Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

detsember 2017
E T K N R L P
« nov    
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

Mitmekülgne Sagadi mõis

Nõndanimetatud Eesti Hollywood ja metsamuuseum on ühed esimesed asjad, mis seostuvad praeguse Sagadi mõisaga, aga kohale jõudes lummab külastajat esmalt just riikliku tähtsusega arhitektuurimälestis, mis otsast lõpuni korrastatud.

Sagadi mõis Foto Urmas Saard

Sagadi mõis. Foto: Urmas Saard

Kui suur buss Sagadi mõisa peahoone tagaküljelt härrastemajale lähenes, pani tiigilt peegelduv punane kivikatus ja seina roosad-valged värvid TÜ Pärnu kolledži väärikate ülikooli rahva imetlusest ahhetama. Armastuse sümbolina kirjeldatav tiik ja sügisvärvides loodus tervitasid esimesena järjekordseid külastajaid, kes moodustavad aasta peale jagatud mitmekümne tuhandelisest huviliste hordist üksnes tühise murdosa. Erkroheline muruplats keset hiiglaslikult suurt mõisa õueala meenutab täismõõtmetes jalgpalliväljakut, mille ääres kaunis kõrghaljastus, varaklassitsistliku peahoone esikülg ja selle vastas kaugel üle rohetava väljaku paistmas kuldse nupuga kellatorn ja peavärav. Lisaks palju muud silmapaistvat, mille korraga haaramine näis võimatuna. Seepärast võtsime aega, et kõigega ükshaaval lähemalt tutvuda.

Esmakordselt on mõisa mainitud aastal 1469. Viimane võõrandamiseelne omanik Ernst von Fock lahkus suure füüreri kutsel Saksamaale aastal 1939. Kuni 1974. aastani kasutas peahoonet kool. Nüüd omab mõisakeskust Riigimetsa Majandamise Keskus. Temale kuuluvad mõisasüdames asuv metsamuuseum, looduskool, restoran ja hotell.

Jätka lugemist »

Martti Šorin: safari sõit Aidu karjääris oli eelarvamusest veel põnevam

Paarkümmend Sindi gümnaasiumi õpilast ja neid saatvad õpetajad nautisid vihmakeepides kõndides Peipsimaa imekaunist Kauksi randa ja uudistasid adrenaliini hulka tõstvaid Ida-Virumaa kaevanduskäike.

Põlevkivi lahtise kaevandamise ala Ida-Virumaal Foto Martti Šorin

Põlevkivi lahtise kaevandamise ala Ida-Virumaal. Foto: Martti Šorin

Sellel laupäeval tähistab oma kooli asutamise 180. sünnipäeva Sindi gümnaasium, kelle edukat tegevust on üleriigiliselt märgatud läbi aastakümnete väga mitmesuguste ettevõtmiste ja saavutustega. Viimase paari aasta kestel on Sindi gümnaasiumist ja tema vilistlastest kujunenud Külauudistele üks peamisi koostööpartnereid. Täna ilmutab 8. a klassi õpilane Martti Šorin ülevaatliku loo õppekäigust Peipsimaale ja Ida-Virumaale, mis oli ühtlasi preemiareis üleriigilisel konkursil “Minu klass tegutseb jätkusuutlikult” osalenud võitjatele. Martti Šorin ei kirjuta Külauudistele esimest korda.

Lummav ja ehmatav

Sindi Gümnaasiumi 8.A ja 9.A klassid käisid 10.-11.oktoobril õppekäigul Peipsimaal ja Ida-Virumaal. Märkimisväärsemad kohad ja tegevused olid Peipsi äärsed väikelinnad Mustvee ja Kallaste ning Kohtla Kaevandusmuuseumi külastus ja matk Aidu karjääris ja sõit lahtise autoga.

Jätka lugemist »

“Keskkonna ja kliimamuutuste kirjaoskus” viis auhinnareisile

Täna hommikul sõitsid Sindi gümnaasiumi 8.a ja 9.a klassidest paarkümmend õpilast Peipsimaale kahepäevasele auhinnareisile, millega premeeritakse üleriigilisel konkursil “Minu klass tegutseb jätkusuutlikult” osalenud võitjat.

