Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

aprill 2016
E T K N R L P
« märts   mai »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930  

Merekultuuriaasta rannaretk Pärnust Häädemeestele

Merekultuuriaasta esimene rannaretk toimus eile Pärnus ja Häädemeestel. Päeva esimeses pooles tutvuti Pärnu kuurordivõimaluste ja kapteni villaga. Pärastlõunal sõitis 60 rannaretkel osalenut Häädemeestele, kus kuulati sealse kandi kuulsatest laevaehitajatest. Päev lõppes Häädemeeste müstilisi juhtumeid kirjeldava filmi vaatamisega.

Tiit Kask, muuseumipedagoog, Pärnu kuursaali juures Foto Urmas Saard

Tiit Kask, muuseumipedagoog, Pärnu kuursaali juures. Foto: Urmas Saard

Alustati nullpunktist

Rannaretke huvilised hakkasid skulptor Voldemar Melliku loodud vett sülitavate poistega kuju juurde kogunema juba aegsasti enne määratud aega. Täpselt kell kümme osundas muuseumipedagoog Tiit Kask kuue sambaga uhkele neoklassitsistlikule hoonele, mille kohal valmis algselt 1838. aastal hoopis tagasihoidlikuma välimusega linna esimene supelasutus. Hoone hävines 1915. a puhkenud tules. Aastatel 1926-1927 ehitati samale asukohale Olev Siinmaa, Aleksander Nürnbergi ja Erich von Wolffeldt projekti alusel uus hoone, millele 1929. a liideti juurde vasak tiib. Pärnu muuseumi teaduri teadmised siinse kuurordi eduloost on põhjalikud, seepärast alati huvitavad ja usaldusväärsed ka siis, kui kummutab veenvatele tõenditele toetudes mitmeid levinud eksiarvamusi. Kask on kirjutanud magistritöö Pärnu kuurordi kujunemis- ja arenguloost aastatel 1838–1940. Doktoritööks oli Pärnu kuurordi ruumi ja ruumipraktika ajavahemikul 1940–2005, aga eilsel õpperajal jalutades ta neljakümnendatest aastatest uuemasse aega ei tulnud.

„Me seisame Pärnu kuurordi alguse nullpunktis,“ kinnitas Kask korduvalt ja võttis õlakotist välja ajaloolise koha möödunud aegu kujutavaid plaane ning kirjeldas mudaravilana tuntud hoone arhitektuurilisi muutuseid enamvähem sama kehandi uuenduste arengus.

Linnavalitsuse tolleaegsete dokumentide põhjal saab kinnitada, et kuursaal ehitati 1891. aastal.

Liikuma mindi kuursaali suunas. Polnud kerge kujutada ette, et praegust kõlakoda ümbritsev maapind oli esimeste kuurortehituste püstitamise aegu kuni poolteist meetrit madalam. Kuursaali ees seistes näitas teejuht suurendatud vanu fotosid, mis ei jätnud öeldus kahtlust. Samuti pole põhjust kahelda sõnades, et Pärnu kuursaal võib tänavu tähistada oma olemasolu 125. aastapäeva. Ometi püüab selgitav silt maja seinal kinnitada kangekaelselt muud ja väidab ehitusajaks aastat 1880. „Linnavalitsuse tolleaegsete dokumentide põhjal saab kinnitada, et kuursaal ehitati 1891. aastal.“ Praegu nähtav kuursaal on aja jooksul muutnud välimust, aga põhikehand on õnneks säilinud. Enne sõda soovis Siinmaa hoone lammutada ja täiesti uue hoone ehitada. „Õnneks jäi see plaan teostamata,“ on Kask asjade käiguga rahul.

Pärnu esimene supelrand asus kohakuti kuursaaliga. Tänavu kevadel alustati naiste ranna ja kuursaali vahele jääva sonni täitmist liivaga. Asukoht kujundatakse rannaspordikeskuseks. Kask rääkis, et veesilma asemele valmib rannaala laiendusena kolm rannajalgpalliväljakut. Selle äärde saaks püstitada ka tribüünid. Tunnelilaadse lehtla ehk pergola alguses, muuli poolt tulles, asus omal ajal esimene kõlakoda. Pergolast veidi ranna poole näeb sirget järsakut ja graniitkive. Sellele joonele oli kunagi kavandatud mereveepiire.

Praegune keskrand kujunes alles eelmise sajandi kahekümnendail ja oli umbes 1,2 meetrit madalamal. Kask näitas üht saksa okupatsiooniaegset fotot mitte seenel lehviva haakristiga lipu pärast, vaid sellelt näeb selgesti seene aluse vundamendi elegantset kõrget kaart liiva kohal. Samuti saab trepiastmeid rohkem loendada.

