Väljasõit Georgia äärealale

Teisipäeva õhtupoolikul liitusid taas meiega raadiokoolitajad Kärt ja Margus. Mingil ajal jõudis reisiseltskonnani uudis, et 28. märtsil jõustus Euroopa Liitu ja Schengeni lepinguga ühinenud riikidesse reisivatele Georgia kodanikele viisavabastus. Seda võimalust on grusiinid pikisilmi juba aastaid oodanud, ka see osa rahvast, kes Euroopa Liiduga ühinemise otstarbekuses kahtlevad.

Kui päris batuuti pole, sobib kargamiseks ka vana reformpõhjaga raudvoodi Foto Urmas Saard
Kui päris batuuti pole, sobib kargamiseks ka vana reformpõhjaga raudvoodi. Foto: Urmas Saard

Harjumatult Georgia normaalsuses

Ööbisime Lukhumi kodus. Pesta sai väljapool maja, välisseina külge kinnitatud tilaga anumast vett nõristades. Välikemmerg oli harjumatu. Naljatasime, et kükitada tuleb kotka kombel. Aga keegi ei virisenud, saime hakkama. Ainult paremast taskulambist tundsin puudust. Pidanuks kaasas olema.

Kodude kütmise üle võisime üksnes isekeskis mõtteid vahetades imetlust väljendada. Talviti ja nüüdki kevade aegu on ööd jahedad, aastasse sattub ka päris krõbedaid miinuskraade. Kuid ikkagi ei mõelda kapitaalselt sisseehitatud ahjudele, rääkimata keskküttest. Ainsa soojusallikana kasutatakse kõikjal peredes pisikest plekkahju, mille plekktoru suunatakse otse läbi lae ja katuse või seinast välja. Küsimusele, miks korralikke ahjusid ei tehta, jätavad inimesed õlakehitusega vastamata.

Järgmise päeva hommik valmistas unistele silmadele tõeliselt rõõmustava üllatuse. Seisime rõdul ja pilk kinnitus mägedes värskelt maha sadanud lumele, mis päikese käes eriliselt valgust pildus.

Loe edasi: Väljasõit Georgia äärealale

Põnev päev Lukhumiga

Neljas päev Georgias nõudis vaprust füüsiliseks pingutuseks, võimaldas tutvuda kauge ja lähema ajalooga ning lubas nautida imepärast loodusmaastikku, mis küll asub alles täielikku rohelusse puhkemise ootuses.

Nekresi kloostri veinihoidla Foto Urmas Saard
Nekresi kloostri veinihoidla. Foto: Urmas Saard

Grusiinide külalislahkus

Teisipäeval, 28. märtsil jätkasid Kärt ja Margus teise õppepäeva läbiviimisega, et koolitada tulevasi Georgia kristliku raadio toimetajaid, reportereid, tehnikuid ja teisi selle valdkonna töötajaid, kes suudaks edaspidi kohapeal eetrisse anda umbes samasuguseid saateid, mida Eestis on Pereraadio juba pea 25 aastat toimetanud. Ühe praktilise ülesande sooritamiseks saadeti tulevased raadioreporterid koguni tänavale inimesi küsitlema. Küsimus sõnastati lühidalt: miks on grusiinid nõnda külalislahked? Seda nad tõepoolest on!

Jätsime Aivariga Kärdi ja Marguse oma kohustuste juurde ning lahkusime Kharelist. Meid võttis oma autole Telavis elav Lukhum Maisuradze, kellega sõites nägime Nekresi kloostrit, Kaukasuse mäeahelikke, Gremi kindluslossi, Alazani jõge, Lukhumi majapidamist ja tema kodulinna vaatamisväärsuseid.

Loe edasi: Põnev päev Lukhumiga

Eestlased loobusid linnapea küllakutsest

Pühapäeval sõitsime Tbilisist välja, suunaga Kahheetiasse. Siis ei osanud veel uneski näha, et järgmisel päeval saame küllakutse kahte võhivõõrasse kodusse.

