Uma talo raamat perre abiga

Silgu Liivil avidi raamatut «Timpri talu lugu» kokko säädi latsi perre ja mitmõ tõsõ sugulasõ

Tuu olõ-i egäpääväne asi, et tetäs paks ja värmikirriv, kõvvu kaasiga raamat üte hariligu Võromaa talo aoluu kotsilõ. Rõugõ kihlkunna Kogrõ külä Timpri talo pernaanõ Silgu Liivi (68) tekk’ säändse raamadu uma perre abiga.

«Seo om mullõ pühä kotus!» näütäs Liivi talotarrõ, kon tä sündü. Nätä om, et seosama tunnõ käü terve talo kotsilõ, mille Liivi om üten mehe Pauli (70) ja sugulaisi abiga üles ehitänü. Seost suurõst tundõst taloraamat sündümä naas’ki.

Sünnütalo sai Liivi hindä kätte väega kehvän saisun. «Talo jäi 40 aastas piaaigu tühäs ja ütskõrd sõs ma olligi nigu kits katõ hainakuh’a vaihõl, kas talo maaha müvvä – mõts maaha võet, huunit olõ-i inämb, elomaja kah otsast sisse sadanu – vai jättä,» seletäs Liivi, vesi silmänukan. «A sõs tundsõ, et neo omma juurõ, tan lindasõ vanaimä ja vanaesä hing ja hõng.

Tei otsussõ ja ütli Paulilõ kah: ei müü är, las jääs!»

Üten perrega näkk’ Liivi pall’o vaiva, et saasi jäl kõrda Timpri talo, mille vanavanaesä Allasõ Piitre 150 aasta iist Viitenä mõisa käest ostsõ.

Täämbädses om talost saanu illos hää olõmisõ kotus Liivi latsi perrile ja näide sõbrulõ.

Juttõ korjaminõ sündü puulehist

Ütskõrd sügüse lehti riibõn tull’ Liivil mõtõ kirja panda uma mälehtüse latsõpõlvõst tallo tagasitulõkini ja tõisi sugulaisi luu.

«Edimält näütä-s mitte kellelegi, tiiä-s mitte kiäki,» muhelõs tä. «Sõs näütsi Paulilõ ja ku joba latsilõ julgsi näüdädä, sis latsõlats Lauli ütel’, et tä lüü nuu jutu arvutilõ, säält hää kaia. Ma mõtli, et jutu trükütäs vällä, lüvväs klambriga kokku ja omgi raamat. Säänest es tiiä mõtõldagi!»

Liivi käve läbi ka naabri ja tutva, kedä latsõn tiidse, lasksõ näil kah miilde tulõta, kuis umal aol Timpril eleti.

Saa-i kurbi mälehtüisi unõhta

Raamatun om ka halusit mälehtüisi tuust, kuis kolhoos kõik talo riista, eläjä ja maa är võtsõ, Liivi esä sunniti perrega talost är minemä ja kõik tuu vanaesä-vanaimä süäme murdsõ.

A Liivi löüd, et mälehtüisi saa-i är unõhta ja tuu olõ-i õigõgi.

«Võro kiil om mu latsõpõlvõ kiil,» seletäs Liivi tuud, mille mitmõ jutu omma võro keelen kirja pantu.

Liivi sugulasõ omma kitnü, et saiva raamatust perre ja talo kotsilõ pall’o vahtsõt teedä.

«Liinasugulasõ omma ütelnü, et näil hindäl vanaimä matussit meelen ei olõ, raamatust loiva, mändse matussõkombõ meil maal omma olnu,» ütles Liivi. «Vanaesäst Vidrikust, väikust kõbusast nal’asoonõga mehekesest, nä kah pall’o es tiiä. Ma elli ja kasvi Timpril. Ku liinalatsõ tulliki vanaesä poolõ, sõs kipõlt lätsi är kah ja pall’o nä sis iks kuuli ja näi.»

Liivi pand’ kirja ka esihindä herksämbä latsõ-mälehtüse.

«Võiti ette kujota, ku hallus tuu oll’, ku iks jäi tuu lämmi kiil tuu külmä kirvõ külge kinni,» kõnõlõs Liivi ütest sändsest luust.

Pildimeistri teivä raamadu värmikiriväs

Ku jutu kuun, otsõ Liivi pildipaki vällä. Vanno pilte niipall’o es olõki – ku pall’o tuu piltnik iks vanastõ tallo trehväs’.

Kõik vana pildi saiva raamatuhe ja päält tuu hulga vahtsit värmiliidsi pilte talost egä nuka alt: miis Paul tekk’ hulga pilte, väümiis Otsari Vaido om kõva piltnik ja üts Tal’na sugulanõ kah.

«Eski üütaivast kävevä pildistämän!» imehtäs Liivi.

A kuis iks illos ja häste lukõ raamat kokko säädi, ku inemise omma kõnõlnu egäsugutsit juttõ ja pilte om kah mitmit satu?

Jutu valõ vällä ja säädsevä piltega kokko Liivi vanõmb tütär, koorijuht ja muusigaoppaja Otsari Silja (46) ja timä miis, arvudi-as’atundja Vaido (48) ütenkuun.

«Ma tiidse, millest jutu kõnõlasõ, Vaido tiidse jäl, kon täl arvutin mändse pildi omma,» seletäs Silja.

Raamadutegemise pääle läts’ aigu neli kuud – tetä sai õnnõ tüüst vabal aol.

«Aasta tagasi naksimi tegemä, aastavaihtusõ aigu teimi edesi ja keväjä oll’ selge, et ku õkva är ei tii, sis suvõl nigunii ei jõvva,» ütles Silja. «Ku olõt inne raamatit tennü, sis ei olõ tuu esihindäst rassõ tüü,» seletäs Vaido mano.

Raamatut saa tetä ütekaupa

Esieräline om tuu, et säänest raamatut saa saata arvutist õkva trükükotta ja telli raamatit kas vai ütekaupa ja mano nii pall’o, ku õkva vaia lätt. Üts raamat mass 50 euro ümbre.

Vaido seletäs, et Eestin pakk säänest teenüst www.omaraamat.ee, kost saat raamadu tegemise programmi hindä arvutihe laati.

«A ma valõ hoobis www.blurb.com – piltnigu kiti seod rohkõmb,» ütles Vaido. Tuu kodolehe pääl saa ka umma raamatut müvvä ja tellidü raamadu saat firma postiga kodo.

Silgu Liivi luut, et «Timpri talo lugu» võisi tõisigi härgütä uma talo luku kirja pandma.

«Inemise, uurgõ, küsüge uma imä ja vanaimä käest! Kae perän om tuust hallõ, et inemise omma lännü ja ti ei olõ midägi uurnu,» ütles Liivi. «Käüge, kullõlgõ ja pankõ kirja! Kõnõlda jo võit, a kõnõldu jutt lätt iks meelest är.»

Harju Ülle, Uma Leht