«Taa tüü võtt iks inämb aigu ja vaiva, ku arvada mõistsõmi,» ütel’ Mõnistõ muusõumi juht Tulviste Hele vanaperädse nahaparkmisõ kotsilõ, miä om muusõumirahval parhilla poolõ pääl.
Et Mõnistõ muusõumi truksa rahvas taht rüäjahukohetusõ ja paiukoorõga nahaparkmist selges saia ja tuud sis huviliidsilõ oppama naada, kirot’ Uma Leht kats kuud tagasi. No om opminõ säälmaal, et kats lambanahka omma rüäjahukohetusõ seest vällä võedu ja är vinütedü.
Ku naha är kuiusõ, saa neo är hööveldä ja värvmises paiukoorõmöksi sisse panda. «A et naha olli suurõ villaga, võtt kuiuminõ inämb aigu ku arvsimi, tuuperäst proovimi kõrraga naada ka lühkümbä villaga nahku parkma,» ütel’ Tulviste Hele.
Tüü naas’ pääle joba inämb ku kuu aigu tagasi. «Edimäne paiukoorõ korjamisõ võimalus tull’ lehekuu algusõn esihindäst kätte, ku muusõumi sanna takast vana pai tormiga maaha murdu,» selet’ Tulviste Hele. «Kõik noorõmba ossa kuursõmi är ja koorõ pannimi kuiuma. Saimi teedä, et tuu tüü võtt kõvastõ aigu ja saak om küländ väikene. Kuus väikut pundikõist – kolmõ inemise pia päävä tüü!»
Tulviste Helel oll’ kõrraga selge, et tuust väikust koorõunikust jääs värmi-möksi kiitmises veitüs. Tä kutsõ õkva appi mitu hääd inemist, kiä naksi kah paiukuurt korjama ja muusõummi tuuma.
«Ma ei tiiä, ku pall’o paiukuurt vaia lätt. Tuu tulõ kah perrä pruuvi,» tunnist’ Tulviste Hele. Tõugjasõ Leida ja Nahkuri Liidia, umaaigsidõ parkseppi tütre, kelle käest muusõumirahvas nahaparkmisõ kotsilõ hulga väärt oppust sai, mäledi õnnõ, et kuurt tull’ kor’ada «armõdu pall’o». Koorõst keedeti paks möks ja määriti naha tuuga mõlõmbalt puult kokko.
Minevä kuu 29. pääväl and’ Tulvistõ Hele tüüstüslikku nahaparkmist mõistnu Kargaja Lembitü ja Raagi Kalju kätte kats lambanahka. Mehe naksi latsõn nättü ja kuultu oppusõ perrä nahku puhastama.
«Nahk om vaia inne parkuma pandmist mõskõ, sis naha alt rasva- ja kelmekõrd kätte saia ja sis saat hapnõma panda,» selet’ Tulviste Hele. «Mõskminõ käve nigu iks, ligusi päävä aigu ja sai puhtambas. Keerulidsõmbas läts’ asi, ku naksimi kõllu ehk toda nahaalust kõrda maaha võtma. Mul oll’ mälestüisi korjamisõ aigu üles kirutõt, et toda tüüd sai tetä tasadsõ sannaussõ pääl vana vikadi vai nührü kirvõteräga. Kargaja Lembit pruuvsõ kah algusõn kuuriussõ pääl roobitsa, a asi es edene kuikimuudu.»
Sis karas’ Lembitüle miilde, et timä esä roobits’ nahka tünnüküle pääl. «Otsõmi sis tünnü ala ja tüü nakas’ edenemä,» kitt’ Tulviste Hele. «Õigõ mitund liimeistrit pruuvsõmi, inne ku õigõ riista löüdsemi. Paar tunni läts’ aigu, a puhtas sai. Rüäjahust kohetus oll’ inne joba valmis hapatõt ja nüüt sai naha hapnõma panda. Hapata saat kah õigõ mitund muudu. Seokõrd pannimi terve naha roka sisse. Kargaja Lembit ja muusõumi perräkaeja Raja Aili mäleti mõlõmba, et näide kotun panti nahk üleni tünnü pudru sisse. Sääl, kon parkminõ oll’gi rahatiinmise tüü, käve asi veidü tõistmuudu.»
Kuis Mõnistõ muusõumi rahval vannamuudu parkminõ lõpõs ja ku ilosa naha peräkõrd saava, tuust kirotami sis, ku ettevõtminõ om ütel puul.
Harju Ülle, Uma Leht