Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

Pitsimuinasjutt Kadrioru lossis

Pitsikuninganna Alla Meos esitles 13. jaanuaril Kadrioru kunstimuuseumis enda koostatud mahukat raamatut Кружевное сказание от “Яблоньки” до свастики” (“Pitsimuinasjutt. Õunapuuraost haakristini”) ja avas ühtlasi väikese valikuga näituse oma rikkalikust pitsivaramust, mis kantud selle ainulaadsuses „Guinessi rekordite raamatusse“.

Lossi hõnguses

Nicole oma vanaema Alla Meosega külalisi vastu võtmas Foto Urmas Saard

Nicole oma vanaema Alla Meosega külalisi vastu võtmas. Foto: Urmas Saard

Kolmekümnendatel aastatel kohaliku vene arhitekti Aleksander Vladovsky projekti järgi ehitatud uus neostiilne banketisaal peeglite, böömi kristall-lühtrite ja stukk-kaunistustega ongi üks sobilikumaid kohti, kus sajanditevanused pitsid pääsevad parimal tundelisel viisil jutustama kõige erinevamaid lugusid, mida neisse õrnadesse töödesse on mitmesuguste märgiliste sõnumitena talletatud. Peasaali uksel tervitas ja juhatas külalisi edasi Alla Meose pojatütar Nicole. Inimesed liikusid ühe eseme uudistamiselt teise juurde sõnatult või üksnes vaiksel häälel muljeid vahetades. Alla ise võinuks oma tagasihoidlikus olekus ja vaikse häälega kergesti ka hoopis märkamatuks jääda, aga olles pidevalt ümbritsetud tema kutsumuse austajatest, nii see õnneks siiski ei kujunenud. Paljude külaliste hulgas, keda hinnanguliselt 60 ümber, oli muidugi ka Aleksandra Murre, Kadrioru kunstimuuseumi direktor ja kirjastuse Aleksandra juhataja ning “Pitsimuinasjutt. Õunapuuraost haakristini” toimetaja Nelli Abašina-Melts, samuti raamatu väljaandmist abistanud Annely Akkermann jt. Raamatu kirjastamist on toetanud samaväärselt Pärnu linnavalitsus, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuurkapitali Pärnumaa ekspertgrupp, ühendus Sadko, vandeadvokaat Argo Küünemäe, Nurme & Partner Advokaadibüroo OÜ.

Valgevene suursaadiku tervitus

Anatoli Stepus, Valgevene suursaadik Eestis Foto Urmas Saard

Anatoli Stepus, Valgevene suursaadik Eestis. Foto Urmas Saard

Suure lillesülemiga saabus Allat tervitama Valgevene suursaadik Eestis Anatoli Stepus, sest osa pitsikuninganna juurtest asuvad Valgevenes, kus poolatari verd vanaema kasvas küll kehvale järjele sattunud aadlikodus, aga tema väga peened näpud tundsid hästi kunsti, kuidas valmistada päris peent pitsi. Alla kogus säilitatavad vanimad pitsinäidised pärinevad tema enda esivanematelt päris kaugele minevikku jäävast aastast 1825. Alati kõlab Alla hääles heldimuse noot, kui ta ikka ja jälle nimetab vanaema Susanna Jukši ja vanavanaema Duniza Veraksa nime, meenutab ema või teisi perekondlikku ringi kuuluvaid inimesi.

Suursaadiku järel sai tervituseks sõna Sindi Avatud Noortekeskuse juhataja Helle Vent, kes koos kaheksa neiuga oli võtnud ette pika teekonna läbi tiheda lumetuisu. Noortekeskuse Stella iluvõimlejad tantsisid õhuliselt pitsilise mustrina näivas liikumises ühe loo.

Raamatu esilehtede päisesse on kirjutatud eesti ja vene keeles: Unikaalne perekonna pitsikollektsioon „Ermitaaž – vanaema veimevakk“. Sama nimetust kandis 1992. aastal Pärnu muuseumis avatud esimene väike pitsinäitus ja nii ongi saanud vanaema veimevakk erilise märksõnalise tähenduse, mis saatnud kõiki enam kui pooltsada näitust Eestis, Venemaal, Soomes, Ungaris ja ikka jälle Eestis – Pärnus, Riigikogu näituste saalis, nüüd Kadrioru lossis.

