Lõõdsapoisi tegevä Põlva kuulsas

«Toomasõ ja Henriku pillimänguga om Põlva kant saanu tagasi kuulsusõ, miä siin kunagi oll’, ku mängse Kikka Karla, Kurõ August ja Elmar, Reino Richard ja tõõsõ,» löüd nuuri pillimiihi oppaja, pillimeistri Tartese Heino (59).

Villändin perimüsmuusiga aidan keväjä peetül kolmandal üleriigilidsel pilliopilaisi võikimängmisel tunnistõdi Ojasaarõ Toomas (18) kõgõ parõmbas. Hinrikusõ Henrikut (17) kiteti eräpreemiäga huugsa mängu iist.

Nuuri pillimiihiga oll’ üten ka Tartese Heino, kiä om Toomast opanu kolm ja Henrikut puultõist aastakka. «Toomas mängse Villändin väega täpsele. Mul olõ-i inämb Toomassõlõ midägi opada – ma opi nüüt timä käest,» löüd Tartes tõõmeeli. «Tehniga om poissõl joba nii hää, et kuun mängin opimi ütstõsõ käest õnnõ lukõ.» Poisi omma esi jo jupp aigu Põlva lõõdsakursuisil tõisi oppaja olnu.

Nigu aost aigu, nii käü ka Tartese Heino käe all lõõdsamänguoppus kuulmisõ perrä. «Vanastki nuur mängjä kullõl’ näütüses pidol mõnt vanõmbat, läts’ kodo ja pruuvsõ perrä mängi. Ku es mälehtä, poimsõ uma osa mano ja nii taa lõõdsafolkloor sündügi,» seletäs Heino.

«Toomas tulõ kodo, istus maaha ja mäng pilli – mitte ei kumbi edimält külmäkapi ust. Tä om fanaatik, tä mängissi kõik aig,» tunnistas Toomassõ imä Ojasaarõ Tiiu.

Ojasaarõ eläse Põlva lähkün Vanankülän, Henrik Mooste küle all Säknän. Ku tuldas ütenkuun mängmäst, sõs peris sakõst jääski Henrik Tooma poolõ üüses. «Sõs omma mõlõmba mu poja,» nimmas Tiiu nal’atamiisi. «Toomas olõ-i pillimängukunsti «müüjä». Henrik tuuiist tege tollõ hääs: nä tävvendäse tõnõtõist väega häste!»

Kokko trehvsi pillipoisi juhusligult üleminevädsel suvõl Mooste kandlõkursuisil. «Lõppkontsõrdil tull’ poissõ mano haha pääga naistõrahvas, kiä ütel’: kas tiiät, et ti olõt sugulasõ?!» kõnõlas Tiiu.

Henrik tulõtas miilde, et nä sai edimäst kõrd elon kokko, a õkva läts’ klapis: laulmisõs, nal’ategemises ja pillimängmises.

Ojasaarõ perren omma muusikaga köüdedü kõik. Imä Tiiu laul naisikoorin Mai ja lüü katsandat aastat üten Põlva Mesimummi latsiaia folkpundin Käokiräs. Käokirjä hõlman omma üles kasunu ka Toomas ja timä sõsar Tiina (19). Mõlõmba opsõva ka Põlva muusigakoolin. Toomassõ esä Gustav mäng akordionni ja esäesä mänge umal aol Jaanimõisan puhkpilli.

Henriku vanaesä mänge suupilli. Ku suupillimehe Põlvan mõni aasta tagasi kokko sai, trehväs’ ka Henrik sinnä ja tahtsõ üten mängi. «Algusõn mängse noodi perrä ja es saa arvo, misasi taa kuulmisõ perrä mängmine om. A taa as’a tekk’ üts suupillimängjä Suurmetsa Väino mullõ kümne minodiga selges,» selet’ Henrik, kiä parhilla opp Põlva muusigakoolin lisas lõõdsalõ ka kitrat.

