Pildil vasakult Villu Ojassalu, Sandra Lääne, Andres Kangur ja Mattias Viljamaa. Foto: Maiu Veltbach
Möödunud laupäeval peeti Jõgeva vallas Piibe maantee ääres paikneval Paduvere staadionil 47. Otto Erimaa mälestusvõistlused kergejõustikus.
Spordiajakirjaniku- ja spordiloolase Tiit Lääne korraldatud sündmusele tulid oma võimeid proovile panema erinevate põlvkondade sporditegijaid ja tervisespordiharrastajad mitmetest Eestimaa paikadest.
Paduverest võrsunud mitmekülgne spordimees Otto Erimaa (1915-1941) saavutas parimaid tulemusi kettaheites, kuuludes Eesti esimesel iseseisvusperioodil sellel spordialal kuue parema mehe hulka. Arvestades seda on kettaheitest kujunenud temale pühendatud mälestusvõistluste väärikaim ja kaasakiskuvaim spordiala.
Tänavu võitis kettaheite Mattias Viljamaa, kes on paljude medalite omanik Eesti meistrivõistlustel sangpommispordis ja jõutõstmises. “Osalen sel võistlusel esimest korda. Ma teadsin juba ammu, et Tiit Lääne korraldab selliseid võistlusi. Au ja kiitus talle. Seekord otsustasin ka ise kaasa lüüa. Rekord õnnestus teha nii kuulitõukes kui ka kettaheites,” ütles noor mees Palamuse vallast. Meie lühiusutlusele kaasa elanud kaasvõistlejad soovitasid teda nimetada tippsportlaseks. Huumorimeelne Mattias ise arvas, et sobivam nimetus on külamees.
Naistest võitis kettaheite kunstnik Sandra Lääne, kes oli isal usinasti abiks ka võistluste organiseerimisel. Kolmel alal: 60m jooksus, kaugushüppes ja kuulitõukes osutus parimaks sportlannaks Maiu Veltbach, kes saanud tuntuks terviseedendajana nii Jõgevamaal kui mujal Eestis. “Kaunis looduses, Paduvere talumuuseumi kompleksis peetavatel Otto Erimaa mälestusvõistlustel on meeldivalt kodune õhkond. Sportimine on siin justkui puhkus,” kiitis Veltbach.
Pühapäevaga lõppes paljude jaoks pikisilmi oodatud XXIII Viljandi pärimusmuusika festival, kus jätkus aega ka külalistega vestlemiseks. Alljärgnevalt mõned huvitavamad märkused jutuajamistest.
Festivali juhuslik kohtumine
Juhuslik kohtumine Ülle Jantsoniga Pärimusmuusika aida esisel. Foto: Urmas Saard
“Otsustasin, et sel suvel üle kolme korra lavalaudele ei roni,” ütles Ülle Jantson, Sindi lasteaia muusikaõpetaja. Pärnumaal teatakse teda hästi pereansambel Rannarada esinemiste tõttu, eriti Paikusel ja Sindis. Näoraamatus tutvustab ta ennast ka sahmerdajana Endla Jazzklubi teatrikohvikus. Aga Ülle on olnud üks Viljandi folgi sünnitajaidki ja pärimusmuusika festivali päälik Ando Kiviberg tema kunagine kursakaaslane.
„Pärast keskkooli lõppu 1989. aastal läksin õppima Viljandi Kultuurikolledžisse koorijuhtimist. Samal aastal võeti vastu ka esimene lend rahvamuusikuid, täiesti esimest korda Eestis. Kuna meil olid paljud loengud koos ja muusikutele oli kohustuslik osalemine rahvamuusikakapelli tundides, sattusingi kuidagi paralleelselt rahvamuusika eriala kõrvale õppima. Tänu esimestele õpetajatele Ene Lukkale ja Anneli Kondile ja meie fännile Ants Johansonile sattusime 1991. aastal esimest korda Rootsis Faluni Folk Music festivali eel toimuvasse rahvusvahelisse noorte rahvamuusikute laagrisse. Ammutasime sellest kohtumisest ja samal ajal toimuvast Faluni festivalist niipalju kui jaksasime – see oli hoopis teine maailm, kui siinne kapellikeskne rahvamuusika esitamine,“ meenutas Ülle veerandsaja aasta tagust aega.
Südant soojendavalt
XXIII Viljandi pärimusmuusika festival. Foto Urmas Saard
Ta ütles, et juba samal aastal, aga eriti aasta hiljem pärast sedasama laagrit olid nad kindlad, et Eestis peab samuti sellisel viisil rahvamuusikat tutvustama ja propageerima. „Nii me kursusekaaslaste ja paari sõbraga 1993. aasta mais esimese folgi ja augustis üleriigilise noorte pärimusmuusika laagri käima tõmbasimegi. Olin ise festivaliga seotud kuni 2008. aastani, laagrite eestvedamisega jätkasin siiski mõned aastad kauem.“
Ülle jutustusest ei jäänud kahtlust, et kogu ettevõtmine võttis uskumatu tempoga pöörded üles, soojendas südant ja võitis ülikiirelt populaarsust. „Kogu tiim ja vabatahtlikud ja esinejad – seda ei tehtud raha pärast, vaid usust, et suur asi on sündinud!“
Esimestel aastatel tegeleti väga mitmete asjadega korraga. Üllele meeldis väga nautida publiku rahulolu. „Võimas oli vaadata, kuis muusika inimesi kõnetas, jalad tatsuma pani, naeru näole tõi. Ma polnudki väga kurb, et korraldustöö tõttu väga paljud head kontserdid kuulamata jäid.“ Ta tunnistas, et praegu ongi harjumatu tunda ennast kutsutud külalisena ja mitte olla üks sellest vahvast ja endiselt õhinapõhiselt toimivast meeskonnast. Ülle sõnul on festivali loo väga hästi kirja pannud Ando Kiviberg, keda soovitab huvilistel tingimata lugeda.
Tase professionaalne
„Anna palun mõned täpsustavad küsimused, sest muidu jäängi muljetama…smile emoticon,“ palus mõnusa jutuga vestluskaaslane. Mind huvitab, kuidas on festival kahe aastakümnega ajas muutunud?
„Festival on kasvanud ülisuureks. Samas loodan, et see enam ei paisu. Publikul peab olema mugav, hetkel veel on.“ Tema hinnangul on muusikalise poole pealt programm muutunud väga professionaalseks. „Õpetatakse ju juba aastaid nii Eestis kui välismaal rahvamuusikat kõrgkoolides, mistõttu on suur osakaal noortel muusikutel, kes oma instrumenti võrratult valdavad või keerulisi seadeid usutavalt esitavad.“ Viljandi folgilt ei meenunud Üllele mitte ühtki bändi või esinejat, kes esitaks muusikat noodist. „Lood on enda sisse nii armsaks mängitud, et selle edasiandmine ja publiku nakatamine tuleb tõelise sära ja energiaga.“ Samas meeldib talle võibolla isegi rohkem kuulata ka üksik ehk külapillimehi ja väiksemate koosseisude lihtsamaid pärimusmuusika tõlgendusi. Samuti meeldib väga, et õpitoad ja koolitused on endiselt festivali tähtsaks osaks.