Kümneaastane Achi Avazashvili juhtis autot, millega tulime Kaukasuse ohtlikust piirkonnast välja Foto Urmas Saard
Kümneaastane Achi Avazashvili juhtis autot, millega tulime Kaukasuse ohtlikust piirkonnast välja. Foto: Urmas Saard

Teel nägime Georgiale iseloomulikku sõidumaneeri. Suunatule asemel eelistati vajadusel tuututamist. Lehmad autoteel ja ringristmikul liiklust häirivalt astumas ja kaamerameestele hasarti tekitamas. Kust lehmad tulid või kuhu nad olid minemas, jäi teadmata. Samamoodi jäi teadmata, kas lehmade liikumist teedel ka keegi juhtis või mitte. Tundus nagu suudaksid loomad päris iseseisvalt oma päevateekonda korraldada.

Mida nähtavamaks Kaukasuse mäeahelike lumised tipud muutusid, seda suuremat elevust päikese kiirtes helendavad vaated tekitasid. Enne Khareli linna jõudmist tegi autojuht kõrvalpõike viinamarja istanduste keskele. Ühe istanduse värava kõrval nägime hea välimusega väikest ehitist ja akent katvat Georgia lippu. Tegemist on Šaakashvilile kuuluva istandusega, mille väravas peab valvsalt valvet rahuliku olemusega koer. Kunagine Georgia president ise on alates 2015. a maist Ukrainas Odessa oblasti kuberner.

Loe edasi: Eestlased loobusid linnapea küllakutsest

Pildikesi Georgia pealinnast

Urbekuu viimasel nädalal külastas eestlaste neljane seltskond Georgia riigi kõige eripalgelisemaid paiku. Kuigi igaühe Georgias viibimise eesmärk ja head kavatsused olid seitsme päeva sees mõneti erinevad, ühendas kõiki reisikaaslaseid tahe näha, kogeda ja mõista kauget maad, suurepärane omavaheline läbisaamine ning päris tõsiseltvõetav naljasoon.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA
Tbilisi köisraudtee. Foto: Urmas Saard

Kas Georgia asub Euroopas või Aasias? See pidi selge olema reisikindlustajale. Natuke arupidamist ja siis otsustati, et kindlustus tuleb teha väljapoole Euroopat. Georgia rahvas ise peab oma Euroopasse kuulumist endastmõistetavaks tõsiasjaks. Veelgi enam. Kõikjal näeb Georgia lipu kõrval lehvimas Euroopa liidu kuldsete tähtedega sinist lippu. Jääb mulje, nagu kuuluks Georgia Euroopa liitu rohkem kui Eesti.

Kas öelda Georgia või Gruusia? Sellele küsimusele puudub üksmeelne vastus. Gruusia valitsus on soovitanud hoiduda nimekuju ‘Gruzia’ kasutamisest ja palunud tarvitada ‘Georgiat’. Sealne elanikkond ei näi väga valitsuse algatust toetavat, aga pole ka märgatavalt muudatuse vastu.

Milline on maa, mis asub autosõidul kolme tuhande kilomeetri või kahe ööpäeva kaugusel? Lennates asub Georgia siiski oluliselt lähemal: Tallinnast 40 minutit Läti pealinna ja ümberistumisega Riiast Tbilisi kestab lend kolm tundi. Tbilisi jõudes nihkub kellaaeg paar tundi tagasi.

Loe edasi: Pildikesi Georgia pealinnast

Pärnumaa Kirmas on teel Indoneesiasse

Täna õhtul astuvad Tallinna lennujaamast lennukile Rahvuskultuuriseltsi Kirmas segarahvatantsurühma tantsupaarid, et osaleda Eestist ainsana Indoneesias toimuval rahvusvahelisel rahvatantsu ja rahvamuusika festivalil, mis leiab aset ajavahemikul 20.-28. augustini.

Rahvatantsurühm Kirmas alustab Lennart Meri Tallinna lennujaamast teekonda Indoneesiasse Foto reisiltTallinnast 21:35 algav reis suundub esmalt Helsingisse, kust keskööl võetakse suund Aasiasse. Ööbitakse Singapuris ja järgmisel päeval jätkub lend Indoneesiasse, Borneo saarele. Lähemalt loe siit.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Rahvatantsurühm Kirmas alustab Lennart Meri Tallinna lennujaamast teekonda Indoneesiasse. Foto: reisilt →

Urmas Saard

Sindi naispensionärid viibisid Seto Kuningriigi päeva tähistamisel

Tänavu oli Verskah see paik, kus toimus juba 23. korda Seto Kuningriigi vällähõikminõ, vägümehe välläseletaminõ, Ülembsootska valiminõ, sõjaväe paraat, kuningalaud, pidoõtak üteh ansambliga Otava Yo ja kõik muu nimetamisväärselt huvipakkuv, mis olulisema loetelu vahele samuti aoplaani mahtus.

