub 6 meetrini. Varem olnud koobas oluliselt pikem ja avaram. Aastal 1956 toimus varing ümbruskonnast koopasse kokkuveetud sõjaaegse laskemoona lõhkamise tagajärjel. Hõbeallikas voolab välja koopa tagumistest kaljulõhedest. Koopa ümbrus kujundati lossiaegadel varjuliseks puhkenurgaks, mille trepist ülespoole astudes ilmub nähtavale omaaegse lossi piirdeaed.

13. augustil süütasid minema plagavad punaväelased hoone, mis suures mahus hävis

Kahjuks kaunist ehitust ennast enam pole, sest 1940. aastal toimunud nõukogude okupatsiooni järel algas lossi laastamine ja väärtuslikum vara kanti Venemaale. Järgmise aasta 13. augustil süütasid minema plagavad punaväelased hoone, mis suures mahus hävis. 1944. aastal lasksid sakslased miinilaona kasutuses olnud varemed õhku.

Sküütlikult hävitatud hoone projekteeris Itaalia arhitekt Gavril Baranovski. Peterburi suurkaupmehe kolmekorruseline 57 toaga puhkemaja valmis 1899. aastal. Lossi ja pargi rajamise väidetav maksumus olnud 5 miljonit kuldrubla. Bolševike võimuhaaramise järel lahkus Jelissejev Pariisi. Ta polnud nõus lossi müüma eraisikule, vaid üksnes riigile. 1934. aastal müüs Jelissejev lossikompleksi 100 000 krooni eest Eesti tööstusringkondadele, kes omakorda kinkisid selle Eesti Vabariigile riiklikuks kasutamiseks. Lossi uuendamine kestis 1936. aastani ja võeti seejärel kasutusele Eesti riigipea suveresidentsina.

Urmas Saard

Samal teemal:

Valaste juga septembris Foto Urmas Saard

 

 

 

Valaste joa vaatamine nõuab ettevaatlikust

Vello Kolnese asutatud kinomuuseum Järva-Jaanis Foto Urmas Saard

 

 

 

Kui Vello Kolnese kinomuuseum sai üheteistkümneseks

Silmud silmufestivalil Foto Urmas Saard

 

 

 

Narva-Jõesuus peeti silmufestivali

Comments are closed.