Võromaa kõgõ vanõmb selts 145

 Kanepi segäkuur Kanepi Laulu Seldsi 145. aastapääväl laulman, akordionni tõmbas koorijuht Lindali Kalev. Pildi pääle omma jäänü poolõ koorilaulja. Foto: Harju Ülle

Kanepi segäkuur Kanepi Laulu Seldsi 145. aastapääväl laulman, akordionni tõmbas koorijuht Lindali Kalev. Pildi pääle omma jäänü poolõ koorilaulja. Foto: Harju Ülle
Vana Võromaa kõgõ vanõmb selts, Kanepi Laulu Selts pidi 25. mahlakuul umma 145. aastapäivä.

Selts tetti Eesti edimäste laulupitto minekis (1869). «Sinnä sõitsõ Kanepi miiskuur – naisi es lubata tuudaigu laulupitto laulma,» selet’ seldsi üts vidäjä, Kanepi segäkoori vanõmb Kottisse Vaike. «No prõlla tunnus, et laulupitto läävä õnnõ naasõ ja mehe jääse kodo!»

Koorilaul sündü Kanepin aastal 1804, ku pastor Johann Philipp von Roth lei sääl Eesti edimädse (poissõ) kihlkunnakooli. Tuu mano tetti nii poissõ- ku miihikuur. Miihikoori laulja olli päämidselt küläkuulmeistre. «Roth ütel’, et laulkõ egäl puul ja kõgõst, es nõvva sukugi õnnõ kerigulaulõ laulmist,» selet’ Kanepi aoluu uurja Hirvlaanõ Milvi.

Koorilaulmist härgüt’ edesi kerigu köstri Treffneri Ludwig, kiä kutsõ kuulmeistris õnnõ hää muusigamehe. Kanepi Laulu Seldsi tegemist võtsõva iist Treffneri poja, noidõ siän ildadsõmb koolipapa Treffneri Hugo. Edimädsele laulupidolõ lätsi laulumehe Koorastõ mõisa kingidü lipuga. Lipu oll’ maalnu kunstnikust mõisapreili Marie von Ungern-Sternberg. Lipu pääl om kiri «Kannepi Laulo Selts», kanepikasvõ punt ja kats aastaarvu. Aastaarv 1819 tähendäs priiusõ saamist ehk perisorjusõ ärkaotamist Liivimaal. Tõnõ aastaarv om laulupido ja seldsi luumisõ uma – 1869. Seo lipp om alalõ, tuud hoitas Eesti tiatri- ja muusigamuusõumin.

Tõistõ laulupitto sõitmisõs lassõ kõgõ kõvõmba koorilaulja Kanni Hansu ämm ehitä kuvvõ tsõõriga lauluvankri. Pidolt tulti tagasi suurõ iloga – kuur võitsõ är võikilaulmisõ.

Kanepi miihikuur käve pall’o müüdä Eestimaad esinemän. Laulti ka näütüses Võrol lauluesä Kreutzwaldi 70. juubõlipidol (1873).
1885. aastagal sai seltsi põhikiri päält aastidepikkust küsümist tsaarivalitsusõ kinnütüse. Tuud kuberneri kinnitüst oll’ Eesti seltsel väega rassõ saia.

Tuus aos olli iks naasõ kah punti võedu ja Kanepi segäkuur pidä sügüse 130. aastapäivä. Katõ aasta peräst ehit’ selts talgu kõrran hindäle seldsimaja.

Postimees kirot’ 1939. aastal Kanepi Laulu Seltsi 70. aastapäävä laulupääväst. Joba sis oll’ seo Vana Võromaa kõgõ vanõmb selts.
1940. aastal kinni pant selts tetti tagasi 2009. aastal Hirvlaanõ Milvi härgütämise pääle. Prõlla laulva Kanepi segäkoorin koolioppaja, küläelo vidäjä ja ka mõnõ ärimehe.

«Meil oll’ vahepääl eski 40 lauljat, no om 32,» selet’ Kottisse Vaike. Seltsi vidä Lina Kalmer ja kuuri juhatas Lindali Kalev.
Et Lina Kalmer om seltsi vahtsõnõ esimiis (inne oll’ Kõrge Ülar), sis anti aastapääväpidol ammõt pidolidsõlt üle: üten seldsi sümboli, lüüraga.

Kanepi Laulu Seltsi 145. aastapääväpidol peeti meelen umaaigsit seldsitegeläisi ja Kanepi kultuuritegeläisi: käüti surnuaial näide kalmõ kõrda tegemän. Aastapääväl tetti tagasi ka vana lauluseldsi kommõ: auliikmõ valiminõ. Auliikmõs valiti Hirvlaanõ Milvi.

Harju Ülle, Uma Leht