Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

august 2015
E T K N R L P
« juuli   sept »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

Elamusterohkel Kassaril

Kassari ajaloost

Angela on meeldiv ja kõike teadev teejuht Foto Urmas Saard

Angela on meeldiv ja kõike teadev teejuht. Foto: Urmas Saard

Tuhat aastat tagasi asus Väinameres praeguse Kassari kohal kaks saart: lääne poolel Orjaku ja idas Kassari. Kõigest pooletuhande aasta eest saared ühinesid ja viimase mõnesaja aastaga kasvasid Orjaku külge ka varajasemad saared Reigi ning Puulaid. Hiiumaalt mööda tammteed Kassarile sõites jääb mulje, nagu oleks tegemist poolsaarega. Kuna Kassarile pääseb kahe roogu kasvanud tammi kaudu, siis võiks näiliselt pidada Kassarit ka Hiiumaa osaks ja Käina lahte ühe saare siseveekoguks. Taaralinna juurtega hiidlanna Angela ütles, et kinnikasvamine on hoogustunud eriti viimastel aastakümnetel, aga ametlikku kinnitust pole veel saarte ühinemise kohta saadud.

Ajaloos esmakordselt 1564. a mainitud Kassari on 19,3 km² suuruselt Eesti viies saar, mida piirab üle 56 km pikkune hästi liigestunud rannajoon. Neljas külas elab umbes kolmsada inimest. Igal sammul pakub ootamatuid üllatusi nii saare loodus kui inimesed.

Ristitee ettevõtjad

Esimene tutvus Kassariga sai alguse Esikülas. Buss sõitis madalal käigul mööda kitsast teed. Aknast nägime mitut hobust päris tee servas kasvava metsa vahel. Ühe seljas istuv neiu oli oma hobuse ohjamisega hetkeks pisut abitu. Ilmselt ehmatas ratsut bussi müra, aga juba järgmisel hetkel suutis neiu hobuse maha rahustada. Olime jõudnud Ristitee talu maadele. Siinsamas Hiiumaa veeres korraldab Linda Tikk ratsamatkasid, mis võimaldab liikuda kohtadesse kuhu jalgsi ei jõua ja autoga ei pääseks. Linda endaga me sedakorda ei kohtunud aga õuel ootas tema tütar Triinu Schneider, keda juba paljud tunnevad vähemalt ajakirjanduse vahendusel. Neljakümnendale lähenev naisterahvas seisis mikrokaubiku ees. Auto küljele on maalitud punapõskne õun ja suures kirjas kirjutatud: Triinu õunamahl.

Triinu Schneider Foto Urmas Saard

Triinu Schneider. Foto: Urmas Saard

Peretütar Triinu rääkis, et otsustas pärast Tartu ülikooli lõpetamist ja välismaal töötamist koju naasta. Umbes seitse aastat tagasi otsustas püstitada Ristitee talu maale enda jaoks uue maja. Asukohaks valis paiga, kus lapsepõlves ehitas koos vennaga onne. Triinu õunaaiad jäid meie huvilistel sedakorda nägemata, aga jutust saime aru, et uue aiaga tehti algust 3 aastat tagasi ja selles on 700 puud. ‘Kuldrenetid’ on eestlaste armastatuim õunasort. Vanemate talumaadel asub vana istandus, mille rajamist alustati 1976. aastal, kui Triinu sündis. Vanas on umbes 2000 õunapuud, mille ubinad pressitakse enamjaolt mahlaks.

Juba mitmendat aastat liigub Hiiumaa mahetootja oma mahlapressiga mööda Eestimaad ringi. Tegemist on haagissuvila suuruse minitööstusega, mida saab vedada tooraine juurde. PRIA-lt välja kaubeldud investeeringutoetus võimaldas tellida Austria tehaselt õunapressi, mis valmistati spetsiaalselt vastavalt Triinu erisoovisid arvestavalt. Kahjuks polnud võimalik meie seltskonnal seda imepärast liikuvat tööstust näha, kuna asus parajasti liialt kaugel. Vaatamata seadme ülikõrgele hinnale, püsib õunamahla tegemise tasu tarbijale alates aastast 2009 ikka muutumatult 0,25 senti liitri eest. „Pane aeg kinni telefonil 5189693 ja tulen kohale,“ lubas Triinu. Tööstusliku masinaga valmib 40 minutiga 100 liitrit mahla. Võib ka nii öelda, et 100 kilogrammist õuntest saab teha 20 minutiga umbes 50 liitrit mahla. Pisemate pressidega kulub samale kogusele terve päev.