Kiskunhala nõelpitsimuuseumis

Sindi ANK iluvõimlemisrühma Stella tantsijad Eliise Kull, Georgina Ristoja, Tiia-Triin Tomson, Kristella Kukk, Pille-Riin Karuse, Annabel Sarapuu, Lisanna Vanamõisa, Jane Vent Foto Urmas Saard

Sindi ANK iluvõimlemisrühma Stella tantsijad Eliise Kull, Georgina Ristoja, Tiia-Triin Tomson, Kristella Kukk, Pille-Riin Karuse, Annabel Sarapuu, Lisanna Vanamõisa, Jane Vent. Foto: Urmas Saard

Alla jaoks üks mälestusväärsemaid hetki oli osalemine 2012. a kevadel toimunud 13. rahvusvahelisel pitsifestivalil Ungaris. Tema näitus pälvis maailma ainulaadses Kiskunhala nõelpitsimuuseumis külastajate erilist tähelepanu. Oli ka põhjust. Nüüdseks pea 114 aasta vanuses muuseumis eksponeeriti valikut pitsikollektsioonist “Vanaema veimevakk”, mida venekeelse Guinnessi rekordite raamatu kirjastuse täievoliline esindus, planeedi rekordite registreerimise Vene komitee ja rahvusvaheline rekordiomanike klubi Interstrong otsustas tunnistada täiesti unikaalseks. 2001. a sügisel pärjati Alla Jukš-Meos planeedi rekordite raamatu laureaadi nimetusega. Auväärse tunnustuse omistamise ajal mahutas “Vanaema veimevakk” 22 riigi 1200 pitseset 26 tehnikas ja 1160 erineva mustriga. Praegu hindab Alla kogu suuruseks 1500 pitseset ja oma täpse arvestuse põhjal tänab ta 132 pitside annetajat.

Alltekstide avanedes

Möödunud aastal ilmunud raamatus ütleb Alla, et „Ermitaaž – Vanaema veimevakk“ on ka nimetus kuldordenil, mille pälvib aasta parim pitsimeister. Meose pere poolt välja antav autasu asutati 2003. aastal, pitsis on 15 grammi kulda.

Seda kõike on Alla aastaid uurinud ja püüdnud oma töö tulemused koondada võimalikult täpselt valminud raamatusse

Avades pitsi saladusi, kirjutab Alla, et suurem osa pitside mustreid sisaldavad nähtavaid või salaja neisse šifreeritud märke, sümboleid, pentogramme, millised on omapäraseks võtmeks kultuuride üldinimlike teadmiste juurde. „Inimtegevuse eri sfäärides, eriti kunstis avaldub mõnikord alltekst äärmiselt lihtsates kui ka keerulistes vormides. Alles allteksti avamisel tekib õige arusaam eseme tähendusest.“ Seda kõike on Alla aastaid uurinud ja püüdnud oma töö tulemused koondada võimalikult täpselt valminud raamatusse, illustreerides kõike paljude piltidega.

Raamatuid on Alla varemgi ilmutanud ja käesolev on seitsmes, kogult kõige suurem, kahtlematult ka kõige töömahukam.

Haakristi rehabiliteerimine

Annely Akkermann, üks raamatu väljaandmise toetajaist, näitusega tutvumas Foto Urmas Saard

Annely Akkermann, üks raamatu väljaandmise toetajaist, näitusega tutvumas. Foto: Urmas Saard

Tutvustades pitsi mustreid, neisse peidetud sümboleid, sõnumeid, uskumisi, pole Alla oma vestlustes ja avalikes esinemistes kordagi peljanud rääkida ka 1500 aasta vanusest svastikast, mille tutvustamine, esitlemine, kandmine ja väärtustamine pärimusliku kujundina ei peaks kedagi riivama. Et hitlerlik Saksamaa, aga ka Venemaa on mingil perioodil sama sümboolikat oma poliitiliste kavatsuste visualiseerimiseks kasutanud, ei saa ega tohi Alla hinnangul heita varju svastikale, kui sümbolile tema ajaloolises algtähenduses. Talle on arusaamatu ja vastumeelne, et aastakümneid pärast natsi Saksamaa purustamist laseb lääne tsiviliseeritud ühiskond ennast endiselt mõjutada kunagistest Hitleri jüngritest, kes üritasid maailma eksitada svastika sümbolile väärastunud tähendust külge pookides. Sellist eeskuju järgides võiks iga potentsiaalne tulevane kurjategija röövida maailmalt järjepanu kõik sümbolid, mille nimel ja varjus üritatakse pahategusid sepitseda. Mis varga käes, see tuleks õigusega päti käest tagasi võtta, aga mitte arglikus valehäbi tundes kõigest kurikaelte kasuks loobuda, tahab Alla anda oma mõtteid edasi ka kujundlikke võrdluspilte kasutades. Nii julgustas ta Arhangelski käsitöömeistreidki, kes tema sõnade peale riskisid näitusel näidata pitse, millel fašistliku sümboolikaga puudus vähimgi ajalooline ja ideoloogiline side.

Kindlasti väärib raamatus tähelepanelikku lugemist kõige muu põneva kõrval ka peatükk „Kas pitsi svastika rehabiliteeritakse?“

Urmas Saard

Comments are closed.