Ojasaarõ Toomas: saatus vei Teppo pilli taadõ

Ojasaarõ Toomas uma lõõdsa ja lõõdsakuninga kujoga. Foto: Harju Ülle, Uma Leht
Ojasaarõ Toomas uma lõõdsa ja lõõdsakuninga kujoga. Foto: Harju Ülle, Uma Leht
Võro folkloorifestivalil lõõdsakuningas saanu Ojasaarõ Toomas (21) Põlva kihlkunnast Vanaküläst arvas, et no passi ei külh lõõtsa nukka visada, tulõ naada viil parõmbas pillimehes opma.

Midä lõõdsakuningas saaminõ su jaos tähendäs?
Säänest ummamuudu vastutust. Kimmähe piät edesi opma ja uurma. Mano oppi om hulga hüvvi pillilukõ, midä vanastõ om mängitü. Internetist otsi, mul om üts Kikka Karla plaat. Arhiivi ei olõ viil jõudnu, elo om küländ kipõ…

No sa tullit õkva sõaväest…

Lehekuu perämädsel pääväl sai vallalõ jah.

Kas tuu and tunda kah, et katõssa kuud es saa lõõtsa mängi?

Jah! Näpu ei jõvva mõttõlõ perrä. Küländ rostõh omma. A sõaväest oll’ iks kassu kah. Muido om taa pillimehe elo sääne, et egäl puul söödetäs maru häste…

No lätt pillimehe elo edesi. Kas kutsutas pall’o mängmä?

Teenistüs väiku põndsu pandsõ, olli pillimiihi pildist väläh. Päält sõaväke om piaaigu egä nädälivaih vähämbält üts ülesastminõ olnu.

Määne tuu pillimehe elo om?
Vahepääl väsütäs iks är külh, ku mõnikõrd läät joba hummogu kotost vällä ja esinemine lätt ilda üüni vällä.

Midä tellitäs kullõmisõs?
No iks vannu ja kõigilõ teedä pillilukõ. Mõni ullimb taht Toomõ Koitu ja sändsit, a nuu ei tiiä, midä seo Teppo-tüüpi lõõts tähendäs.

Mille valisit hindä pillis Teppo-tüüpi pilli?
Iks saatus vei seo pilli taadõ. Üts asi vei tõsõni, nigu naistõrahvagagi mõnikõrd juhtus… Ku olli 10–11 aastakka vana, sis es näütä ütski märk, et must võissi pillimiis saia. Muusigakuuli käskse imä minnä, edimält esi es taha. Nuuri siäh om populaarnõ kitra, olõssi tahtnu tuud opma minnä. Õnnõs olli nii mol’o, et ku küsüti, mis pill sul kotoh om, sis pandsõ, et esäl om üts vana akordion. Sis panti minno akordionni opma.
Muusigakoolih sai üle mitmõ aasta kokko Tartese Heinoga. Timä kutsõ minno 2008. aastal umalõ lõõdsakursusõlõ. Sinnä ma kah väega es taha minnä – a tutkit! Või üteldä, et armusi är ja es saaki inämb vallalõ tuust. Mõnikõrd piät iks kassipoja nõna piimä sisse tsuskama, et tä arvu saasi, mis om hää! Ku imä ei olõs mu nõnna muusigakooli sisse tsusanu, sis ei olõssigi ma pilli mängmä naanu.

Mis pill sul om?
Tartese edimäne. No om tä joba päält 50 pilli kokko pandnu.

Olõt tuu pilliga rahul vai tahassi peris Teppo Augusti tettüt pilli saia?
Iks tahassi. A seo pilliga olõ kah rahul: taa om maru häste vasta pidänü taalõ kõvalõ vatilõ, midä om mitu aastat saanu. Hellüpandmist taht saia ja klapi piässi är vaihtama.
Ma pelgä, et eski ku rahha olõssi, sis kas lövvässigi nii hää Teppo pilli, nigu mõnõ herrä käen om. Nigu Ruusamäe Elmaril vai Tauli Antsul, kelle pilliga ma sis seo aasta võikimängmisel mängse.