Suvi om pillimiihile kipõ aig. Tartese Heinol omma sügüseni kõik nädälivaihtusõ kinni. Sakõst tükis mitu mängu üte päävä vai eski üte kelläao pääle trehvämä. Näütüses tull’ täl ilda aigu üte päävä lõuna aigu mängi Tarton Lõunakeskusõ hällüpääväl, õdagupoolõ Põlvan Peipsiveere pidol ja peris ilda viil ütel juubõlil. «Halv om üldä inemiisile, kiä nii väega tahtva: ei saa, olõ joba kinni!» kõnõl’ samast tambist ka Henrik.

Kuki Tartese käe all om üle-eestilist lõõdsakursust Põlvan peet jo neli aastakka, olõ-i pillimängjit viil kavvõstki nii pall’o ku vaia. «Ku ma kõrra haigõs jäi, sõs Toomas juusksõ (mängse) mu iist, kuis jõudsõ, a iks jäi puudu,» tõi Henrik näüte.

«Jah, tahetas väega pall’o, a lõõdsamiihi ei jakku. Ilda aigo oll’ tego, kost suurõtiimuusõummi mängjät saia,» ütles Heino.

Kimmämbä ammõdi piässi kah iks är opma Toomas lõpõt’ timahavva Põlva ütisgümnaasiumi. «Midägi kimmäst tulõsi iks ammõtis oppi – leevätüüs mul pillimäng vast iks ei jää,» märgotas tä. «Saman om pillimäng joba minnu tennü peris vabas mehes: imä-esä rahakoti pääl ma inämb ei olõ.»

«Mängmist om pall’o ja rahvas om helde – ega ma ei küsü tasso, a antas,» ütles Henrik.

Henrikul om Põlva ütisgümnaasiumin oppi viil kats talvõ, a Villändi kultuuriakadeemiähe minek jo plaanin. «Henrik mõist kullõjit haarda, kultuuritüü piäs tälle pasma. Pillioppaja leib om rassõ: kõva tegijä piät olõma,» ütles Heino.

Henrik mõist parhilla 85, Toomas 115–120 luku ja näide oppaja Heino tiiäki-i ku hulga.

Kõiki kolmõ pillimiist sekä-i tuu, ku rahvas süü lavva takan ja nimä mängvä. «Mullõ just miildüs tagapõh’as mängi, mitte et olt nigu kontsõrdil,» löüd Toomas.

A ku päältkaeja ja kullõja tulõ-i pillimänguga sukugi üten, sõs tulõ näidega kõnõlda, nall’a tetä. «Olõ-i mõtõt olla CD-makk, et olõt nukan ja mängit,» tiid Toomas. «Rahvas võtt õkva umas, ku suu valla tiit.»

Kas nuuri tütrige jaos omma kuumõmba pilli- vai bemmimehe?

Henrik: «Seoilma tütrigile iks bemmimehe, selle et lõõts om mineväidsi põlvkundõ pill. Innembä tulõva mutotška küsümä: kas nuurmehe süä om viil vaba? Mu käest üts sääne 90aastanõ vannokoton küsse.» (kõik naardva)

Toomas: «No noorõ tütrigu omma iks silmä tennü…»

Henrik: «Toomasõl olõ-i küsümüs bemmin ega pillin – täl omma hiusõ tsäron!»

Heino: «Oi neo poisi klapisõ umavaihõl häste:omma ku must ja valgõ pini!»

Mille teil pundi nimi Toomas Henrik Ilves olõ-i?

Henrik: «Mi viil otsimi lauljat, kink nimi olõs Ilves. Mul oll’ vaihõpääl sääne pilt silmi iin, et pidokuulutusõl võinu olla mi nime ja  ilvese pilt.»

Toomas: «Kõrras om meil pääst läbi käünü ka Ilvesse Aapo umma kampa kutsminõ.»

Allasõ Tiia