Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

märts 2016
E T K N R L P
« veebr   apr »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Margus Oopkaup tõi „Ristsed“ Raekülla ja läheb nendega läbi Sindi Lümandasse

Suurel neljapäeval tähistati Pärnus Raeküla Vanakooli Keskuses Raeküla hariduselu 103. aastapäeva näitemänguga „Ristsed“, mille kirjutas ja lavastas Raeküla Rahva Teatrile Pärnu teatrimees Margus Oopakup.

Margus Oopkaup Foto Urmas Saard

Margus Oopkaup. Foto: Urmas Saard

Raeküla Vanakooli Keskuse juhataja Piia Karro-Selg ütles, et kolmandat hooaega tegutsev Raeküla Rahva Teater alustas 2013. aasta sügisel enamjaolt nendega, kes vanakooli keskuse juhtimisel võtsid osa projektist “Pärnumaa kodanikuühiskond aktiviseerimas tööotsijaid – põlvkondade vaheline koostöö tandemmeetodil”. Koolituste ja tööharjutuste ühe osana avanes võimalus ka harrastusteatris mängimiseks. Lavastaja Mari-Liis Pärna käe all toodi lavale “Teel tööle”. Tunamullu sügisel tuli harrastusteatrisse Viljandi laste- ja noorteteatri Reky näitleja-lavastaja Peep Maasik. Tema juhtimisel valmis tükk “… pliidi ääres”.

Vahetult enne eilset etendust leidis Margus Oopkaup veerand tundi aega vestluseks. „Nii palju kui ma tean, on eelnevatel aastatel võetud mingi teema arutada ja selle tegevuse käigus hakatud kuidagi teksti kujundama, millest lõpuks kooruski näidend. Aga mina niimoodi ei tee,“ rääkis Oopkaup. Vahemärkusena ütles, et seni on tal valminud 26 lavastust ja 28 enda kirjutatud näidendit. „Olin 18 aastat Endlas näitleja, siis mängisin tükke ikka teksti järgi,“ lisas selgituseks juurde.

„Olin 9. septembril just Brüsselis, kui mulle helistati, et Raeküla teater otsib lavastajat. Tehti ettepanek kohale tulla. Arutasime koos, millest võiks tükki teha. Piia pakkus, noh, see tükk peaks kindlasti olema naljakas! Midagi nagu Lutsu „Kevadet“. Ma ei tahtnud hakata kuidagi Lutsu ringi tegema. Aga selles on päris naljakas koht ristsetest, mille tseremooniast ju nii vähe räägitud,“ jutustas Oopkaup ja tunnistas, et ka tema ise ja poeg on ristitud. „Tavaliselt toimub ristimine kirikus, kus pikas valges rüüs nutvale ristilapsele pannakse vett pähe. Aga kirikuõpetaja tuleb ka koju. Tekkiski mõte, et mis siis juhtub, kui ristsed toimuvad kodus. Mis toimub vahetult enne ristimise tseremooniat? Ja siis ilmusid väga kummalised tegelased. Üks noormees on itaallane, aga räägib ka inglise keelt ja on muidu vahva noormees. Juhuslikult satub imelikus kohas ja imelikul ajal toimuvale ristsele, ringleb pisut joomaselt, mõistmata päriselt kõigi asjade käiku. Keelest kah aru ei saa ja siis võivadki tekkida naljakad olukorrad.“ Et mitte kogu lugu ära rääkida ja puändi ootuse põnevus säiliks, ütles Oopkaup veel vaid mõned mõtted: „Tavaliselt ristitakse aastane laps või natuke vanem. Noh tehakse ka hiljem. Laulatuseks peab ju olema ristitud ja leeritatud. Aga kui ristilaps on veelgi vanem, mis siis juhtub?“

Loodan, et ei tee Margusele liiga, kui ütlen näidendi olevat natuke Kivirähki kastmes ja laval näeb parajat eesti elu.