Olõt naanu päält pillimängu ka laulma. Kost sääne julgus tull’?
Üts pido oll’, ku paar luku olli sõnno poolõst pääh, ja sis ma pruuvsõ… Kai, et oh – kõik rahvas tull’ tandsma! Laul iks pääle lätt. Edimält opsõ sõnno, a sis naksi sõna esi miilde jäämä. No laulagi inämb ku niisama mängi.

Võrokõisi luu omma iks su mänguvaran?

No iks, algusõst pääle! «Tulõ aga tulõ» oll’ mul viies-kuvvõs lugu, midä lõõdsa pääl opsõ. Tuu om võrokõsõ repertuaarih tsipakõsõ nigu kohustuslik lugu. Mängi viil «Võromaa valssi», «Kattõ kitsõ», «Ei lääki täämbä kodo…».

Kelle lõõdsamäng sullõ miildüs?

Ma väega hinda Noormaa Tarmo mängu. Muidogi Tauli Ants ja märkmädä ei saa jättä Ubina Juhanit ja Teppo Aivarit ja… Eks kõik naa kõvõmba tegijä omma ummamuudu hää.

Olõt Ruusa suvõlavastuisin mängnü. Kas näütlemine om rassõmb ku pillimäng?

Iks vast. Seo aasta oll’ mul teenistüse peräst väikumb roll tetä, minevä kõrd olli pääosah. Mullõ peris miildüs taa asi. Hää tunnõ oll’ lava pääl, esieränis sis, ku pidi vannamiist mängmä. Eks ma poolõldõ olõgi nigu vanamiis – mängi Teppo-tüüpi lõõtsa! (Naard.)

Tiit edesi, ku kutsutas?

Vast iks. Väiku mõtõ eski om, et võinu minnä Villändihe näütekunsti opma. Seo aasta viil ei saa, jää viil Võrolõ latsi oppama. Võro muusigakuuli lätsi appi, ku olli 18. Näil oll’ lõõdsaoppajat hädäste vaia. Aasta tagasi oll’ mul 10–11 opilast, peris pall’o. Päält tuud Mooste rahvamuusigakuul kah, kolm päivä nädälih oll’ kimmähe oppamist.

Kas vahtsit häid mängjit om pääle kasuman?
Mõni iks om, kes võtt pillimängu hinge ja süämega. Mõnõ opilasõga om rassõ kah, piät otsma timä lähkühe päsemise tiid läbi lõõdsamuusiga.
Võroh tull’ üts lats mu mano, oll’ nii viieaastanõ, no om vast katõssa. Edimält oll’ rassõ: tull’ latsiaiast, hõõrd’ viil silmi lõunaunõ magamisõst. A naas’ üteh esäga käümä ja sis kuigi plahvat’ – oll’ kõrraga mul kõgõ parõmb opilanõ. Hordo Kertu.
Suuriga om hulga lihtsämb: nimä iks tiidvä, midä lõõdsamängust tahtva.

Kas olõt uma elo köütnü kodokotussõga?
Või-olla noorõn piä viil ümbre lindama, a ku vanõmbas saa, sis kimmähe taha tah umma ello ellä. Hää kotus om. Mul om hää miil, et ma elli tah joba inne umma sündümist!

Puul suvvõ om viil iin. Mändse suvõplaani omma?

Piät iks muud tüüd kah vahepääl tegemä, peris pillimänguga är ei elä. Üts võimalus om minnä äiäpapaga Tal’nalõ tüüle: nädäli seeh Tal’nah klaasõ pandmist, nädälilõpp pillimängu ja laulmist. Süküskuust nakka oppama, sis saa-i inämb kavvõst tüüd tetä, tulõ kotusõ pääle jäiä.

Küsse Harju Ülle, Uma Leht