Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

Teeks õige planeerimistalgud?

Maie Kiisel,
Tartu Ülikool, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut

Kohaliku omavalitsuse koosolekusaal on täidetud sumiseva rahvamassiga. Planeerimisametnik püüab sellest üle rääkida kiledaks kiskuvat häält veelgi tõstes. Sassimineku vältimiseks püüab ta otsuse keerukaid põhjendusi otse paberilt ette lugeda. Ühes saali servas võtab toimuvat üles kollase meedia esindaja. Talle annab parasjagu intervjuud kohaliku muinsuskaitseseltsi esindaja, kes on ilmselgelt endast väljas: “Kohalikele inimestele ei meeldi linnakesse rajatav tankla – see rikub ära kesklinna miljöö”. Kohaliku omavalitsuse esindaja: “Aga just tankla oli see, mida linnaelanikud ise soovisid!” Sellelt detailplaneeringu avalikult arutelult minnakse laiali segaduses, ärritunult, lausa sõjaplaane koostades.

Veidi aega hiljem on sama ruum täidetud kohvilaudadega, mille taga on istet võtnud endised vihavaenlased – muinsuskaitse seltsi ja omavalitsuse esindajad, ettevõtjad ja linnaelanikud, kohvikupidajad ja lapsevanemad… Kõneteemaks: mida me oma linnakeskkonnalt üleüldse soovime? Üllataval kombel ei tõuse sumin ruumis eriti kõrgele, kuigi laudade taha kogunenud seltskond arendab mõtteid läbisegi. Ka staarreporterit pole kusagil näha, ilmselt on ta liitunud mõne laudkonnaga. Saalist õhkub inspiratsiooni.

See olukirjeldus ei pärine reaalsest detailplaneeringust, vaid selle järelemängimisest kooliruumis kahes erinevas vormis. Kuigi erinevates rollides linnaelanike põhihuvid tegelikult ei muutunud – ja ka kõnealune tankla püstitati, kuigi teise, sobivamasse kohta -, jõudsime järeldusele, et inimeste võime ühisosa näha ja konsensusele jõuda sõltub sellest, kuidas kaasaja loob osalejatevahelisi suhteid ja kaasarääkimisvõimalusi. Kahjuks kasutatakse planeerimismenetluses inimeste teavitamiseks ja kaasamiseks igal pool üsna ühesuguseid võtteid. Ja menetluseväliselt arutelusid reeglina ei toimugi.

Planeerimine peletab inimesi

Ilmselt jätaks suurem osa inimesi ka personaalse kutse peale avalikele aruteludele tulemata. Igav, ei puuduta mind, aega ei ole… Ja kui kogukonna keskele hakkab kerkima ootamatu “tuumajaam”, küsib solvunud omavalitsusametnik protestima kogunenud elanikelt, kus nad siis olid, kui tema neid arutelule kutsus.

Bürokraatlikud protseduurid on erineva olulisusega juhtumite puhul üsna ühesugused. Planeerija võib inimesi kaasata seega üsna ühesuguse rutiini järgi. Samal ajal erinevad planeerimismenetluse tavad (ametlikud teadaanded, lehekuulutused, linnavalitsuse koosolekud) oluliselt inimeste suhtlusharjumustest. Kui paljud üldse enam paberlehti loevad? Teated menetluse käimalükkamisest avaldatakse just seal, vahel koguni matusekuulutuste kõrval.

Planeeringumenetlust peetakse kuivaks jahumiseks, mida on vaja vaid omavalitsusele ja millel pole sidet reaalse eluga. Ometi räägivad inimesed oma elukohast üsna aktiivselt nii Facebookis kui ka foorumites, nii kodus kui ka huviringis, segamini teiste oluliste koduste teemadega. Probleemi aitaks leevendada ametniku püüe otsida juriidiliste menetlusreeglite tagant seaduseandja mõtet (milleks on avalikustamine üldse ette nähtud?) ja rakendada kaasamisnõudeid viisil, mis ka osalemisele kaasa aitaks.

