Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

veebruar 2013
E T K N R L P
« jaan   märts »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728  

Reportaaž väsinud transpordist: „Tulgu või kruvikeeraja, mina järgmine aasta enam tööle minna ei taha!“

Foto: Maali Ojasalu

Foto: Maali Ojasalu

Anu-Mari Kivisiv, abiturient

Varavalges puhub juht bussile hinge sisse. Kohe on algamas minu tööpäev. Mõtlete, et see on lugu viimase allesjäänud reisisaatja argipäevast? See pole lugu reisisaatjast, kuigi iseloomult me üksteisest eriti ei erinegi. Kui te veel ei ära ei arvanud, siis mina olen tuhandeid tallinlasi teeniv väsinud bussiiste. Olen erinevalt uute läikivate äärtega toolidest nii mõndagi näinud, olen tundnud külma ja kuuma, saanud üheks nii okse kui magava asotsiaali ilaga.

Asun koos teiste minusugustega katkise bussikolu tagaotsas.Siin liigub igasugu rahvast, nooremaid kui vanemaid, edukamaid, aga ka täiesti põhja käinuid. Ma pole ehk nii puhas ja hoolitsetud kui bussijuhi taga asuvad kaaslased, aga see-eest tunnen ma rõõmu kirevast elust, mida bussijuhi juures peaaegu kunagi ei näe.

Hommikuti ei juhtu üldiselt midagi, eriti argipäeviti. Nagu alati, õõtsuvad unised töömesilased mornidel nägudel tööle. Kooliskäijad tukuvad akna najal. Ainus kõrghetk on, kui täiesti ettearvamatul hetkel astub uksest sisse kontroll, just unelenud nägudele tekib selginemise hetk ja käe paarid asuvad usinalt otsima, millega oma tasuta või tasutud sõiduõigust tõendada, mõni paaniline pilk seirab koti avarusi. Üldiselt neid rohelisi mehikesi ei sallita, eriti need jänesed, kes ei suvatse meid toetada.

Keskpäevad kuuluvad pensionäridele. Tädikesed sädistavad üksteisega neil tavalistel teemadel: kui tublid on lapselapsed ja kui hukas ikka praegune noorus ja eluolu on. Kunagi pole muru olnud rohelisem, kui nemad olid noored. Üksikud vähem aastaid näinud tunnevad ebamugavust ja puurivad pilguga aknasse või bussipõrandasse auku, nagu heidetaks neile midagi ette.

Ükskord rääkis üks iseäranis õhevil tädike kolmandast reast kõva häälega telefonis, kuidas tema käis hääletamas. Kui ma kuulsin, mille poolt hääletamas käidi, läksid mul mutrid pahupidi. Ta hääletas tasuta ühistranspordi poolt!! Nüüd ma siis peangi täiesti muidu hakkama saama. Aga sinu puhkease olemine on ka ju töö ja õigupoolest, mingi austus peab ka olema. Kasvõi tühipalja bussipingi vastu.

Ma loodan, et minu buss läheb pensionile, täiesti ärapleekinud kolleegid on seda juba teinud. Buss võib ju väljast veel korralik välja näha, aga ega inimesed ju väljast bussi ei nühi, kipuvad ikka pigem sees istuma. Õhtused tugeva alkoholi pilve sees liikuvad olevused saavad muidu minu põhikundedeks ja mina nende liikuvaks sotsiaalmajaks. Kas keegi on küsinud minu käest, kelle tagumiku aluseks ma soovin olla? Mina tahan olla tubli ja tööka linlase pink, kes ei röögi, vaid on puhas ja hoiab head transporti üleval oma maksudega või siis rahakotist pisukest raha loovutades.

Õhtu on käes, teeme juba viimast ringi. Üks kaak mu selja taga üritab tüdrukule muljet avaldada. Juba pikemat aega laseb valjult mingisugust müra oma telefonist ja üritab vaevaliselt suurt südant mu seljale kraapida. Mitte, et see ebamugav ja vastik ole, pealegi pole seal enam ruumigi. Kord kuus või tiheminigi leitakse mu paljas tagakülg ja jäetakse sinna teade. Ei midagi proosalist, vaid lihtsalt armastusavaldused või pilked. Ma olen juba vana, mu jalad kergelt roostetavad, sangad on kulunud. Lubati homme töömees kohale tuua, kõigil on hirm, et kruvitakse lahti ja viiakse ära. Mina enam ei põe, tulgu või kruvikeeraja. Mina järgmine aasta enam tööle minna ei taha.

Comments are closed.