Täna, 15. põimukuu päev on rahvakalendris tuntud ka kui rukki- või kylimaarjapäev, ryämaarjapääv, moarjapäev, rykkimaarjapäev, kuremäepäev. On piduliku moega aeg, mil on austatud esivanemaid, peetud laatu ja kirmaskeid.
Nõos on öeldud: Rukkimaarjapäeva nimetatakse rukkiemapäevaks, sest siis saavad rukkid enestele ema, hakatakse rukkid kylvama. Leivavili on kaua aega andnud meie rahvale toidust. Oleme põliselt leivarahvas niisamuti kui oleme metsa-, mere- ja hiierahvas. Musta rukkileivata ei kujuta me oma elu ette. Leib on keeleski esimene toit. Esmalt on leib. Kõik ylejäänu on leivakõrvane.
Eeskätt lääne ja lõuna pool ning Peipsi ääres oli kolm päeva enne ja kolm pärast 15. augustit keskne rukkikylvi aeg. Rukis peaks aga selleks ajaks tavapäraselt lõigatud olema.
Vadja maarahva mailt on sel päeval kogunetud Kuremäe hiiemäele pidama hiiepyha.
Jõhvi kiriku 1699. aasta visitatsiooni aruandes märgitakse, et kihelkonnas on palju hiisi, kusjuures eriti kuulus on Kurra-Meggi (Kuremägi), kus iga aasta 15. augustil toimub suur ebajumalateenistus, kuhu rahvast tuleb paljudest kihelkondadest ja ka Venemaalt.
Mall Hiiemäe koostatud Eesti rahvakalendri V köitest leiame teate esivanemate austamisest. Rukkimaarjapäeval, 15. augustil kaeti laud saunas, et esivanemate lahkunud hinged tuleksid koju ja saaksid seal syya, juua ja rõõmustada.
Kodune leivakypsetamine saab taas yha enam tavaks. Jätkuks selleks vaid kodumaist puhast rukkijahu. Kodune toit on jõu ja tervise allikas ja elumõnu looja.
Kui kypsetada suureks rukkiema päevaks leiba, võtta pätsike või esimene viil, määrida sellele mett või värsket võid ja viia see oma pyhapaika, siis tasub soovida, et meil kunagi viljast ja leivast puudu ei tuleks.
Jätku leiba!
Allikas: maavald.ee