Õpetaja Signe Lensment läheb Sindi gümnaasiumi õpilastega auhinnareisile Foto Urmas Saard

Õpetaja Signe Lensment läheb Sindi gümnaasiumi õpilastega auhinnareisile. Foto: Urmas Saard

Tänavu 22. juunil selgusid kevadel alanud ja Same World maailmaharidusliku projekti toel korraldatud keskkonnaalase jätkusuutlikkuse õpetamise heade tavade üleeuroopalise võistluse Eesti parimad tööd.

Töid hindasid lisaks Peipsi Koostöö Keskuse esindajale Keskkonnaministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi eksperdid. Esimese koha vääriliseks tunnistati Sindi gümnaasiumi õppetegevus „Keskkonnaränne ja pagulased“. Õppetegevust juhendas õpetaja Signe Lensment.

Lensment ütles enne bussile astumist, et teda on alati paelunud keskkonnaprobleemide ja maailmahariduse teemade käsitlemine õppetöös. „Olen teinud varemgi keskkonnaalaseid koolisiseseid projekte. Igal õppeaastal oleme rääkinud aprillis Maa päeva õppetundides vastava aasta põhiteemast. 2017 aastal oli selleks keskkonnateema. Mina sõnastasin koolisiseseks arutlusteemaks “Keskkonna ja kliimamuutuste kirjaoskus”. Projekt “Keskkonnaränne ja kliimapagulased” oli järg koolisisestele projektidele,“ rääkis Lensment.

Jätka lugemist »

Nelja linna jutustused

Sindi Naisliidu ekskursioon peatustega Sillamäel, Narva-Jõesuus, Narvas, Kohtla-Järvel.

Narva Kreenholmi piirkond Foto Urmas Saard

Narva Kreenholmi piirkond. Foto: Urmas Saard

Sillamäe – värskete meretuulte linn

Kesktänava ja Rumjantsevi nurgal asuv kõrge torniga hoone viib esmalt mõtte luteri kirikule. Tegelikult asub selles hoopiski linnavalitsus ja volikogu. Viiekümnendatel ehitatud klubihoone on üks esimesi ühiskondlike kivimaju. Edaspidi ehitati kivist ka elamuid ja teisi hooneid. Kesklinn on terviklikult üks paremaid viiekümnendate arhitektuuri näidiseid Eestis. Astanguserval asuvat kultuurikeskust ümbritseb sümmeetriliste lillepeenardega linnapark. Pargis kõrgub monument, millele kirjutatud vene keelne tekst on ümber pandud ka eesti keelde: mälestussammas on püstitatud Suure oktoobri juubeli auks. Aasta oli siis 1987.

Kõige pikemalt seisime kultuurikeskuse juurest alla mere äärde viiva võimsa trepistiku imetluses. Treppi kaunistavad suured ehisvaasid. Laial Mere puiesteel käis meie külastamise ajal vilgas ehitustegevus. Mina ja enamik teisi meie seltskonnast pole näinud, millisena veel hiljuti nägi välja oma pompoossuses (nagu kirjeldas Ervin) trepistik koos kõrghaljastusega.

Jätka lugemist »

Jääkarudest Pätsi suveresidentsini

Külauudised jätkab koos Sindi Naisliiduga ekskursioonil nähtud ja kuuldud vaatamisväärsustest ülevaate tegemist Toila-Oru kaitsealal.

Oru lossi park Foto Urmas Saard

Oru lossi park. Foto: Urmas Saard

Buss peatus Toila-Oru lossipargi servas ja Sindi Naisliidu matkajad suundusid Tammealleele. Kõhkluste hajutamiseks, et ikka minnakse kõige otsemat teed läbi pargi kunagise Oru lossi asukohta, vedas bussijuht Ervin Pukk näppu mööda kaardile joonistatud käänulist rada. Ervin ise viis bussi pargi teise otsa lossiaia väravate lähedale ja lubas sealt meie seltskonnale vastu tulla.

Toila poolset väravat valvavad kaks jääkaru skulptuuri. Läbisime Jääkaru värava. Oru pargi maastikukaitseala suurus on 75 ha, kus avaneb küllaga nii looduslikke kui inimkätega loodud vaatamisväärsusi ja mille kohta leidub rohkelt ka kirja pandud teavet. Hea ülevaate saab näiteks Eesti Looduse 2007. a septembri numbrist, kus kunagine Oru pargi metsnik Maire Uustal kirjutab asjatundlikult Oru pargist ja promenaadist. „Oru park Toilas on küllap üks kuulsamaid Eesti parke oma värvika ajaloo ja kauni maastikuga,“ võib lugeda loodusajakirjast. Uustal ütles, et kuigi Oru loss ootab endiselt ülesehitamist, ei jää nüüdisaegne Oru park alla kunagistele hiilgeaegadele 19. sajandi lõpul ning enne Teist maailmasõda.

