Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

detsember 2012
E T K N R L P
« nov   jaan »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

Maailma muutumise mõtteid mudides

Aksel Lõbu,
noor ajakirjanik

Hoiatuseks inimestele, kellel närv kergelt mustaks läheb: see on üks järjekordne kõiketeadjalikult ennasttäis aastalõpu kokkuvõttev kirjutis. Võiksin meie ajaarvamise järgsete aastate mahus seda teha, nii sisukas on  aasta 2012 minu jaoks olnud, kuid katsun ennast piirata. See mõtteavaldus on rohkem ajendatud emotsioonidest ja noorusele omasest ikka ja jälle korduvast silmade avanemisest. Ma loodan, et lugejad seda sellisena ka võtavad: mitte arvamusartikli, vaid pigem tunnetusartiklina.

Paratamatult pean rääkima poliitikast ja ühiskonnast, kuigi hea meelega võtaksin ette ja teeksin mõne muretu kultuuriarvustuse. On olnud erakordne aasta. Kevadel olin entusiastlik ja avaldasin lootust, et rahvas tõuseb. Nüüd on unelev rahvas ärganud. Lõpuks jõudis rahulolematus punkti, kus otsustati massides meelt avaldada: kõrgkoolide reformimine, ACTA, õpetajate palgad, meditsiinitöötajate palgad ja nördimapanev poliitika on kõik meeletud motivaatorid olnud rahva aktiviseerumiseks.

Ma ei osalenud laulvas revolutsioonis, Balti ketis, Toompea kaitsmises jne, sündides alles 1992. aastal. Minu jaoks on erakordne ja esmakordne näha, et eestlane ei jaksa enam allaheitlik olla. Sugugi mitte kõigega ei pea nukralt leppima. Kuidas tehakse meeletuid pingutusi, et rahval oleks oma riigi silmis väärtus. Et kodanikuks olemine oleks väärtus, mida me tajume ja kasutame väärikalt, hoolimata sellest, kas me esindame ennast või teisi. Jah, ma ei karda neid mõtteid ikka ja jälle korrata ja ma ei häbene oma tohutut entusiasmi selle mahamaetud ja väljakaevatava Eesti potentsiaali osas.

Nimetagem seda kuidas tahes: poliitiline kriis, meeleavalduste aasta, ideoloogiline kriis, riigi võõrandumine rahvast, kaksikreaalsuses elamine – kõik need väljendid on kuskilt läbi käinud ka juba varasemal ajal. Mina julgeksin olla nimetustes veidi positiivsem: nimetagem seda Eesti (ja miks mitte ka Euroopa) taassündinud identiteedi aastaks.

Kõige selle juures on põnev olla kodanikuajakirjanik ja ajakirjanikuks tudeerija. Küsida oma sugulastelt, sõpradelt, tuttavatelt ja ka nende tuttavatelt, mida nad arvavad hetkeolukorrast, mida nad tahaksid muuta. Mis neid kõige rohkem häirib ja kas miski tekitab hirmu. Väga palju on nõutust. Kui küsida, et kuidas edasi, jäädakse vaikseks. „Ei olegi hetkel midagi teha.“ Ma loodan, et see ummikseis jääb hetkeliseks ja ei tuimesta rahva aktiivsemat poolt.

Eestlastele  on vana kuvandi alt uue piilumine olnud väga valuline. Mõistetakse, et peale 20 aastat on juba natuke süüdimatu kõiges siirdeühiskonda või konkreetsemalt väljakujunemata poliitkultuuri süüdistada. Näiteks seni, kuni inimesed mõtlesid ainult Eesti sotsiaalvaldkonna probleemidele, olid süüdi ainult meie poliitikud. Kui aga järjest rohkem inimesi saab teadlikuks mitmete vanade lääneriikide agoonilisest võitlusest, et oma süsteemi ülal pidada või uut,  21. sajandile kohast üles ehitada, on see vägagi kainestav. Helgema täheldusena tunnen oma lähikonnast, et Eesti tajumine Euroopa osana ja enda tajumine võrdse eurooplasena on kasvanud. Sellega koos on ka teiste riikide kodanike teadlikkus meist tõusnud tänu küllaltki sagedastele meediakajastustele. Ida-Euroopa loomaaia eksootiliste ja hirmutavate eksponaatide kuvandi võime ehk varsti mõne rõõmupisaraga hingusele saata.

Möödunud maailmalõpu teemadel naljatades tundub mulle, et üks „maailma lõpp“ võiks olla see, et meie senine kuvand maailmast on muutumas. Maailm ise on alati muutumises olnud, aga nüüd on vaikselt käes see hetk, kus me tajume nihet ja hakkame kohanduma uutele oludele. Vaikselt taganeva Euroopa uus reaalsus, tõusva Aasia uus reaalsus, USA uus reaalsus jne. Need muutused on vaikselt aset leidnud aastakümneid, aga kuna senine Lääne paindumatu liidrikuvand oli paljudele niivõrd meele järgi, ei olnud Läänel varem jõudu nende muutuste aktsepteerimiseks.

Inimajaloo puhul on veider see leppimatus. Ega tegelikult on ju alati teatud, et kõik ei lähe samamoodi tõusvas joones, ükski positsioon ega süsteem pole kindel ning lõpmatult muude asjade arvelt elukvaliteeti laenata ei saa. Inimleidlikkus on imetletav, aga mitte piiritu. On paratamatu, et ühel hetkel me jõuame seisu, kus tuleb kõik ümber hinnata, et saaks üldse jätkata. Hetkel me veel kipume seda edasi lükkama, sest aega ju on. Aega on ja siis teda veel on ja järsku ühel hetkel enam ei ole. Loodetavasti suudame reageerida enne seda.

Minu kummaline aastalõpu soov võiks kõlada nii: head lõppevat taassündinud identiteedi aastat ja uut reaalsuses ärkamiste aastat! Aga ärme siis unusta aeg-ajalt reaalsuse kõrvale kultuuri ja kvaliteetmeelelahutust haugata, et ikka süda ja peakolu saaks ka veidi puhkust muretsemisest. Ise tunnen küll, et seda nõuannet olen liiga vähe järginud, olgu uus aasta targem.

1 comment to Maailma muutumise mõtteid mudides

  • Iga tark inimene saab aru, et riikidega ja riikides toimuvad sündmused on toimunud täpselt nii, või ligilähedaselt nii, nagu need on ette planeeritud. Mingisugust juhuslikkust poliitika, majanduse, ega nõndanimetatud rahanduse vallas ei ole ega saagi kunagi olla. Hea noor ajakirjanik kõneleb vajadusest meist igaühel oma elu eest–ja oma riigi eest–vastutama ning otsustama hakata.