«Ku inne sai pito peetüs, tuu es sekä, a no kaet üüklubin – inemise siblise läbisegi, kõrda ei olõ. Pur’on inemise tunnusõ ands’agu…» kõnõlõs Rõugõst peri Ossipovi Oliver (21) tuust, kuis mõnõ kuu aotiinmist Kupõrjanovi jalaväepataljonin tedä muutnu omma. Kimmämbäs omma saanu ka Võro liina poisi Kaarna Karel (22), Jõelaiu Joosep (22) ja Niidü Sven (23) – miinipilja patarei juhtmisrühmä riamehe.
Aoteenistüse algus om hirmsa kõigilõ poissõlõ. «Es saa arvu, kon midägi om ja kon esi olõma piät. Edimäne üü es maka: kõik aig mõtli, et ku tulõ häire, kuis saa 40 sekundiga vällä ja viil rõivilõ kah,» tulõt’ Oliver miilde. A tä uutsõ sõaväest esiki hullõmbat, ku tegelikult oll’.
Päält Kareli es olõ poisi inne aoteenistüst püssä esiki käen hoitnu. «Algusõn pelksi esiki trikli vaotamist,» ütel’ Oliver. «A midä rohkõmb laskman kävet, tuud kimmämbas lätsit,» ütel’ Joosep. «Laskmisõl om sääne adrõnaliin seen, tuud ei anna määnegi muu tegemine.»
Uni om kulla hinnan
Kimmä kõrra seen omma poisi opnu aost kinni ja magamisest luku pidämä. «Tan om esiki kats minutit und kulla hinnaga,» ütel’ Oliver. «Inne sõaväke oll’ kümme minotit ildasjäämist tävveste harilik. A nüüt nõvva koton kah kõigi käest, et kokkolepütüst aost kinni peetäsi,» kõnõl’ Sven.
Joosep opsõ hindä sisse uskma: «SBK (sõduribaaskursus) lõpun tull’ 60kilomiitret jalaga är kävvü. Es usu, et suta tuud täüsvarustusõn lõpuni tetä. A ku Kupõrjanovi värtist sisse saimi, oll’ uhkõ tunnõ külh.»
Aotiinjil om kõva kõrd, midä tohet tetä ja mink iist saat trahvi. «Rühmäga olõmi kässikõvõrduisi tennü ja riviplatsi pääl valvõl saisnu, ku kiäki «sädeles» vai mulgatas rivin vai tunnin,» ütel’ Joosep. «No nuu aúa omma õnnõ motivatsioonis. Karistus om karts ja seod saat sis, ku määrüstigu vasta essüt,» tekk’ Oliver aúa selges.
Karel jäi liinaluast ilma, selle et oll’ unõhtanu uma kõrvaklapi sängü. Oliver sai rasvadsõ miinussõ tuuperäst, et padi oll’ sängün halvastõ. «Ku saat nädäli pääle kolm miinust, sis jäät liinaluast ilma,» selet’ tä. Liinaluba om miihi jaos tähtsä. «Tuu om hirmsa tunnõ, ku riidi om käen ja sa näet, et tõõsõ läävä kodo, a esi piät pataljonni jäämä,» selet’ Joosep.
Sven sutsõ halvan aúan külh ka hääd nätä: «Ku tõõsõ tulõva pühäpääväl kotost, sis piät nä jälki rutiini sisse elämä. Siinolõjil om seo murõ vähämb.»
Koton kipõlt vorm säläst
Liinaluaga kodo saiõn om poissõl edimäne as kipõlt vorm säläst saia. «Nimme viska aúa kohegi halvastõ ja mõtlõ, et vot ei panõ kõrda,» jutust’ Karel.
Oliver tege samma: «Vorm säläst, süü ja lää magama. Õdagu tulõ üles ja lää sõpruga vällä ilmaello kaema.»
Sõpruga om õnnõ rassõ aoteenistüse aol jututeemasit löüdä. «Ei mõista millestki muust pääle sõaväe kõnõlda,» selet’ Joosep. Sven kõnõl’, et pall’o sõbra ütlese, et är naaku jälki umma sõaväejuttu ajama.
«Külänkäümispäivil sõbra väega kaema ka inämb ei tükü. Nä mõtlõsõ, et ah, mis sääl iks huvitavat om juhtunu. A hindäl om sant tunnõ, ku tiiät, et sõbra omma liinan, a kiäki sinno kaema ei tulõ,» jutust’ Oliver.
Süvvä antas häste
«Süük om hää, ku esi väega pirts ei olõ. Õnne neo kuivasöögipaki, midä mõtsan piät süümä, ei olõ miiltpiten,» ütel’ Oliver sõaväesöögi kotsilõ. Karel ütel’ mano, et ku iks nätäl aigu olõt sammu asju söönü, sis parõmb olõt veidükese näläne, ku võtat jälki konservi valla. «Vai sis ei tii tedä lämmäski ja neelät kipõlt alla. Nii ei tunnõ maiku egä midägi,» opsi Oliver ja Joosep.
Aoteenistüsen tundva poisi kõgõ inämb puudust rämps-söögist ja makõst. «Sokolaat kaos õkva,» naard’ Oliver.
Poisi võrdliva aoteenistüst ülikooliga: «Päivä omma tunni, õdagu om tsipakõsõ umma aigu. Sis kraamit, tõukat lummõ, õdagu laulat laulu är ja läät magama.»
Vabal aol saa teenistüsen ka sporti tetä ja filme kaia. Muusigamehe saava pilli mängi. «Meil om tan pataljonin tõisi kompaniidõga väiku kius kah. Võimalus tõisist parõmb olla andas spordivõistluisil ja keväjä suurõl soldanirännängül «Murtud saabas»,» ütel’ Oliver.
Ullis võit iks jäiä
Ummamuudu juhtumiisi om Svenil ja Oliveril olnu mõtsan valvõpostil ollõn. «Kaet, et sääl veidükese maad kavvõmbal om kiäki. A periselt om õnnõ puu ja väiku ossakõnõ, miä tuulõ käen liigus,» naari nä.
Karel kõnõl’ luu, kuis üts kaaslanõ timä peräst jalaluu murdsõ. «Mõtsan oll’ meil vastategevüs. Tull’ miis meile pääle ja ma näi tuud umast käkmispaigast. Hoiati, nigu pidi, et sais, muido lasõ. Miis es tii kullõmagi. Ma tei paugu är, a tä pand’ seo pääle juuskma. Juussõ nii ullistõ, et es näe mulku, sattõ sinnä sisse ja murdsõ jalaluu. Ma õnnõs süüdü es jää.»
Sõaväke om vaia
Poissõ meelest es pidänü aoteenistüst är häötämä. «Las tulõva noorõ ja nägevä, kuis tan elo om,» põhjõnd’ Oliver. Karel ütel’ mano, et teenistüs võinu külh tsipa lühemb olla ja aig parõmbalõ är täüdetü. Pääle aoteenistüst tahtva kõik kõrralikult puhada. «Võit tulla 4. juunil küsüma, mis edesi saa. Sis mõistami vast üteldä,» kõnõl’ Oliver.
Sõaväega ei olõ kellelgi plaanin hinnäst köütä. «Kae kõrvalt iks, ku pall’o esisugumaidsi inemiisi tan om, ja naid piät kõiki oppama ja motiviirmä. Seo om iks jälle tüü,» arvaú Oliver.
Peedosaarõ Kaisa, Uma Leht