Jätka lugemist »

Valaste joa vaatamine nõuab ettevaatlikust

Ladoga järve ja Ölandi saare vahele tekkinud Balti klindi kõige kõrgem osa asub Ontika pankrannikul, kust Valaste oja langeb püstloodis 30,5 meetrit madalamale.

Valaste juga septembris Foto Urmas Saard

Valaste juga septembris. Foto: Urmas Saard

Eesti kõrgeim juga asub Ida-Viru maakonna Kohtla valla Valaste külas. Astangule paigaldatud selgitavale tahvlile on kirjutatud, et Valaste juga kirjeldas kohalik saksakeelne ajaleht juba 1840. aastal kui maailmaimet. „Rekordiline, 30-meetrine kõrgus on joale mõõdeti 1998. aasta augustikuise suurvee aegu, kui suvelõpu veemöll oli puhastanud joaaluse varingurusust ja uuristanud pehmesse liivakivisse kuni kolme meetri sügavuse hiiukirnu,“ saab tahvlilt lugeda pisut vigaselt kirjutatud teksti, mis siiski täiesti arusaadav. Veel saab teada, et varasemad ja hilisemad mõõtmised on andnud joa kõrguseks 26-28 meetrit. Allpool jätkub juga 10-15 meetrise kosena.

Joaastangus paljanduv maapõue läbilõige näitab miljonite aastate eest ladestunud kivimeid. Kui veevaesel ajal näeb üksnes erinevate kihtide vahelt immitsevat põhjavett, siis septembri lõpupoolel oli vett looduse ilu nautimiseks piisavas koguses. Paraku ei pääse külgedelt väga hästi vaatama. Keerdtreppi saab kasutada väga lühikeses osas ja aastate eest ehitatud vaateplatvorm on trepist täielikult ära lõigatud.

Jätka lugemist »

Kui Vello Kolnese kinomuuseum sai üheteistkümneseks

Neil päevil tegi Sindi naisliit väljasõidu Eestimaa kirde nurka, peatudes mitmetes huviväärsetes paikades. Esimesena külastati Järva-Jaani vanatehnika varjupaika ja jumalatosina vanust kinomuuseumit.

Vello Kolnese asutatud kinomuuseum Järva-Jaanis Foto Urmas Saard

Vello Kolnese asutatud kinomuuseum Järva-Jaanis. Foto: Urmas Saard

Kuna vanatehnika varjupaika jõudes ei olnud kedagi kes võinuks väljapaneku kohta lähemalt selgitusi jagada, siis piirduti valdaja loal jalutuskäiguga sadade erinevas seisundis masinate vahel. Midagi võis uudishimu rahuldamiseks kodulehelt juurde lugeda. Kogutud on pea pooltuhat masinat. Rööbastel on isegi üks vana tramm. Trollibussi kohal polnud elektrijuhtmeid näha ja selleks pole ka vajadust.

Varjupaik on Järva-Jaani Tuletõrje Seltsi üks osa, mille loomise eesmärgiks oli lagunenud liidu ja teiste riikide tehastes eelmisel sajandil valminud sõidukite, põllutehnika, teetöömasinate ja tuletõrjetehnika koondamine vaatamiseks. Inimeste ja rahaliste vahendite puudumise tõttu pole praegu esmane ülesanne masinate taastamine. Praegu keskendutakse säilinud tehnika kogumisele ja eksponeerimisele saabunud seisundis. Jõudu mööda on siiski mõnda eksponaati ka taastatud. Varjupaiga alale mahuks veel palju tehnikat. Seega oodatakse tänulikult teateid kasutult seisvate vanade sõidukite kohta telefonile 514 9485 või varjupaiga e-posti aadressile tuve@jjaani.ee.

Jätka lugemist »

Jude Cathcart: me kõik armastame Pärnut

Pärnusse saabunud kruiisilaevade esimene hooaeg on läbi saanud. Tagasivaatelisi mõtteid jagavad sellest OÜ Balti Silver Reisid juhatuse liige Silvi Bljumovitš ja ristluslaeva Island Sky kruiisidirektor Jude Cathcart.