Ristitee talu ratsud enne matkarajale minekut Foto Urmas Saard

Ristitee talu ratsud enne matkarajale minekut. Foto: Urmas Saard

Olemasolevale mahlapressile lisaks soetas Triinu pastöriseerimisseadme. Mahla saab Saaremaa Laevakompanii parvlaevadelt, Hiiumaal, Tallinna toitlustuses ja ökopoodides. Tema õunamahl on müügil umbes 70 müügikohas üle riigi. Olenevalt sordist on õunamahla maitse erinev, kuid kaubamärk “Triinu mahl” jääb alati samaks, mis tähendab puhast vitamiinide rikast jooki.

Kuulsime, et on käsile võetud ka 2000 taimega astelpajuistanduse rajamine. Nõnda nagu õunamahla nimetuses on Triinu nimi, saab astelpajumahl oma nime poeg Martini järgi. Mahla tootmiseni loodab Triinu jõuda nelja aastaga. Viimaks selgus üllatusena, et Triinult võib osta soodsa hinnaga väga maitsvat suitsuvorsti! Seda võimalust ei jätnud kasutamata peaaegu mitte ükski reisiseltsiline.

Sääretirbil

Edasi võtsime matkasuunaks edelas asuva Orjaku sääre, mis tipneb mitme kilomeetri pikkuse Sääretirbiga, osaliselt ka merevee alla jäävana. Hea ilmaga on veealunegi osa hästi nähtav, rääkis meie hea teejuht Angela. Ta ütles, et mõnigi ettevaatamatu merd kündja on ka tollele tirbile otsa traavinud. Vee alla taanduv tirp kulgeb Kassaril põhjast lõunasse läbiva oosina. Saare kõrgeimas punktis ulatub oos merepinnast mõõdetuna 15 meetri kõrgusele.

Annely ja Reet  Sääretirbi kohal lendamas Foto Urmas Saard

Annely ja Reet Sääretirbi kohal lendamas. Foto: Urmas Saard

Reet kutsus veepiirile, kus kasvasid kapsale sarnanevad sinakashallid lehed. „See on merikapsas,“ ütles Reet ja rebis suurest lehest tükikese, et saaksin minagi proovida. Kõik on söönud tavalist valget peakapsast, aga igaüks ei teagi meie looduses kasvavast täiesti söödavast kapsast midagi. Tõsi, tema kibekas maitse ei ole nii suupärane kui valgel peakapsal, aga korralikult merikapsataimelt saab aastas saaki kolmel-neljal korral. Taim kasvab mere ääres sellistes paikades, kus ta merevee juurtega kätte saab.

Klibuvalli ja mere vahel kasvavad veel põldmurakad. Ahvatleva väljanägemisega on põõsastel punetavad marjad, aga kõike ei tea suhu pista. Julgelt võib maitsta muidugi kadaka marjasid. Kadakad ongi siin kõige esilekerkivam taimestik. Seniks, kui mõned taimi uurisid, jõudsid mitmed vilkama sammuga naised ees kaugele ära minna. Annely ja Reet ronisid kõrgema klibukuhjatise otsa ja poseerisid endid lennukalt pildile. Parema efekti saavutamiseks sirutasin ennast kõhuli vastu maad ja suunasin kaamera objektiivi kõrgele taevasse, kus uljad naised siis sinises avaruses näisid lendavat.

