Laulvale revolutsioonile Euroopa ühtsuse medal

Tuli Tallinna lauluväljakul Foto Urmas Saard
Tuli Tallinna lauluväljakul. Foto: Urmas Saard

1923. aastal asutas krahv Richard Nikolaus Coudenhove-Kalergi Pan-Euroopa liikumise, et ära hoida Esimese maailmasõja koleduste kordumist. Esialgu tahtis ajalugu teisiti, ent pärast Teist maailmasõda viis areng Euroopa Liidu sünnini.

Euroopa-Uniooni Münsteri osakond Saksamaal määrab iga kahe aasta tagant Coudenhove-Kalergi medali mõnele eurooplasele, kel on väljapaistvaid teeneid Euroopa ühtsuse edendamisel. Tänavune auhind on määratud Balti riikide laulvale revolutsioonile, mis aitas kaasa Berliini müüri langemisele ja Saksamaa taasühinemisele veerand sajandit tagasi.

2. septembril on kutsutud Münsterisse medalit vastu võtma Vytautas Landsbergis Leedust, Dainis Ivans Lätist ja Trivimi Velliste Eestist. Laudatio-kõne peab Saksamaa Pan-Euroopa liikumise juht, Euroopa Parlamendi asepresident Rainer Wieland.

Varem on Euroopa ühtsust sümboliseeriv medal antud teiste hulgas Europarlamendi esimesele presidendile Simone Veil´le ja endisele Luksemburgi peaministrile, tänasele Euroopa Komisjoni presidendile Jean-Claude Junckerile.

Martin Noorkõiv: Meie aja suurim väljakutse on leida ühisosa

Martin Noorkõiv Tartu ülikooli avaaktusel. Foto: TÜ Üliõpilasesindus
Martin Noorkõiv Tartu ülikooli avaaktusel. Foto: TÜ Üliõpilasesindus

Üliõpilaskonna esimees ja Domus Dorpatensise tegevjuht Martin Noorkõiv pidas täna hommikul Tartu ülikooli avaaktusel haarava tervituskõne. Teemaks ei olnud mitte tore tudengiaeg, vaid hoopis Eesti ühiskonna lõhestumine. Autori loal avaldame kõne täismahus.

Head tudengid, ülikooli töötajad ja juhid, külalised!

Mul on hea meel teid üliõpilaskonna nimel juba teist aastat tervitada.

See on muuseas ka viimane kord kui ma avaaktusel kõnet pean. Mitte, et mulle ei meeldiks neid kõnesid pidada, aga ametiaeg saab lihtsalt otsa. See aga tähendab, et võin julgelt kõik südamelt ära rääkida. Südamel on aga viimase poole aasta jooksul olnud palju. Tunnen, et nüüd on õige hetk see endast välja lasta. Rektor ei pea aga muretsema, ma ei kavatse rääkida ülikoolist. Ma arvan, et ülikool peaks rohkem vaatama endast välja ja suhestuma laiema ühiskonnaga.

Viimane poolaasta on Eestis olnud täidetud laias plaanis ühe ja sama teemaga – pagulased. See teema on meid kiskunud jõuga lahku ning Eesti avalikkusest on saanud lahinguväli. Keegi ei hoia laskemoonaga tagasi ning miski ei paista olevat püha.

Ma olen seda sõda jälginud kõrvalt ning iga päevaga on minus järjest rohkem hakanud süvenema üks veendumus. Üks põhimõtteline arusaam – arutelu ja terve ühiskonna vundament. See on veendumus, et hoolimata meie ümber käivast vihasest sõnasõjast, on enamus eestlasi jätkuvalt normaalsed heatahtlikud inimesed.

See on usk sellesse, et suurem enamus meist tahab lõpuks sama asja.

Loe edasi: Martin Noorkõiv: Meie aja suurim väljakutse on leida ühisosa