Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

juuli 2015
E T K N R L P
« juuni   aug »
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

Rändurid Ürg-Neeva kaldal

Vaade Väike-Pakri saarelt Paldiski lahele Foto erakogust

Vaade Väike-Pakri saarelt Paldiski lahele. Foto erakogust

Matkajaid on erineva reisihuviga. On neidki, keda huvitavad Eesti väikesaared. Reis nendele on enamasti seotud veetranspordiga, mis mõnikord on kergemini, teinekord raskemini kättesaadav. Igatahes siseturismi panustades pole aga mitmekesi kulusid kattes siin ükski summa ülejõukäiv.

Nii astus 6. juuli hommikul Tartus esialgu Tallinna, seejärel aga pealinnast teisele rongile tosin matkajat, kelle reisivimplit kaunistas number 29 ja Paldiski vapp. Number tähistab matkade ja reisiaastate arvu, kusjuures neist kümme viimast kuuluvad väikesaarte külastustele. Seekord jõudsime Väike-Pakri saarele, mis koos sõsarsaare, Suure-Pakriga kuuluvad Paldiski linna koosseisu. Kummaline, et Väike-Pakri on Suur-Pakrist pisut suurem – vastavalt 12,9 ja 11,6 ruutkilomeetriga. Need numbrid tagavad aga Pakritele Eesti sadade saarte ja laidude pindalade rivis auväärse 8. ja 9. koha.

Kahel saarel elas sarnaselt meie poolt varem külastatud Osmussaarele, Ruhnule ja Vormsile rannarootslaste kogukond. Et saared on seotud merega ja see omakorda riigipiiriga, siis enamasti kõik kunagised eestiaegsed õitsva majandus-, haridus- ja kultuurieluga perekad saared sattusid impeeriumi piiril löögi alla. Suure-Pakri ja Väike-Pakri puhul on aga häbiväärne see, et nende saarte allakäigus olime ise kaasosalised. Me nimetame 1941. ja 1949. aasta suurküüditamisi õigustatult tragöödiaks, aga sooritasime peaaegu samasuguse teo Pakri saarte rannarootslaste vastu ise 1939. aastal oma maale võõrvägesid lubades ja neile eluruumi tehes. Piinlikku ajalooseika meenutab Väike-Pakri kiriku kellatornil mälestusplaat küüditatud rannarootslaste nimedega. Selle kuriteo eest pole me veel vabandust palunud. Lausa ime, et pole välja ilmunud naabermaa tippjuristidest süüdistajad. Kuriteo koosseisuks oleks Rootsi koostöö natsi Saksamaaga, sest nende arvates polnud kindlasti tegemist kuningriigi poolt rahvuskaaslaste päästmisega sõjajalust, vaid Nõukogude Liidu kodanike küüditamisega kapitali orjusse.

Mõlemal Pakri saarel, kus Eesti ajal oli kokku viis küla, elas 1939. aastal 329 elanikku. Samal aastal moodustati neist kahest saarest koguni oma rannarootslaste merevald. Oma vallast unistasid ka Mazirbe liivlased, aga jäidki unistama. Läti Vabariigi koosseisu see vald ei mahtunud. Õnneks kulges elu Eesti rannarootslaste kogukondades inimväärses õhkkonnas ja ilmselt just sel põhjusel ei kasutanud nad neile 1925. aastal suunatud kultuurautonoomia võimalusi, sest sisuliselt oligi see juba olemas. Küll läks see käiku 2007. aastal nende kultuuripärandi säilitamise eesmärgil.

Väike-Pakri kiriku kellatorn Foto erakogust

Väike-Pakri kiriku kellatorn. Foto erakogust

Hetkel on 7 püsielanikuga Väike-Pakri Suurküla fööniksina tuhast tõusmas. Elu tärkamine kogu saarel on nagu meile tuttaval Kesselaiul, Osmussaarel ja Vilsandil vaevaline, kuid visad pakrilased tegutsevad selle nimel. Silla, samuti kunagi vene sõjaväelaste poolt kiviaedadest või majarusudest merre ning teele jäänud laidudele ehitatud tammiga on Väike-Pakri Suur-Pakriga omavahel ühendatud, aga naabersaarel püsielanikke veel pole. Küll oli see vene ajal kindralite töölaual omamoodi kujuteldav Manhattani saar, kuhu käisid surma külvamas Vladivastoki kaugpommitajad!

Pakri poolsaare ja Pakri saartega avamerest eraldatud jäävaba sügav Paldiski laht on otsekui loodud sadamakohaks ja seda aegade algusest. Pakri saared ise on kui Suur Vallrahu tormide eest kaitsmas lahte nagu Manilaid ja Vilsandi on lainemurdjad oma seljataguse maa ees. Peeter Suur käis Paldiski lahes isiklikult akent Euroopasse raiumas. Just sealt väljunud vene allveelaev jooksis ühe Rootsi mereväebaasi lähistel karidele. Lahte eraldab läänes avamerest Kurkse väin, mille põhi sarnaselt kogu looderannikule igal aastal kerkib kolm-neli millimeetrit. Pakri saarte muutumist poolsaarteks sarnaselt Lääne-Virumaa Munasaarele annab aga mõni sajand oodata. Kurkse väina veeseisu hindamise vastu eksis üks meie ohvitser, mis põhjustas 11. septembril 1997 seal 14 sõjaväelase hukkumise.

Kui mõni linn hakkab kellelegi ratsamonumenti paigaldama, siis võiks samba aluse asjus pakrilastega kaupa teha. Seal on võserikus hiiglaslik neljakandiline rändrahn, mis kutsub imetlema. Kuni Suur-Pakrile pole veel ehitatud tuumaelektrijaama, peavad saarlased läbi ajama päikesepaneelide ja tuulegeneraatoritega, sest elektrijuhet sinna ei lähe.

Väike-Pakri põhjaservas on 11-meetri kõrgune pankrannik, mis on kunagise Ürg-Neeva kallas. Saare idarand on paeklibune, kuhu kostavad Paldiski sadama tööhääled sarnaselt Kura säärele kuuldud Klaipeda sadama omadele. Väike saareke on looduslikult mitmekesine, sealt ei puudu oma soo ega järvedki. Õitsvas taimestikus annavad tooni Rootsi lipuvärvid: sinine ja kollane. Ka punetavatest maasikatest pole seal puudust. Ringi hulguvad mägiveistest muruniidukid ja naerukajakate koloonia peab oma kileda kisa saatel pulmi. Mahe soolane merevesi kutsub ujuma, aga Piirisaarele omast liivaranda ära otsi. Küll tasub püüelda Abruka, Kihnu või Osmussaare turismikorralduse poole!

Aldo Kals, Väike-Pakri sõber

Comments are closed.