Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

mai 2013
E T K N R L P
« apr   juuni »
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

100aastanõ umblõja

100aastadsõ Müürsepä Hilda näpu ja silmä lupasõ iks viil ummõlda. Foto: Uma Leht

100aastadsõ Müürsepä Hilda näpu ja silmä lupasõ iks viil ummõlda. Foto: Uma Leht

«Niidi nõgla taadõ ajamisõga lätt aigu, a är ma aja!» kitt 100aastanõ Kanepi umblõja Müürsepä Hilda ja lupa poolõlõ põllõkõsõ kimmäle är lõpõta.

Umal 100. sünnüpääväl (5.04.) juusk tsärre Hilda telefoni vaiht, kullõs sünnüpäävälaulõ ja sääd piigli iin soengut – õnnõsuuvõ kõnõldas nii telefonni ku tuldas esi edesi ütlemä. Õnnitluskaart Eesti presidendi käest tuu Hildalõ piaaigu pisara silmä.

Timahava peimi Eesti vabariigi 95. sünnüpäivä. Hilda mälestüse nakkasõ pääle kavvõmb aigu tagasi. «Viimädse ilmasõa aigu oll’ nälg külh, a tuuga ei saa võrrõlda, mis mi Vennemaal tunda saimi,» kõnõlõs Hilda. Timä pere rännäs’ Kanepist Vinnemaalõ viil inne edimäst ilmasõta, ku kävevä jutu, et sääl om hää ellä. Esä, kiä oll’ olnu sõaväeläne, läts’ Romanovi liina ketrusvabrikuhe tüüle ja perän Moskvahe puuäri juhatajas. Tiinse häste ja imä oll’ koton.

Päält revolutsiooni võeti esä sõtta ja pere jäi nälgä. Esä tull’ haigõlt sõast kodo ja 1921 inne jõulu tull’ pere Eestimaalõ. Kolimisõ pääle läts’ viimäne vara: esä kats kuldkellä ja imä jalaga umblõmismassin. Imä tull’ kõrraga Kanepi-mailõ, a esä tüüt’ mõnõ ao viil Virumaal kaivandusõn.

Ku Hilda 1920. aastil Kanepin koolin käve, sis vanõmbin klassõn opsõ kirämiis Uibopuu Valev, Marga Heinrich ja Aksli Karaskist (Marga Heinrich oll’ 1950. aastil Eesti Vabariigi eksiilvalitsusõ riigisekretär, 1971–1990 pääministri asõtäütjä ja sõaministri, 1990–1992 pääministri presidendi ülesandin.)

Marga Aksli eläs Rootsin, saa suvõl 100aastadsõs. «Aksli kitse Maalehen Kanepi kuuli, et sääl nõuti hääd käekirja ja ma olõ tuu kitmisega peri!» seletäs Hilda ja kraam vällä paari päävä iist uma käega kirja pantu pikä luulõtusõ. Hildal tull’ inne suurt juubõlit mõtõ, et vaia om uma elolugu luulõvormin kirja panda. Mõtõldu-tettü. «Käe tüütäse, kirota nii, nigu olõssi 60aastanõ!» kitt tä. Käekiri om Hildal tõtõst illos.

Hilda kitt ka Tarto liina, kohe tä päält Kanepi kuuli umblõmist opma läts’. «Seoniaoni om silmi iin tuu illus Tartu inne sõta: voorimehe, autit oll’ väega veidü. Kivisild oll’ tõtõst illus sild… Elu om nii pikk, et tuust võisi romaani kiruta!» muhelõs tä.

Nuur Hilda sai tüüle üte umblõja mano, kelle kundõ olli korõmbast klassist. «Üts rõivas oll’ nii peenükene, et tõmba vai läbi sõrmussõ, a tõmbsit vallalõ – kolm miitret!» mäletäs tä. «Ohvitseeriprovva tandsõva piigli iin ja märgudi, kas seelik kolm sentimiitret lühembäs tetä vai mitte.»

