Nele Reimann,
võrokõnõ
Edevanõmbidõ hinge omma ummi perrätulõjidõ kaemisõs vällä valinu iks hää ja õigõ ao. Pääväl omma ilma undsõ, a üüse om taivas sakõstõ tähti täüs. Luudus kuts nigu inemist timä egäpäävätöie mant kõrras perrä mõtlõma, kost tulõmi ja kohepoolõ pääväst päivä läämi…
Latsõiäst om meeleh, et ku kiäki küläh är kuuli, võeti iks üteh valvma vai puhtilõ. Vanaimä oll’ aigsahe vällä valinu uma koolurõiva ja valmist’ minnogi ette pääväs, ku tedä inämb ei olõ. Latsilõ opati, et panõ tassakõistõ uma väiku lämmi käsi koolnu vanaimä vai vanaesä käe pääle: päält tuud pelgä ei inämb üttegi koolnut. Kimmäs tugi oll’ kõgõ võtta: uma küläkogokund, kelle liikmõ säändsel aol esi ja ilma kutsmalda avitama tulli.
Edimäne kokkoputminõ liinamatusõga oll’ mul ülikooliaol. Muudsa liinakultuuri perrä ärsaatminõ jätt tundõ, nigu olõssi tahetu kadonukõsõst nii kipõstõ ku võimalik vallalõ saia. Võromaa puhtõ omma aost aigu olnu vastapite: nigu kimmä pääväkõrraga elonäütemängu viimäne kaehus uma sakõ söögipakmisõ, risti lõikamisõ ja inne puhtit koolnu valvmisõga. Sugulasõ, kiä olõ õi inämb kavva ütstõist nännü, saava kasvai puhtõlavva takah kokko. A siski om nätä ja tunda, et vana kombõ nakkasõ häömä. Ku häös vannamuudu maaelo, kaos liinaeloga harinul arvosaaminõ, mille om ütte vai tõist kombõtäütmist vaia. Õigõ ja hää om nii, kuis om kipõmb, perrätulõjilõ lihtsämb.
Vahtsõmba ao eloväärtüisi perrä piässi elo olõma ku pääväpaistõt täüs päältlõuna ilma ütegi tõvõ, hädä vai vaivalda. Nigu saanu kiäki säändse poolõ umast elost vällä tougada, minemä aia. A mi muistinõ elotundminõ om kõnõlnu vastapite: inemist piät nakkama aigsahe ja aigupite elo säändseski poolõs ette valmistama…
Eloao peräotsas ütsindä jäänü vanainemine piät viimädse tunni mõttõga umaette kõrda saama. Üts süämemurõ või täl olla: «Kulla latsõ, palotagu-ei ti minno.» Tuuga võisi perrätulõja iks rehkendä. Kohki miljooniliinah om tõtõstõ rassõ egäle ärminejäle umaette kotust löüdä, ku elävägi eläse hulgakõisi ütehkuuh. A meil om jo inemiisi veidü, maad kõigilõ küländ.
Jah, tühäs jäänü küläst olõ õi kirstukandjit sakõst võtta ja ku krematooriumi kuulutust usku, omma kulu väikumba. A siski jääs süäme pääle, ku vana kombõ jäävä täütmäldä…
Tuu oll’ päält katsakümne aastaga tagasi, ku mu esä väikene sõsar äkilidse latsihaigusõ peräst kuuli. Timä kuulmisõ üül panti tarõh tulõ palama ja kõik perreliikmõ anni tälle jumalaga-käe. «Lää ti mant Taivaesä mano,» ütel’ tuu latsõkõnõ ja kuuli.
Mu esä kuuli viil mõni aastak tagasi. Eloaol oll’ tä pikkä aigu eläjätohtri. Latsõiäh heräsi kümnit kõrdu üüse kolkmisõ vai helistämise pääle, ku jälki haigõ eläjä mano kutsuti ja timä sis läts’. A ku esä kuulmisõ üüse üteh timäga Põlva haigõmajja jõudsõ, sis võtt’ meid vasta valvõarsti sõim ja viilkõrra sõim segämise peräst…
Vana elotundminõ ja latsõiä oppusõ aviti minno siski kõgõ rassõmbast üle saia, ku lähembide inemiisi ärsaatminõ hindäle kätte tull’.
Sügüse omma kõgõ ilosamba tähti kaemisõ üü. Kalli inemise, kellega ütehkuuh olõ käünü üüse pikki küläteid vai pümmet mõtsatiid pite, omma täämbädses esi tõsõl puul tähti. Rändäse taivast Tsirgutiid pite. A näide süämehäädüs lämmistäs minno nii tähti täüs ku ka ilma ütegi täheldä üüse…
Allikas: Uma Leht