Ristluslaev Island Sky septembriõhtuses Pärnus Foto Urmas Saard

Ristluslaev Island Sky septembriõhtuses Pärnus. Foto: Urmas Saard

Bljumovitš soovib väga tunnustada Pärnu Sadama poolt tehtut ning kruiisilaeva Island Sky hästi toredat vastuvõttu mõlemal korral. „Mainisin Jude´ile teise külastuse ajal, et Pärnu Sadamal on õhtuüllatusena varuks laeva lahkumist saatev ilutulestik, nii et kapten sättis laeva väljumisel selliselt, et pardal olevatel inimestel oleks parem jälgida ning nautida.“

Kuigi esimene Pärnu külastus tuli päris ootamatult, oli Bljumovitšile suureks abiks varasem hea Pärnu tundmine. „Juba noore giid-tõlgina käisin pärast Tartu Ülikooli lõpetamist Soome gruppidega Pärnus ning tegin seal ekskursioone. Tollel ajal oli Pärnu üks nendest vähestest linnades, kus välisturistid võisid Eestis väljapool Tallinna ööbida. Teiseks linnaks oli Viljandi. Tartut võis küll külastada, kuid ööbimine oli keelatud.“

Jätka lugemist »

Kauge, kuid lähedane Georgia

See oli tänavu urbekuu viimasel nädalal, kui väike seltskond eestlasi veetis nädalapäevad Georgias, mõned neist esmakordselt. Nüüd viibivad Nika Aslamazashvili, Davit Maisuradze, Ekaterine Mosiashvili jumalatosin päeva esmakordselt Euroopa Liidus ja Eestis.

Grusiinid Nika Aslamazashvili, Ekaterine Mosiashvili ja Davit Maisuradze Pärnu rannas Foto Urmas Saard

Grusiinid Nika Aslamazashvili, Ekaterine Mosiashvili ja Davit Maisuradze Pärnu rannas. Foto: Urmas Saard

Nika, Davit ja Eka (Ekaterine) on ühed neist paljudest Georgia inimestest, kes eestlasi nende kodumaal külalislahkelt võõrustasid. Nika sõidutas meid ühel päeval oma autoga. Abielupaar Davit ja Eka andsid öömaja. Nika teenib igapäevast leiba taksojuhina, aga ta on õppinud goreograafiat ja võib samahästi ka tantsuõpetaja olla. Davit on õppinud IT valdkonnas ja töötab nii sellel alal kui ka raamatute kujundajana. Eka töötab giidina, aga tunneb ka veiniteadust. Kuid kõiki neid kolme ühendab ühine soov, mis tõigi grusiinid Eestisse.

Pärast Riia lennuväljal maandumist ja põgusat tutvumist Läti pealinnaga võeti rataste alla teekond Pärnusse. Autosõidul imetleti metsade rohkust ja üllatuti kui kuuldi, et Eesti on üks maailma metsarikkamaid riike, et poolt maismaad katab mets, kuuludes sellega Euroopa Liidu kuue kõige suurema metsade osakaaluga riigi hulka, et mets on Eesti üks olulisemaid taastuvaid loodusvarasid ja elukeskkondi.

Jätka lugemist »

Pärnus peatub esimene ristluslaev

Täna hommikul sildus Pärnu kruiisisadama uue kai ääres Londonist teekonda alustanud ristluslaev Serenissima, mis liigub Läänemerel eksootilise kaugel asuva saareriigi lipu all.

Ristluslaev Serenissima saabub Pärnusse Foto Urmas Saard

Ristluslaev Serenissima saabub Pärnusse. Foto: Urmas Saard

Pärnu Vanasadama turvaalal käis vilgas tegevus juba varajastel hommiktundidel. Pika punase vaiba lahtirullimine ja pruunikale graniitpurule kinnitamine võttis omajagu aega. Pärnu Sadama juhatuse liige Sander Kilk ütles, et Pärnus tahetakse ka edaspidi saabuvaid kruiisilaevu sama pidulikult vastu võtta, mitte ainult esimesel korral. Pasunakoori Õnn Tuli Õuele oli samuti aegsasti kohal. Seitse varjualusega müügiletti ootasid suveniiride müüjaid. Kaheksas varjualune oli varustatud kirjadega Pärnu ja www.visitparnu.ee. Suured bussid ootasid väljasõite Viljandimaale Olustvere mõisa, Pärnumaale Tamme talu ürdiaeda ja suvepealinnaga tutvuma.