Hilda kõnõlõs, et täl omma elon piaaigu kõik umblõmisõ häste vällä tulnu. Õnnõ üts jandal’ om meelen. «Tartun sai ütele tohtrilõ tettüs kleit, sifongist sleif iin,» seletäs Hilda. «Arst naas’ mu pääle rüükmä: midägi oll’ tõistmuudu, ku timä tahtsõ. Salongipidäjä ütel’, et timä vastutas ja es lupa mukka õiõnda. Ma lätsi Jänesse puuti, tõi 25 cm sifongi ja tetti tuu as’andus vahtsõnõ. Sis oll’ asi kõrran.»

Pidokleidi umblõminõ massõ Eesti vabariigi edimädsel aol viis kruuni, lihtsämb kleit oll’ neli. «Raamat massõ sis kolm-neli kruuni, triibuga tsialiha kilo 40 senti ja Eesti Naasõ telmine kah, mul om nii meelen,» ütles Hilda.

Sõa-aigsõst Tartost mäletäs Hilda nälgä, pommitamist ja inemiisi üttehoitmist. Saksa aigu tull’ tä Kanepilõ tagasi. Ku rinne Kanepist üle läts’, sis pagõsi pere kotost är. «Tsiga pagõsi umma tiid, a perän tull’ esi tagasi,» om Hildal meelen. Kellä olli sõamehe saina päält är võtnu ja Hilda müts oll’ kah kaonu, a tarõ pääl oll’ kraam kõik alalõ.
Kanepin sai Hilda lähembält tutvas Müürsepä Hugoga ja 1946. aastal läts’ tälle mehele. Latsi nä es saa, a Hildal om kasutütär, kiä eläs parhilla Austria pääliinan Viinin.

«Rahval oll’ rõivast vaia, koeti kangast ja tüüd oll’ mul küländ,» seletäs Hilda päält sõa ao kotsilõ. Umblõmisõ iist masti kraamiga. «Paali August järveotsast tõi karra piimä, kõva hands’a maik oll’ man,» mäletäs Hilda. Vinne ao peräotsan oll’ kleidiumblõmisõ taks kümme ruublit.

Hilda oll’ iks pidolidsõ kleidi umblõja. «Mul olli hää kundõ ja tüüd oll’ nii pall’o, et pidi sakõst perekunnapidost är ütlemä,» seletäs tä.

Et rõivaga oll’ rassõ, sis oll’ nuputamist, kuis illos kleit saia. «Ku särkkleidi muudu tulli, tuudi mullõ üts kalevi muudu rõivas. Es olõ väega hää rõivas, a naistõrahval oll’ hädäste pidokleiti vaia,» ütles tä. «Tei, mis mõistsõ. Naanõ tull’ pidost tagasi ja kitse: kül mul sai illus kleit, ma sai pall’u tandsi!»

Määne kleit inemisele passis, tuud märgot’ Hilda hariligult sängün inne magamajäämist. Sis tull’ silmi ette inemine, timä kujo ja sis täl halgahtu, mis toolõ inemisele passis. «Ilutunnõt mul om. Ma olõ külh vana, a ütle kõrraga är, ku mõni asi ei olõ illus,» seletäs Hilda.

Tä tulõtas miilde, kuna tä uma viimädse pidokleidi tekk’. Tuu oll’ Vinne ao lõpun. «Sallkraega siidikleidi ja siidipluusõ tei purgi mii iist, häste tull’ vällä,» ütles Hilda. «Peris viimäne oll’ puulvillatsõst rõivast kostüüm, esi nuputi moodu ja sai kah illus. Nuu olli rahalidsõ tüü, nipet-näpet tii seoniaoni, paranda ja põll om poolõlõ, tuu ma taha viil är tetä,» seletäs Hilda. «Ku ma massina manu istu, ku tutva ja hää tunnõ mul om! Tagaots ei olõ vallus kah.»

Harju Ülle, Uma Leht

Comments are closed.