Uueneva Rannastaadioni juures rääkis Kask Rannapargist, mille rajamisega alustati 1882. aastal. Alates aastast 1959 on park liigirohke taimestikuga looduskaitse all. Rannastaadioni eellugu ulatub ülemöödunud sajandi üheksakümnendate lõppu. Tegemist oli velodroomiga, mille keskel asusid inglise muruga tenniseväljakud.

Marian Kivila tutvustab Tammsaare pst asuvat kapteni villat Foto Urmas Saard

Marian Kivila tutvustab Tammsaare pst asuvat kapteni villat. Foto: Urmas Saard

Kapteni villa

Pärnu muuseumi arendus- ja turundusjuht Marian Kivila viis retkelised merest pisut kaugemale, aga ka Tammsaare tänaval asuv rahva seas tuntud kapteni villa on kaudselt merega seotud. Maja lugu oli huvitav kuulata eeskätt seetõttu, et Kivila jutustusest tuli välja huvitavaid kilde. Legendil põhineva kuulduse järgi loodi Art déco (populaarne kunstisuund aastail 1925–1940) sugemetega 1938. a valminud villa ühe Itaalia ajakirjas nähtu eeskujul. Eesti kunstiakadeemia rektor Mart Kalmu sõnul olevat maja huvitav just selle poolest, et omanikul olnud raha rohkem kui arhitektil mõistust. Muuhulgas hiilgas maja tolles ajas ka sellega, et kolmekümnendatel oli tal ainsana elektrimootoriga liikuv värav. Ehituse tellijaks oli kaugsõidukapten Evald Jakobson, arhitektiks Siinmaa koolkonna üks arhitekte Märt Merivälja, keda peetud pigem kommertsarhitektiks, mitte loovkunstnikuks.

Kapteni nimetähtedega välisust raamib raske skulptuurdekoor, mida leiab ka elamu interjööris. Hoones näeb rikkalikult bareljeefe, väärtuslikke puituksi ja kaminaid. Hoonel on säilinud algsed tammepuust aknaraamid koos Tšehhimaalt lennukiga toodud klaasidega.

Evald Jakobson sündis Pärnus 1903. a Kablist pärit perekonda, kelle tegevusalaks oli merendus. Kapten oskas 8 keelt ja omas 11 laeva. Tema poja jutust selgus, et kapten tajus juba 1935. a natsisaksamaa ja venelaste ohtu. Londonist pelgupaika otsides kohtus ta Tallinna päritolu preili Astaga, kellega abiellus Eesti saatkonnas. Lootuses, et olukord ei pruugi kodumaal nii kehvaks minna, alustas ta 1937. a villa kavandamist Tammsaare tänavale. Kuid oma majas sai kapten elada kõigest mõned kuud, sest sõja puhkedes lahkus perekond Suurbritanniasse.

1992. a tagastati maja Jakobsonide perekonnale. Kuni 1996. a õnnestus kapteni lapselapsel midagi ära teha. Kahjuks Soome ehitusspetsialisti rumaluse tõttu tööd luhtusid. Lapselaps abiellus ameeriklasega ja siirdus Ühendriikidesse. Maja läks müüki. Üheksakümnendate lõpul omanikuks saanud Meelis Laod ähvardas kümmekond aastat hiljem arhitektuurimälestise sundvõõrandamine. Laokile jäänud villale sai 99 aastaks hoonestusõiguse Toomas Sildmäe, kes taastas arhitektuuriväärtuse esialgsel kujul.

Hansaväravas pakuti kalasuppi

Läbi klaaspõranda nägid sööjad värava jäänuseid ja puitteed, mille kaudu kulges kogu Pärnu hansakaubandus.

Merekultuuriaasta rannaretke tähtis osa oli ka Pärnu muuseumis kalasupi söömine. Eriti seepärast, et suppi jagati ja söödi 14. sajandist osaliselt säilinud Jõe värava kohal. Läbi klaaspõranda nägid sööjad värava jäänuseid ja puitteed, mille kaudu kulges kogu Pärnu hansakaubandus. Muidugi oli 2010. a tegemist õnneliku juhuleiuga, kui Pärnu muuseumi ehituse käigus sattusid ehitajad teraviljaaida all asuvale rajatisele, mille olemasolust teati seni üksnes oletuste põhjal.

Muuseumi kolmandal korrusel rääkis Tiit Kask täiendavalt veel sellest, mis pargi teedel täpsustamata jäi. Huvitav oli kuulda teadusmehe kirjeldust sellest, kui täpselt saab kaudsete andmete põhjal taastada kunagisi tarbeasju, millest pole tükkigi säilinud. Nii saavutati ligilähedaselt väga hea tulemus ka supelonnide jooniste koostamisel.