Jaan Söödi iidol on Juhan Viiding

Jõgeva naised Orjaku jahisadamas, nemadki kiitsid Jaan Söödi kontserti Foto Urmas Saard

Jõgeva naised Orjaku jahisadamas, nemadki kiitsid Jaan Söödi kontserti. Foto: Urmas Saard

Pisut väsitavalt rännakult jõudsime tagasi Käina lahe ja Jausa lahe vahelisel kadakavälul asuvasse Puulaiu puhkebaasi, et keha kinnitada. Palju aega meil selleks ei olnud, sest soovisime kasutada juhust ja minna kuulama Jaan Sööti. Kontsert toimus Orjaku jahisadamas asuvas Orjaku külamajas, mille saamislugu ja arhitektuuriline lahendus on mõlemad väga muljetavaldavad. 8 eurot läks täiesti asja ette! Sööt on olnud alates aastast 2004 aastaid Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi kitarriõpetaja ja seepärast ka pärnakatele lähedasemaks saanud. Rohkem on ta tuntust kogunud muidugi eestvedajana ansamblis Jäääär, aga osalenud ka Jääboileris kahekesi InBoiliga, samuti ansamblites Helena Wanje, L’Dorado, Pantokraator, Lindpriid ja mujal. Aga väga nauditav oli tema häält kuulda üksinda laulmas. Päris mõnus oli kuulata ka laulude vahelist jutlemist, mis pisut kogeles ja kohati kippus ka jutujärg ununema, kuid siis jälle meenus uuesti. Ta rääkis, et pole Jaak Joalaga võrreldav ja üldsegi mitte ka paljude teistega. Ometi meeldis talle laulda paljude teiste tunnustatud lauljate repertuaarist tuntud laule. Oma iidoliks peab ta Juhan Viidingut ja tema loomingut, mida samuti sai kuulda.

Orjaku külamaja on väärt eraldi lugu

Pärast kontserti avanes suurepärane võimalus näha Orjaku külamaja perenaist. Margit Kääramees on Kogukonna Pärl 2014 aunimetuse kuhjaga välja teeninud, sest just suuresti tema eestvedamisele valmis läbi raskuste ja oma kinnisvara pantides Orjaku kaunis ning suurte klaasseintega külamaja. Kõik toimus vabatahtliku tegevuse alusel. Jaan Sööt meenutas, et temalgi oli au selle maja avamisel esimeste seas saali head akustikat proovida.

Viinamäeteod

Viinamäetigu Foto Urmas Saard

Viinamäetigu. Foto: Urmas Saard

Meeldejäävaks elamuseks kujunes Kassaril järgmise päeva varajane hommik. Kell seitse alustasid naised zumbatrenniga, mida tahtsin ainsa meeshingelisena kõrvalt vaadata. Veidi uniselt öömajast väljudes ja mööda kruusateed sammudes märkasin ootamatult valgetest kruusakividest suuremaid heledaid „pallikesi“. Seisatades ja lähemalt uurides silmasin kodadest välja sirutuvaid elukaid. Alles hetk hiljem taipasin, et näen elus esimest korda viinamäetigusid.

Viinamäeteod elavad vurrkannikujulises 4,5 keermega kojas, mille kõrgus 30–50 mm ja laius 32–50 mm. Päikese tõustes jäi neid nähtavale järjest vähem, peitusid kõrgema rohu sisse. Aastatel 1958–1994 oli ta Eestis looduskaitse all. Nüüd enam mitte, kuid sellegipoolest ei tohiks neile viga teha või suuremas koguses korjata, sest siinses karmivõitu olustikus ei paljune viinamäe teod sedavõrd ruttu, et suudaksid kriitilise piirini kahanevat asurkonda taastada. Kohalikud kinnitasid, et viinamäetigusid leiduvatki Eestimaal üksnes Kassaril. Saarlased muigasid seepeale. Kirjanduse järgi leiduvat neid mitmel pool mujalgi. Eesti suurima kojaga tigu on meie loodusesse toodud tema algkodust Lõuna-Euroopast, kus neid keedetult süüakse. Selle mõttega vedasidki mungad viinamäetigusid paljudesse teiste maade kloostriaedadesse, sealhulgas ka Eestisse. Kagu-Eestis asuv Konguta algkool on valinud viinamäeteo koguni oma vapiloomaks.

Urmas Saard

Comments are closed.