Sindi pensionärid Värskas enne koduteele asumist Foto Urmas Saard
Sindi pensionärid Värskas enne koduteele asumist. Foto: Urmas Saard

Ei kirjutanud asjatult loo päisesesse muist sõnu kursiivis, et seto murret riigikeele üldtunnustatud keelendist selgemalt eristada. Täiendavaks selgituseks, et kirjakeelne setu on murdes seto, kuid selle sõna laiema leviku tõttu jään loo kirjutamisel austusest setode vastu murdesõna kasutamise juurde.
Setod tunnevad oma väärtust ja kellel soov selle rahvakilluga lähemalt tutvuda, peavad suutma mõista ka nende keelt.

Värska on Setumaad lõhestavast demargatsioonijoonest siinpoolsel alal suurim asula. Neljakümneviiendani oli Setumaal 11 valda ja Petseri linn. Nüüd on Setomaa jagatud kolmeks: muist jääb Põlva maakonda, teine tükike Võrumaale ja ülejäänu Vene föderatsiooni poolt hõivatud alale sealses Petseri rajoonis.

Värska lahe äärde jõudmiseks pidi Sindist teed alustades läbima ümmarguselt 260 kilomeetrit. Kuna kõige otsem tee ei kulge üldsegi sirgjooneliselt mööda siledat asfaltkatet, vaid läbib kohati päris käänulisi tõusude-langustega kruusateidki, siis on ilma peatusteta bussisõidu ajaline teekond ca kolm ja veerand tundi. Algse plaani kohaselt taheti jõuda keskpäevaks kohale.

Loe edasi: Sindi naispensionärid viibisid Seto Kuningriigi päeva tähistamisel

Pildikesi Kodila küladest ilma külasid külastamata

Kodila? Ulvi Blande tõuseb laua äärest ja tuleb maakaardiga lähemale. Ta asetab näpu Rapla linnast loode suunal asuvale täpikesele. Maastikul võib kahe asumi omavaheline kaugus olla umbes kümmekond kilomeetrit.

Ulvi Blande Foto Siim Solman
Ulvi Blande. Foto: Siim Solman

Mitte kaugel Varbolast

„Meie Kodila naaberküla on Oela,“ rõhutab Ulvi. Näpp liigub kaardil edasi lähestikku asuvatele Palamulla ja Kelba küladele, ka Raka ning Tõrma peale. Kõiki neid samasse piirkonda kuuluvaid tillukesi asundusi kutsutakse üldisemalt Kodila küladeks. Kodilast mitte kaugel, otse lääne suunal märkan ka Varbola nimetust. Ester Kulagina kirjutab Kodila külade aja- ja kultuuriloost raamatus „Läbi aegade ja inimeste“ sellestki, et Kodila piirkonnas leidub mitmeid vanu sõjateid, mis lisab mõistagi põnevust nimetatud paikkonnaga lähemat tutvust tehes. Kulagina hinnangul aitasid ilmselt Kodila kandi külade elanikud ühte võimsaimat muinasehitist, Varbola maalinna, rajada. Muitsete sõjaretkede ajal olevat lähikonnast pagetud Varbolasse varjule. Üle raba ehitatud tammepakkudest tee oli kõigest 5 km pikkune. Soorada on metsasihina marjulistele tänini kasutatav. Maanteed pidi on Kodila ja Varbola vahemaa ligikaudu neli korda pikem.

Loe edasi: Pildikesi Kodila küladest ilma külasid külastamata

Seda Öökulli järve tahaks küll näha

Mõned päevad hiljem pärast Valtu külaga tutvumist bussiga ühest linnast teise sõites juhtus istuma minu kõrvalistmele hea tuttav. Värsked muljed alles meeles, rääkisin Annele oma käigust Puraviku sepikotta ja Öökulli järve äärde – kohtadest, millest meist kumbki polnud varem midagi kuulnud.

Valtu külas asuv Puraviku veski Foto Urmas Saard
Raplamaal Valtu külas asuv Puraviku veski. Foto: Urmas Saard

Kui teatasin, et Öökulli järve on toodud 21 valgeamuuri, kelle pikkus võib ulatuda meetrini ja kaal mõnede allikate väitel paarikümne aasta vanuselt kuni 42 kilogrammini, läks vestlus juba päris põnevaks ja Anne soovis kohe esimesel võimalusel reisida puhta liivaga järverannale sealset Öökulli imetlema. Vaevalt ise nii osav jutleja olen, et suudaks juba mõne lausega ärgitada daami tundmatusse kohta reisima. Küllap siis ikka Valtus midagi sellist leidub, mis isegi ilma nägemata hakkab magnetina mõjuma.

