Kolm aastakka tagasi naksi Lasva vallah Orioni talo kolm latsõkõist imäle-esäle nii ku uni pääle käümä, et vaia eläjä võtta. «Latsõ ütli meile, et mis talo tuu sääne om, koh õnnõ villä kasvatõdas, a eläjit ei olõki,» tulõtas talo peremiis Kõrbe Hanno (41) miilde.
Pernaanõ Kõrbe Maire (41) ütles mano, et latsõ tahtsõ hobõst, a nä jäivä siski arvamisõlõ, et edimält võinu kedä vähämbät võtta.
Et Orioni talo ümbre Voki-Tammõ küläh om pall’o soid ja suuhaina ei ollõv lambilõ hää anda, otsust’ Hanno kitsi kasus. «Ma kai, et mõtskitsõ eläse hää meelega suu pääl ja ku mõtskitsõl kõlbas taad haina süvvä, vast kõlbas sis kodokitsõl kah,» ütles Hanno hindäette muheldõh.
Kõgõpäält ostõti poodist kitsõpiimä, et tiidä saia, kas tuud kraami kiäki juuma kah nakkas. «Latsõ pruuvsõ ja ütli, et väega hää om,» kõnõlõs Maire. «Takastperrä tull’ vällä, et periselt oll’ tuu piim väega halv, a nä julgu-s üldä kah, selle et pelksi, et sis mi ei võtaki kitsi.»
Kolm aastakka ildampa juu terve Kõrbe pere õnnõ kitsõpiimä, tege kitsõjuustu, süü kitsõlihha ni ku vaia, maka kitsõnahku vaihõl.
Algusõ sai asi Heiferi fondist. Hanno otsõ üles Võromaa Heiferi iistvidäjä Piho Aigari ni pia oll’gi Orioni taloh kameruni tõugo sikk. Toolõ hangiti kipõlt mano kats saane tõugo kitsõpreilit – Juula ja Elle. Õigõ pia tekkü Hannol mõtõ, et vaia om naada tõugo parandama. Nii tõi tä hindäle Lätist üte lihatõugo boeri sika, kiä velerahva avvos Janisõs ristiti. «Ma mõtli, et säält tulõ põnnõv värk, ku lihaelläi piimäeläjäga ristädä,» muhelõs Hanno. «A tuust, mis säält vällä tull’, mi saaki-i viil arvu, selle et meil omma neo as’a veidükese segi.» Loe edasi: Talomiis: kits om targõmb ku lammas
