Heinaste merekooli muuseumis on üleval fileepitsi näitus „Võrgu ilu“, mis tutvustab kalurite naiste tegevust läinud sajandi kolmekümnendatel. Pille Tuvik toob unustuste hõlma vajunud käsitöö tehnika meile uuesti lähemale.
Minu lapsepõlv möödus vaadates aknaid, millel olid ees vanaema tehtud fileekardinad. Need valmistas vanaema küüditatuna Siberis. Kahjuks ei osanud ta seda tehnikat mulle õpetada, oli selle unustanud. See pits jäi mind võluma. Õppides Tallinna Ülikoolis valisin diplomitööks fileepitsi õpetamise metoodika ja aastast 2012 kogun filee esemeid. Soovin selle näitusega osa seda ilu huvilisteni tuua. Loodan tekitada huvi vaadata vanu asju uue pilguga. Kõik vana ei ole rämps kui leiab vanavanemate oma kätega tehtud esemeid.
Filee- ehk võrkpits on niidist või lõngast võrgutaoline kudum, mille sõlmed asuvad lõngade ristumispunktides. Muster, enamasti taimornament, tikitakse võrgule nõelaga. Filee sõlmimist tundsid juba koptid.
Fileepitsi eeskujuks peetakse sōlmitud kalavõrku. Algselt oli võrk asendamatuks vahendiks mitte ainult kalapüügil, vaid ka jahipidamisel. Kordkorralt hakati võrku valmistama üha peenemate aukudega. Seejärel leiti, et võrgu pind sobib ka tikkimiseks.
Fileepits saavutatakse kootud võrgu ja tikkimise tehnikate ühendamise teel, selleks kootakse eraldi võrk ja hiljem tikitakse. Vōrk on vanim püügiriist, mida tarvitatud juba ammust ajast. Enamasti kudus võrgu kalamehe oma perekond. Võrguks tarvitati ainult linast lõnga. Võrgu kudumisest võtsid kõik osa: mehed, naised, lapsed. Mehed ja naised enamasti siis, kui oli välistest töödest vaba aega. Talvel oli vōrgu kudumine suurematel lastel peatöö. Et aeg jõudsamalt läheks, käisid lapsed tihti külas “kiistamas”, s.o. võidu võrku kudumas.!
Kolmekümnendatel peeti võrgukudumise võistlusi Eestimaa randades. Võitjad suutsid kududa tunnis 2035 sõlme.
Fileepitsi õitseag oli 17 sajandil. Eestis oli suurim fileepitsi tegemise aeg kolmekümnendatel.
Kasutusalaks olid kardinad, linikud, linad, ukse-eesriided, rõivaesemete kaunistamised, rahvariietel käiste, liniku, põlle tanu ja seplilinade pitsidena.
Töövahenditeks olid fileenõel (hui, käbi, piirits, võrgunõel), laast või pulk (kalasi,kaladi), padi või kinnituskruvi, niit (võrguniit – ühtlane paraja keeruga ja tugev), raam.
Tüübid jagunesid sõlmimise järgi: otsefilee. Diagonaalfilee, ringfilee. Tikkimine: fileeantiik, fileegipüür.