Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

september 2019
E T K N R L P
« aug    
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
30  

Ruusmäel vanaimä man – Eesti aasta vanaimä man

Oro Leili latsõlatsiga. Pilt eräkogost

Oro Leili latsõlatsiga. Pilt eräkogost

Viis last ja 14 latsõlast hoitva umma vannaimmä, inneskist Ruusmäe kooli algklassõ ja võro keele oppajat Oro Leilit (70) nii väega ja panni uma tundõ nii ilosahe kirja, et Leili valiti timahava Eesti aasta vanaimäs.

«Ku ma sai kutsõ pääliina, sis tükk aigu mõtli, et mis taa asi tähendäs. Sis tull’ miilde, kuis tütär käve mu man arvutist pilti otsmah, koh ma latsõlatsiga üteh olõ,» selet’ hää detektiivinõnaga Leili. «Küsse sis tütre käest ja tä ütel’ as’a är.»
Eesti vanavanõmbidõ fond tennäs’ säitsmendät aastat kümmet imelist vannavanõmbat ja valisi neländät aastat näide siäst viil aasta vanaimä ja vanaesä.

Leili arvas’, et kimmähe om timäst pall’o tublimpi. «Aasta vanaesä kasvatas ütsindä kolmõ latsõlast, mul käävä latsõlatsõ iks õnnõ küläh!»

Leili vällävalimisõl mõiu arvada latsõlatsi ilosa ja süämest kirja pantu hää sõna, näütüses: «Mi vanaimä om mi jaos kõgõ olõman olnu ja avitas sis kah, ku sa esi viil arvogi saa-i, et sul api vaia om. Vanaimä om kõiki opanu lugõma, avitanu koolitüüd tetä, üllätüs-taskuraha pangakontolõ tekütänü, toonu meile maitsvit purgisüüke ja tsäihaino, kõlistanu inne tähtsit kontrolltöid ja eksämme. Tä tund kõgõ huvvi, kuis meil lännü om ja om läbi lugõnu suurõmba jao mi loomingust, eski magistritüü, mille sisu tälle võõras jääs. Kõgõ löüd tä põhjusõ meid kittä ja mi ettevõtmiisi julgusta.»

Päält ummi latsõlatsi om Leili umas võtnu viis kasulatsõlast. «Nigu seoilmaao elo om – kärgpere muudu asi,» selet’ tä.
Latsõlatsõ tulõva Leili mano päämidselt koolivaheaol. Nigu nä esi omma ütelnü, kisk määnegi vägi näid iks Ruusmäele – vanaimä man om näid kõgõ hulga kuun ja lusti pall’o. Jätka lugemist »

Selguvad imelised vanavanemad 2012

Vanurite Eneseabi-ja Nõustamisühingu (VENÜ) juures tegutsev Vanavanemate Fond jagab kuuendat korda Imelise vanaema ja vanaisa tiitleid. Kandidaadid valiti välja maavalitsuste ettepanekute alusel nende Eesti vanaemade-vanaisade seast, kes ka pensionieas on säilitanud aktiivse eluhoiaku, kes panustavad palju oma lastelaste kasvamisse ja arendamisse või kes üksinda kasvatavad vanemateta jäänud lapselapsi. Seekord valiti välja kümme vanaema-vanaisa Võru-, Valga-, Rapla- ja Hiiumaalt, Rakverest, Laekverest, Jõgevalt ja Põltsamaalt.

Pidulik austamine leiab aset traditsiooni kohaselt hingedepäeval, 2. novembril kell 12.00 VENÜ ruumides Tallinnas, Poska tänav 15. Sündmusel selgub ka aasta vanaema ja aasta vanaisa. Tallinnasse tulevad väärikaid vanavanemaid austama paljud maavanemad.

Info: Malle Salk, tel 5051148

Lugu minu vanaemast

Vanaema kingitud valge õitepilv

Aasta 2012 on kuulutatud aktiivse vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse aastaks. Külauudiste tegijad kutsuvad lugejaid üles kirjutama oma mälestusi vanavanematest ja näitavad ise eeskuju.

Oma vanaema sain tunda vaid veidi üle kümne aasta. Seda oli häbematult vähe, aga piisavalt selleks, et teda mitte unustada. Minu vanaemal oli kuus lapselast ja mina nende hulgas ainus tüdruk. Selge see, et pidasin ennast oma vanaema lemmiklapselapseks, leidis ta ju minu jaoks alati aega.

Mäletan tema tööd. Ta töötas nõukogudeajal pangas ja oli seal tähtis tegelane. Tema juurde saamiseks pidin helistama all uksekella ja valvuri küsimise peale pidin ütlema vanaema nime. Kui valvur mind sisse lasi, siis lausa pakatasin uhkusest – näete, ma tohin siia minna. Istusin koos vanaemaga klaasist seina taga ja vaatasin, kuidas ta prillid ninal lehti lappas ja arvelauaga klõbistas. Ta oli pearaamatupidaja. Mina arvudest sel ajal veel suurt ei jaganud, küll aga meeldis mulle kirjaklambreid üksteise otsa lükkida, sain ilmatupikki kirjaklambrikette.

Mäletan, et vanaemal oli üks tuttav õmbleja, kelle juures me vahel käisime. Vanaema armastas küll ka ise õmmelda (tema tehtud punane valgete täppidega kleit oli üks mu kindlaid lemmikuid), kuid minu esimese koolivormikleidi ümbertegemise usaldas ta siiski oma tuttavale õmblejale. Asi selles, et kõik vormikleidid olid mulle lihtsalt suured. Vanaema õmblemislembust meenutab mulle siiani tema vana Singeri õmblusmasin. Jätka lugemist »