Linnapea Utah’ osariigist külastas Eesti põlevkivitööstust

Laulu- ja tantsupidu vaatama sõitnud Utah’ tööstuslinna Vernali linnapea Sonja Norton külastas sel nädalal Eesti põlevkivitööstust – Narva karjääri, Auveres kerkivat elektrijaama ja Eesti Energia õlitööstust.

Vernali linnapea kinnitusel on Eesti Energia põlevkiviprojekt Utah’s teretulnud. “See loob meile töökohti juurde, toob meie piirkonda tööstust, mis on hea, sest meile meeldib laieneda. Me püüame infrastruktuuri ja inimestega käituda vastutustundlikult, aga igasugune tööstus, mis aitab meie piirkonnal areneda, on teretulnud,” kinnitas Sonja Norton “Aktuaalse kaamerale” antud intervjuus.

Toetust põlevkivitööstuse arendamisele näitasid ka eelmise aasta lõpus läbiviidud uuringu tulemused, millest selgus, et 68% vastanutest on põlevkiviprojektide arendamise poolt. Eesti Energia omandas 2010. aastal Utah’ osariigis põlevkivimaardla, mis sisaldab hinnaguliselt 2,6 miljonit barrelit põlevkiviõli. Projekt on eelarendusfaasis, toimub keskkonnamõju hindamine, geoloogilised ja tehnoloogiauuringud. Õlitööstuse ja kaevanduse rajamine on plaanitud 2020. aastatesse ning rahastamiseks kaasatakse teisi strateegilisi investoreid.

Vernal on Eesti Energia Utah’ põlevkivimaardlale lähim linn, kus elab ligi 10 000 inimest. Piirkonnas on aktiivne nafta-, maagaasi-, fosfaadi- ja gilsoniiditööstus ning linn on tuntud ka dinosauruste fossiilide leiukohana.

Üks linnaaed Ameerika moodi ehk kuidas ma märtsi alul umbrohtu kitkuma sattusin

St. Louis'i urbanistliku aia projektijuht Whitney Sewell. Fotod: Elina Allas

USAs luuakse mitmed urbanistlikud farmid-aiad selleks, et õpetada värskeid põgenikke Ameerika eluga kohanema. Ameerikasse saabununa on põgenikele peaaegu kõik uus ja võõras, aia- ja põllutööd on aga neile juba tuttavad ning pakuvad võimalust end vabalt tunda ja samal ajal ka raha teenida.

On 7. märtsi hommik veidi enne kella 9 Missouri osariigi pealinnas St. Louis’is. Auto on toonud minu, veel neli välismaalast ja nende “lapsehoidja” linnasüdamest 15 minuti autosõidu kaugusele vabatahtlikku tööd tegema, sest vabatahtlik töö on USAs väga populaarne ja seetõttu on see lisatud ka rahvusvahelistesse programmidesse.

Linnaaia projektijuht Whitney Sewell (28) kükitab oma kohvikruusi ja paberitega puu all. Anname allkirja, et võtame omal soovil aiatöödest osa. Hakkame erinevaid tööriistu kasutades umbrohtu maa seest välja kitkuma. See, mis söögikõlbulik näib, näiteks petersell või salat, jääb mulda. Kõik tööd tehakse siin põllul käsitsi, sest immigrantide jaoks on mehhaniseeritud tööriistad võõrad.

Peagi liituvad meiega ka energiast pakatavad noorukid – need on üliõpilased, kes oma nädala pikkusel kevadvaheajal samuti vabatahtlikult tegutsevad.

Maa ühe dollari eest

Piirkond on üsna kummaline. Ümberringi on majad, üks neist väga lagunenud ilmega, nende keskel aialapp kuuri, kasvuhoone ja välikemmerguga. Selgub, et sellel ühel aakril, kus n-ö aiamaad tehakse, asus enne 10 maja. Majad osteti vaestelt inimestelt ära (täpselt nii Whitney ütlebki), lammutati maha ning asemele rajati linnaaed.

Taamal paistavad majad, mis ehitati kinnisvaraarendajate poolt enne majanduskriisi, kõik peale ühe on tühjad. Tegemist on peaaegu et välja surnud magalarajooniga.

Loe edasi: Üks linnaaed Ameerika moodi ehk kuidas ma märtsi alul umbrohtu kitkuma sattusin