Kutselise angerjapüügi tasud vähenevad neil veekogudel, kuhu selle kalaliigi varude suurendamiseks asustatakse angerjamaime. Muudatustest võidavad kutselised kalurid, kes peavad edaspidi püügiõiguse eest oluliselt vähem maksma. Kui varem maksid kalurid näiteks Võrtsjärvel kinni kõikide angerjate asustamise, siis tulevikus tuleb neil tasuda vaid selle osa eest, mille nad ise välja püüavad.
Kalateadlaste hinnangul püütakse angerja asustamise veekogudest kutselisel kalapüügil ligikaudu 30% püügimõõtu kasvanud angerjast. Suurem osa kalast rändab asustatavatest veekogudest välja ning ei ole õiglane, kui kalurid peavad kinni maksma ka need angerjad, mis nende saakidesse ei jõua. Angerja püügiõiguse tasu ühe mõrra kohta aastas väheneb keskmiselt 350 eurolt 100 eurole.
Muutub ka püügitasu arvestamise kord. Nüüd arvestatakse püügiõiguse tasu eelnevate 7-12 aastat tagasi angerja asustamiseks tehtud kulutuste keskmise summa pealt.
Valitsuse määruse muudatus tuleneb 4. juunil jõustunud täpsustatud keskkonnatasude seadusest, kus kirjeldati uusi angerjapüügi tasude arvestamise põhimõtteid tagasiulatuvalt 2011. aasta 30. detsembrist. Enammakstud püügiõiguse tasu makstakse tagasi vastavalt keskkonnatasude seaduses sätestatule. Kuna kutselised kalurid omavad üldjuhul lisaks angerjapüügivahenditele ka teisi püügivahendeid (näiteks nakkevõrke), mille eest nad tasuvad 1. juuliks, siis on võimalik angerjapüügivahendite eest enammakstud summa ka tasaarveldada.
Eestis asustatakse angerjat Võrtsjärve, Saadjärve ning Kuremaa, Kaiavere ja Vagula järvedesse. Kuuendal–seitsmendal aastal pärast asustamist saavutab angerjas püügimõõdu ning esineb siis saagis 5–6 aastat.
Angerja arvukus Eestis väheneb, sellega ka koos angerja väljapüük. Statistikaameti andmeil on viimase kümne aasta jooksul angerjapüük Eesti rannikuvetest vähenenud ligi kaheksa ja siseveekogudest peaaegu kolm korda. Möödunud aastal tõmmati merest välja 3,5 tonni angerjat, siseveekogudest 14,3 tonni.
