Mõtteid Kohilast: õppimine seob põlvkondi

Kristina Mägi (vasakul) ja Kristina Lee.
Kristina Mägi (vasakul) ja Kristina Lee.

Elus ei pea ainult üleskutsete najal elama, vaid põlvkondade järjepidevus peab tagama jätkusuutliku ühiskonna. Kogemusõpe, uute oskuste omandamine saab alguse perekonnast, koolist, hiljem töökohal, sest alati on meil oskusi, mida jagada. Teame, kiirelt muutuvas maailmas tehnoloogia arenguga kaasa minnes tuleb tagada kultuuri, keele ja traditsioonide jätkumine. 2017. aasta on oskuste aasta, eelkõige elukestva õppe aasta ja seetõttu TÕN-i maakondlik koordinaator  Ivi Sark kutsus infopäevale Kohilasse.

Koolitus oli eelkõige maakonna TÕNi tegevustest ning  kohal olnud osalejatel oli palju tähelepanekuid. Päev algas nn jätkusuutliku valla vallajuhi Heiki Hepneri kabinetis. Olime Kohila uues vallamajas, mis läks käiku 2005. a uue esimese hoonena vabariigis.  Vallamajas töötab 26 spetsialisti, vallas elab üle 7000 inimese 230 ruutkilomeetril 21 külas, kolmes alevikus ning pooled elanikud elavad Kohila alevis. Gümnaasiumis käib üle 850 lapse. Tänu heale sündivusele vallas on kool kitsaks jäänud. Uus projekt on valmimas ning sügisest peaksid laiendustööd algama. Lisaks on vallas 4-klassiline era-mõisakool oma võimalustega ja haridusega seotud asutusi: kaks raamatukogu, neli lasteaeda, kaks noortekeskust, koolituskeskus. Vallas püütakse igati tagada elukestvat õpet tunnustamise ja motiveerimise kaudu. Loe edasi: Mõtteid Kohilast: õppimine seob põlvkondi

Olga Belash-Karasjova maale näeb tema kodulinnas

Alates kevadpühast kuni jaanikuu keskpaigani saavad kunstihuvilised Sindi seltsimaja väikeses saalis vaadata Olga Belash-Karasjova impressionistlikus stiilis valminud maale.

Olga Belash-Karasjova oma maalidega  Foto Urmas Saard
Olga Belash-Karasjova oma maalidega Sindi seltsimajas. Foto: Urmas Saard

„Sõltumata ilmast õues, peab inimese enda sees alati päike paistma,“ leiab Sindis elav ja maalimist harrastav Olga, kes pärast kahte näitust Pärnus on otsustanud oma loomingut tutvustada ka kodulinna rahvale. Eile riputas ta abikaasa abiga viimaseid töid üles. Ühtekokku on õlivärvidega lõuendile kantud imelisi hetki paarikümne ringis.

Lühikese usutluse käigus ütles kunstniku hingega naine, et kujutav kunst on teda haaranud koolipõlvest saadik. Kuid vaatamata sellele tunnistas ta, et pole üsna kauakestvalt lubanud kulutada aega tegevusele, mis näis sedavõrd otstarbetuna. Aja möödudes mõistis Olga, et rõõmu toov lemmikharrastus võib siiski osutuda vägagi hästi mõtestatud tegevuseks. Meie tundelised elamused avaldavad kehalisele tervisele otsest mõju. Mida enam tegeleme meeldivaga, seda rohkem positiivsust endasse laeme. Nüüd avastab Olga maalikunstist palju suuremat tähendust, ületades kordades lihtsat harrastustegevust, millele varem ei osanud ülemäära praktiliselt kaalutleva inimesena mõistlikku selgitust anda.

Loe edasi: Olga Belash-Karasjova maale näeb tema kodulinnas