13. märtsil toimus esietendus, mida käis vaatamas ka Johannes Auksmanni isa, keda kõik pärnakad peaksid hästi teadma. Huvitusin tema arvamisest? „Küsisin pärast etendust. Ta vastas, et noh, võib ka niimoodi olla. Targa mehena sai ta väga hästi asjast aru, et kirikuõpetaja võib ka selline olla, kuigi väga suure erandina ja mitte kauaks,“ vahendas Oopkaup tõsise kirikumehe tundeid.

Piia Karro-Selg: „Minule meenutas nähtud tükk natuke Andrus Kivirähki. Loodan, et ei tee Margusele liiga, kui ütlen näidendi olevat natuke Kivirähki kastmes ja laval näeb parajat eesti elu.

„Olen näinud väga head, väga halba, kekspärast ja igavat teatrit. Kõige jubedam asi on igav teater. Et hakata mingeid süvafilosoofilisi asju väga tõsiselt esitama või mängima, siis see oleks igav. Klassika otsimine oleks mõttetu. Ma kirjutan ka oma tükkides elulistest probleemidest, aga panen sellele väikse vindi peale, et tuleks natuke naljakamalt. Olen mänginud laval vene klassikat, kui saalitäis rahvast magab, kohe valjusti norsates. Sellist tulemust ei ootaks.“

„Trupp sai kokku töötutena. Praeguseks on paljud tööd saanud. Et mitte kodus istuda, leiti vabaaja veetmiseks näitemänguline moodus. Inimesed on huvitatud teatri tegemisest ja tahavad ennast väljendada, tunnevad endas seda tahet ja jõudu. Tahe ongi kõige tähtsam. Kui on tahet teha ja armastatakse teatrit, siis tuleb ka kõik hästi välja.“ Ta rõhutas, et kõik näitlemisest huvitatud inimesed peavad saama enda jaoks sobiva rolli. „Osa saamiseks kirjutangi ise näidendi, igaühele eraldi mõeldes.“

See pole aprillinali, küll aga tasub Sindi rahval aegsasti kohal olla, et saada südamest naerda ja panustada ka oma kodulinna heaks.

Järgmisena minnakse tükiga 1. aprillil Sindi seltsimajja. Reklaamist on teade, et 15% tulust eraldatakse Sinti püstitatava Julius Friedrich Seljamaa mälestusmärgi toetuseks. See pole aprillinali, küll aga tasub Sindi rahval aegsasti kohal olla, et saada südamest naerda ja panustada ka oma kodulinna heaks.

23. ja 24. aprillil sõidab Raeküla teater Saaremaale, Lümandas toimuvatele provintsiteatrite päevadele. Mis edasi? Kas paralleelselt selgeks õpitud tükiga liiguvad mõtted juba uue näitemängu suunas? Oopkaup ei kiirustanud edaspidiseid kavasid avama. „Juhendan korraga kolme näiteringi: Pärnu haigla psühhiaatriakliiniku päevakeskuse näiteringi, siis novembrist 2015 Pärnu Pimedate ühingu näiteringi ja veel tegin ka päris oma teatri, see on Pärnu Invateater. Üldse tegelen rohkem puuetega inimestega.“

Etendusele järgnenud kohvilauas küsis Piia Karro-Selg inimestelt ettepanekuid Eesti riigi sajandaks juubeliks valmistumisel. Umbes samal ajal tahab Eesti riigist vanem Raeküla selts tähistada oma 105. aastapäeva. Ta meenutas, et 1003 aastat tagasi toimus samas majas esimene koolitund. Maja oli küll palju varem valmis, kuid koolijuhataja puudumisel õnnestus kool avada kahe-aastase algkoolina alles 23. märtsil 1913, kui juhatajaks tuli Viljandist Martin Jürgen. Ühena mõtetest pakuti näitemängulist vaadet Raeküla kooli ajaloole ja siis reetis Oopkaup, et tal olevatki juba mõtted küpsemas.

Näidendi „Ristsed“ osades: Maimu – Riina Aspre, Johny – Michele Colonna (Itaalia), Joosep – Johannes Auksmann, roosa – Marie Merihein, Saima – Reet Kruus, Eerika – Kiki Pärnpuu, Kalle – Jaanus Aasamets, kirikuõpetaja – Hans Aru.

Urmas Saard

Comments are closed.