Veski paistab kaugelt üle põldude

Nagu hoolsamad Külauudiste lugejad aimavad, sai ka Valtu külastamine teoks Elroni ja Rapla vallavalitsuse ühisel kutsel. Valtu teedel oli teejuhiks raplamaa.ee portaali toimetaja Jaune Jõenurm, kes esmalt viis Puraviku sepikotta. Raua tagumiseks on valitud veidi tavatu rajatis. Paarsada aastat tagasi ehitatud kuuekorruseline paekivist hollandi tüüpi tuulik oli ju algselt mõeldud ikka jahvatamiseks. Kuid veskitöö lõppes 80 aastat tagasi.

Loe edasi: Seda Öökulli järve tahaks küll näha

Uuskülas asub Eesti ainus korstenmonument ja palju muudki huviväärset

Külauudised jätkab lubatud viisil Rapla valla tutvustamist Uuskülas, kus teejuhiks oli külavanem Armar Paidla.

Armar Paidla Foto Urmas Saard
Armar Paidla. Foto: Urmas Saard

Kogu eelmise nädala kutsus Elron koostöös kohaliku omavalitsuse ja ettevõtjatega reisima Raplasse, millest huvitus ka Külauudiste veebileht. Ühest paljudest peatustest avanes hea võimalus näha plahvatuslikult kasvavat ja kultuurilooliselt rikast Uusküla. Tunnikese pikkune pilguheit ei suutnud anda täit ülevaadet. Ka terve päev jäänuks väheseks, aga ometi saime täiesti piisavalt teadmisi selleks, et äratada selle koha vastu hoopis suuremat huvi. Tõsiseltvõetava koduloolasena on Armar Paidla väga innukalt uurinud oma küla ajalugu ja elab tulihingeliselt kaasa ka kõigile praegustele kodukandi tegemistele. Täienduseks kiirkäigul läbi küla sõitmisele kinkis ta juba kohtumise algul enda koostatud paarisaja leheküljelise raamatu „Uusküla elu 1409-2009“, mis paotab ukse väikese maakoha kuuesaja aasta pikkuse ajaloo tunnetamiseks. Lisaks kolm korda mahukama raamatu oma isast: „Uuriv eluviis: Arvi Paidla“. Üldse on Armarilt endalt ilmunud 6 raamatut, aga kirjastajana toimetanud trükki 60 raamatut. Teiste hulgas ka raamatud Pärnumaast: Jõulumaa ja Kaansoo elust.

Loe edasi: Uuskülas asub Eesti ainus korstenmonument ja palju muudki huviväärset

Elamusterohkel Kassaril

Kassari ajaloost

Angela on meeldiv ja kõike teadev teejuht Foto Urmas Saard
Angela on meeldiv ja kõike teadev teejuht. Foto: Urmas Saard

Tuhat aastat tagasi asus Väinameres praeguse Kassari kohal kaks saart: lääne poolel Orjaku ja idas Kassari. Kõigest pooletuhande aasta eest saared ühinesid ja viimase mõnesaja aastaga kasvasid Orjaku külge ka varajasemad saared Reigi ning Puulaid. Hiiumaalt mööda tammteed Kassarile sõites jääb mulje, nagu oleks tegemist poolsaarega. Kuna Kassarile pääseb kahe roogu kasvanud tammi kaudu, siis võiks näiliselt pidada Kassarit ka Hiiumaa osaks ja Käina lahte ühe saare siseveekoguks. Taaralinna juurtega hiidlanna Angela ütles, et kinnikasvamine on hoogustunud eriti viimastel aastakümnetel, aga ametlikku kinnitust pole veel saarte ühinemise kohta saadud.

Ajaloos esmakordselt 1564. a mainitud Kassari on 19,3 km² suuruselt Eesti viies saar, mida piirab üle 56 km pikkune hästi liigestunud rannajoon. Neljas külas elab umbes kolmsada inimest. Igal sammul pakub ootamatuid üllatusi nii saare loodus kui inimesed.

Loe edasi: Elamusterohkel Kassaril