Keskkonnaajakirjanik Mirjam Matiisen jätkab igakuist kokkuvõtet maailma keskkonnauudistest.
Tänane välisuudiste rubriik on vägagi tehnoloogiahõnguline. Huvitaval kombel oli augustikuu keskkonnauudistes palju juttu robotite võidukäigust. Üheltpoolt kajastati seda, kuidas robotid on appi tulemas keskkonnahoiu seisukohalt, teisalt aga seda, kuivõrd uued robotid sarnanevad oma omadustelt loomadele või inimestele.
Olen korduvalt kajastanud uudiseid, mis räägivad sellest, et järjest enam välja, et inimeste ja ahvide vahelised vaimsed erinevused ei ole nii suured, kui varem arvati. Täna aga alustan uudistega teadusvallast, mis annavad märku sellest, et robotite vaimsed võimed liiguvad järkjärgult inimestele lähemale.
BBC uudised kirjutavad, et USAs Yale´i Ülikoolis on praegu sündimas robot nimega Nico, kes suudab iseend peeglis ära tunda ehk tegu on taaskord ühe sammuga mõtlevate robotite suunas. Nicot arendatakse eesmärgiga, et ta suudaks peeglit kasutada selleks, et interpreteerida enda ümbruses asetsevaid objekte, nii nagu näiteks inimene kasutab auto tahavaatepeeglit teiste autode jälgimiseks.
Robotile antakse ruumilise mõtlemise ülesandeid, kus ta peab aru saama oma käe peegeldusest. Edasi aga on plaan robotit sooritama panna niinimetatud täielikku peegli-testi, mis on klassikaline eneseteadlikkuse test. Test on välja mõeldud 1970ndatel aastatel ning senini peamiselt loomade peal katsetatud.
Loomadele antakse kõigepealt aega peegliga ära harjumiseks. Seejärel pannakse nad magama ning nende nägudele tehakse lõhnatud ja mittekombatavad värvilaigud. Sellega, kuidas loomad reageerivad üles ärgates enda peegeldusele, hinnatakse nende eneseteadlikkust. Vaadeldakse, kas loomad hakkavad kontrollima värvilaike oma kehal või reageerivad nii, nagu need ei oleks nende endi peal.
Tänaseni suutsid vaid üksikud elusolendid lisaks inimestele selle testi läbida- nendeks on olnud mõned primaadid, elevandid ja delfiinid. Lapsed on võimelised seda testi läbima pärast seda, kui on 18 kuud vanad.
Üha enam kasutavad samalaadseid teste ka teadlased, kes analüüsivad robotite eneseteadlikkust. Kuid siiani ei ole veel programmeeritud robotit, kes üksnes välimust kasutades end täielikult ära tunneks.
Yale´i Ülikooli doktorant Justin Hart, kes robotite eneseteadlikkuse projekti veab, ütles, et juhul kui robotid oskavad peegleid kasutada, ei ole see just tehisintellekti lõppsaavutus, kuid see on üks samm sel teel.
Shotimaal Heriot-Watti Ülikoolis aga arendatakse praegu veealuseid robotparvi, mis hakkavad päästma korallrahusid. Need veealused robotparved hakkavad tööle gruppidena, samal viisil nagu näiteks töötavad mesilased ja sipelgad. Praegu töötab ülikooli meeskond tarkvara kallal, mille abil robotid hakkavad koralle teistest meres olevatest objektidest eristama.
Korallid saavad reostuse ja destruktiivsete kalastamispraktikate tõttu väga kergesti kahjustada, ja nende uuesti kasvamine võtab aega kümneid aastaid.
Korallid on mereorganismid, mida üldjuhul leidub madalas ja soojas troopilises vees, kuid Shotimaa läänekaldal Atlandi ookeani sügavuses leidub ka niinimetatud külmavee korallrahusid.
Kui need korallid saavad kahjustatud, siis siiani sukeldusid tuukrid vette ja kinnitasid katkised osad uuesti üksteise külge. Kuid enam kui 200 meetri sügavuses sellise töö tegemine osutub väga keeruliseks. Teadlaste uus lootus korallrobotite näol osutuks palju efektiivsemaks. Uued robotid peaksid lõhutud korallid ära parandama mõne päeva kuni mõne nädala jooksul.
Shotimaa Heriot-Watti Ülikooli teadlased igatahes on lubanud, et kui nad saavad oma projektile täisrahastuse, lähevad robotid vette koralle päästma järgneva aasta aja jooksul.
Üks antud projekti juhtivteadlasi, merebioloog Lea-Anne Henry ütles, et nende võtmeidee on see, et korallrahude taastamist saab teha parve intelligentsi abil ehk sellise koostööd nõudva käitumise abil, mida me näeme näiteks pesa ehitavate sipelgate või kärgi ehitavate mesilaste juures.
Merebioloog lisas, et loodavad robotid on piisavalt intelligentsed, et navigeerida ning et takistusi oma teel vältida. “Me oleme loomas uusi objektide tuvastamise programme, kasutades selleks sadu korallrahudest tehtud ülesvõtteid,” lausus merebioloog Lea-Anne Henry. “See võimaldab igal parve liikmel reaalajas ära tunda koralli erinevaid osasid ning eristada neid teistest materjalidest ja objektidest,” lisas teadlane.
Ja viimanegi seekordne uudis, millest täna kõnelen, kuulub robootika valdkonda. Teadusajakiri New Scientist kirjutas augustikuus oma veergudel sellest, et Inglismaal Hapshire´s luuakse robotit nimega Startle, mille peal katsetatakse kunstlikku närvirakkude kogumit. Tarkvara, mis on jäljendatud bioloogiast, laseb robotil kiirelt reageerida ette tulevatele hädaohtudele. Senised robotid võivad Inglismaa teadlaste hinnangul olla liiga aeglased selleks, et reageerida reaalse maailma ohtudele.
Startle-nimelisele robotile õpetatakse selgeks see, mis väljub tavapära piiridest. Nii saab ta ära tunda ohud oma keskkonnas. Näiteks saab Startle ära tunda augu tee peal ning saata siis hoiatuse sõiduki kontrollsüsteemi, mis saab seejärel hinnata ressursse just auguga teeosal. Samuti saaks Startle reageerida sellele, kui teised autojuhid käituvad ohtlikult või korrapäratult.
Säärast robotit saakski kasutada sõidukite navigeerimisel või näiteks valdkonnas, kus on vaja kiiresti reageerida temperatuurimuutustele. Samuti testitakse Startle-robotit arvutivõrkudes, kus ta saaks reageerida võrkudele tehtavatele rünnakutele.
Roboti autor Mike Hook ütles, et selline robot ei reageeri ühtemoodi kõigele, vaid kui ta näeb midagi anomaalset, siis järgneb sellelele võimalike ohtude hindamine. Roboti disain jäljendab amügdalat ehk mandlikujulisi närvirakkude kogumeid, mis asuvad arenenumate selgroogsete peaaju oimusagaras. Amügdala aitabki loomi hakkama saada keerulises ja kiiresti muutuvas ümbruses. Ja juba üle 100 aasta tagasi avastati, et amügdala piirkonna eemaldus või kahjustamine tegi loomad ebanormaalselt hirmutuks ja taltsaks.