Tooge arutelud inimeste juurde

Näiteks ei pea avalikke arutelusid korraldama tüüpiliste vallamaja koosolekute näol. Kasutada võiks hoopis külaseltsi üritusi, kus inimesed on niikuinii kohal ja soodsas edasiviivas meeleolus. Vaevalt et ametlik koosolekuformaat paremat esinduslikkust tagab või osalema meelitab. Kogunemistel võiks olla avatum, sotsiaalsem vorm – nii et ainult arendaja ei peaks oma ideed tutvustama ja küsimustele vastama, vaid et ka osalejad ise omakeskis saaksid mõtteid vahetada. Sobiva koosolekuvormi kohta võiks nõu küsida piirkonna seltsiliikumise aktivistidelt, sest nad on aruteluvormide vallas üsna kogenud. Mis on maailmakohvik, mis avatud ruum… Ehk on sädeinimesed nõus ka ise arutelu läbi viima. Lubada võiks vaba, maa- või kõnekeelset sõnakasutust.

Osalejad ei peaks saama ainult planeeringut kommenteerida (tüüpiliselt esitatakse arvamused eraviisiliselt ja kirjalikult omavalitsusse), vaid kindlasti ka vastastikuselt mõtteid vahetada. Siin on omavalitsuste tasandil probleemiks see, et ametlikud infokanalid (veeb, vallaleht) esindavad kaasajate mõtteid ja probleemipüstitusi, mis võivad olla vastuolus elanike kogetuga. Kodanikele on need kanalid infootsingute, mitte osaluse keskkonnaks. Reeglina puuduvad sellised kanalid, mis toetaksid elanike omavahelist arutelu ja initsiatiivi. Omavalitsus võiks toetada kogukonna läbikäimist sobivate ruumide leidmise ja suhtluskeskkondade loomisega (kasvõi alustada kogukonna Facebooki lehega, kui seda seni polnud). Oluline on mitte muuta seda isiklikuks teadete esitamise kanaliks, vaid pigem kuulamise ja järelduste tegemise kohaks.

Mõttetalgud planeerimisse!

Osaluse uurijad on täheldanud, et inimestele meeldib arutada asju terviklikult, mitte temaatiliselt lahtikistult. Näiteks on neil keeruline arutleda koolimaja detailplaneeringu üle ilma koolihariduse temaatikasse sekkumata. Ehk aitaks see ka vältida võimalikke loogikaapse nagu mitmes omavalitsuses, kus uue koolimaja avamisega kaasnes gümnaasiumiosa sulgemine. Et praegu kehtivad üldplaneeringud on kinnitatud reeglina kiirkorras (loe: sisulise kohalike osaluseta), selguvad selle probleemid sageli alles konkreetse detailplaneeringu raames. Oluline on siin inimeste arvamusi mitte piirata menetluse piiratusega.

Et osalusvajadust ja arutelusid kohtab üha rohkem (lisaks konkurents meelelahutusürituste ja telekava plaanis), oleks mõistlik teha pigem vähem ja avarama küsimusepüstitusega arutelusid, et inimestel oleks põhjust kohale tulla. Ka omavaheliseks vabaks suhtluseks tuleks õhku jätta. Heaks näiteks on Elva linna arengukava koostamine, mis algas avatud mõttetalgutega ning kulges edasi omavahel suhtlevates töörühmades, millest üks puudutab ka linnaplaneerimist.

Suur probleem on omavalitsuste volikogude vähene kaasatus planeerimismenetlustesse, kuigi just volikogu on see, mis võib õnnestunud osalusprotsessi üllatusliku pöördega lõpetada. Kohalikud pakuvad tihti, et nad pole osanud volikokku õigeid, planeeringutest huvituvaid inimesi valida. Ka siin tuleb mängu ühise suhtlusruumi puudumine – volikogu liikmel puudub hea kanal ja ka harjumused-oskused kodanikega suhtlemiseks. Elva linna Facebooki kontolt näiteks leiab vaid ühe aktiivse volikogu liikme.

2 comments to Teeks õige planeerimistalgud?

  • Aksel Lõbu

    Nõustun täielikult. Spekuleerival tasandil kargas mul pähe mõte, et väiksemate omavalitsuste esindajad ei pruugi olla avalikult esindanud või esinenud oma töökoha raames (ausõna, olen kohanud selliseid, kes ei saa külarahvagi ees väga sõna suust). Avatud ja natuke laiema käsitlusega arutelu (kus isegi omavalitsuse ja elanike leeriks jaotamine pole vajalik) on küll tore mõte, kuid natuke suunamist, ajalist piiramist, modereerimist kuluks selleks ikka ära. Kes on aga sobiv seda tegema?

    Rõõm on näha, et osaluse ja kaasamise põhimõtet praegusel ajal üritatakse juurutada igal tasandil.

  • Milvi Alvela

    Võim rahvale!