Kiriku torni küsimata ei ronita

Tiiu Pukk, Häädemeeste muuseumi juhataja Foto Urmas Saard

Tiiu Pukk, Häädemeeste muuseumi juhataja. Foto: Urmas Saard

Pärnust istus bussile Häädemeeste muuseumi juhataja Tiiu Pukk, kes jutustas teekonnal sihtkohta tee ääres asuvate objektide ja mälestiste juurde kuuluvaid lugusid. Häädemeestel istusid retkelised sealse luteri kiriku pinkidel, kus kuuldi, et katuse, lühtri, oreli ja altarimaali jaoks annetasid raha kohalikud kaptenid ja reederid. Vaimuliku rüüs tuli külalisi tervitama õpetaja Tauno Teder. Hiljem kuulsid üksikud ka manitsussõnu. Täiesti põhjendatult, sest luba küsimata kõrgesse torni minek oli seotud ka teatava riskiga. Aga üleannetute vabandused võeti heatahtliku hoolivusega südamlikult vastu ja teekond võis jätkuda parimas tujus muuseumisse.

Muuseum asub aleviku alumise tee äärses kunagise kõrtsi-koolimaja pikas hoones. Pukk avas mõlemad uksepooled. Inimesed jäid trepi ette ootele. Abilise abiga sättis Pukk järgemööda vahetatavaid stende ukseavasse ja rääkis huvilistele kaugsõidupurjekate ehitamisest, kaptenitest ja meresõitudest. Häädemeeste küla lähedal jõe ääres ehitati üks Eesti esimesi kaugsõidupurjekaid “Julie”, mis lasti merevoogudesse nüüdseks peaaegu täielikult kinnikasvanud oja suudmes.

Muuseumisse pääsedes nägi palju põnevaid museaale. Mõnede tähendus jäi mõistatamata, aga juhataja teadmised tõid kõiges suuremat selgust. Nägi Vene-Jaapani sõjakäigul kaasas olnud samovari ja õpilaste joonistusi Stalinist, Suure Sotsialistliku Oktoobirevolutsiooni ajaloolisest võidust, vanu koolipinke, kohalikke rahvariideid, kalurite riietust ja töövahendeid, aga ka kolme kaelaga pudelit ja vahendit veinipudelite korgitamiseks.

Teel mere äärde peatusime kahe püstise graniitkivi ees. Ühel kiri: „Siin rannas ehitati eestlaste esimesed kaugsõidupurjekad“. Teisel kivil „Julie“ ja aasta 1861. Seal lähedal kasvab ka president Pätsi mälestuseks istutatud tamm.

Müstika küüsis

Häädemeestele kolinud meditsiinidoktor Kolts avastas ühel õhtul oma üllatuseks Liivi lahel ja selle kohal taevas seletamatuid valgusnähtuseid.

Enne tagasiteele asumist vaatasime režissööride Steven Eomoisi ja Joonas Palmi dokumentaalfilmi „Häädemeeste fenomen“, mille kaasautor Ivo Kolts. Tänavu valminud DVD esitleb salapäraseid nähtuseid ja toob vaatajateni Häädemeeste inimeste tunnistusi märgatud lugudest. Eomois rääkis enne filmi linastumist mõne sõnaga, et hiljuti Häädemeestele kolinud meditsiinidoktor Kolts avastas ühel õhtul oma üllatuseks Liivi lahel ja selle kohal taevas seletamatuid valgusnähtuseid. Alates tollest tähelepanekust on Kolts veetnud palju öötunde rannal ühes kaameraga ja püüdnud salapärasust võimalikult rohkelt analüüsimiseks talletada.

Merekultuuriaasta Rannaretk hõlmab kogu Eesti rannikut ja saari, jõudes nõnda igasse rannaalaga maakonda. Rannaretkel osalemine võimaldab kohtuda kohalike inimeste ja neile oluliste tegevustega. Igal piirkonnal ja külal on oma rikkalik traditsioon, oskused ja merega seotud eluviis, mille tähtsustamist peetakse merekultuuriaasta üheks eesmärgiks. Rannaretke programmi algatajad on Eesti Meremuuseum, Rannarahva Muuseum, EVM Maa-arhitektuuri keskus. Programmi valmistavad ja viivad läbi kohalikud kodanikualgatuslikud seltsid, muuseumid ja teised koostöös osalejad. Pärnu ja Häädemeeste rannaretke korraldasid Pärnu ja Häädemeeste muuseum, mis ei maksnud programmis osalejate jaoks midagi.

Urmas Saard

Comments are closed.