Kui kella kuue paiku võis veel tõusvat päikestki näha, siis järgmistel tundidel hakkas vihma tibutama. Kell 7.15 sai kai ääres seisvalt lootsilt kuulda, et Serenissima on jõudnud muulide vahele. Kulus veel tublisti paarkümmend minutit, kui jahisadamas seisvate aluste kõrgete mastide taga ilmus nähtavale kaua oodatud viie tekiga ristluslaev, millel kirjade järgi pikkust 87,5 meetrit.

Jätka lugemist »

Pereraadio “Teelised” jutustavad Georgiast

Märtsikuul külastasid kaks Pereraadio töötajat ja Külauudiste reporter Georgiat, millest lisaks seitsmele reisikirjale Külauudiste portaalis jõuab 23. mail ulatuslikum ülevaade nädala pikkusest rännakust ka Pereraadio kuulajateni.

Kärt Tamm usutleb Georgias  Lukhum Maisuradze't Foto Urmas Saard

Terve tunni kestva saate pealkiri on „Teelised“ ja saatejuht Kärt Tamm, kelle märkamisi ja suurepärast vestlusoskust on kahtlematult väga hea kuulata. Milliste valikute põhjal ta Georgias nähtut ja kuuldut vahendab, jääb kuni saate eetrisse minekuni saladuseks, aga kindlasti pakub kogu saate ülesehitus nii põnevust kui ka huvitavaid teadasaamisi.

23. mail kuuleb saadet algusega kell 19.00, kordusena järgmisel päeval 13.00.

 

 

Kärt Tamm usutleb Georgias Lukhum Maisuradze’t. Foto: Urmas Saard →

Urmas Saard

Jätka lugemist »

Kiirkäigul Turaida külastusest

Baltimaade muinasaegne tähtsamaid tugipunkte, Koiva liivlaste peamisi keskusi ja liivlaste vanema Kaupo residents asendus 800 aastat tagasi sakslaste rajatud piiskopilinnusega, mis vaatamata korduvatele sõjaretkedele ja alles 15 aastat tagasi toimunud ulatuslikule maalihkele ikkagi veel suures osas püsti püsib.

Turaida kindlus Foto Urmas Saard

Turaida kindlus. Foto: Urmas Saard

Tartu ülikooli Pärnu kolledži Väärikate ülikooli kuulajad tegid 6. mail väljasõidu Siguldasse. Esimesena külastati 1214. a liivlaste linnuse rusude asemele rajatud Turaida kindlust, mida kasutati kuni 1776. aasta põlenguni.

Telliskividest laotud foogtilinnus on ainult üks osa 24 ha suurusest Turaida muuseum-kaitsealast, mis asutati 1988. aastal. Territooriumil asub 39 ajaloolise väärtusega hoonet. Külastaja satub esmalt keldripealsesse aita, kus asub külastuskeskus ja kassa. 85 sendi eest saab ülevaatliku värvilise voldiku, mis aitab orienteeruda ja annab esmaseid teadmisi alates 11. sajandist kujunenud kultuuripärandist.

Esmalt suure kaardi ees peatudes juhtis giid tähelepanu sellele, et nimetatud ala põlisrahvaks on olnud soome-ugri hõimkonda kuulunud liivlased. Ta rõhutas, et ka lätlased on saanud pärandiks liivlaste kultuuri. Samuti on läti keel saanud mõjutust liivlastelt.

Jätka lugemist »

Uplistsikhe tähendab tõlkes jumalate kindlust

UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Uplistsikhe koobaslinn on raiutud Mtkvari ehk Kura jõe äärsele liivakivist kõrgele kaldapealsele, kus inimeste asemel on nüüd jäänud päriselanikena püsima ülisuured sisalikud.

Peatuspaik Bütsantsi ja India vahelisel teekonnal

Käsivarre pikkused ja veelgi suuremad sisalikud Uplistsikhe koobaslinnas. Foto: Urmas Saard

Iidne Uplistsikhe koobaslinn paikneb Gorist ligikaudu 10 km idas, Tbilisi jääb 80 km kaugusele. Aneri Giunashvili viis meid tunnelisse, mille sisse on ehitatud tänapäevane metallist trepp. Aneri võttis kohe kiirkäigul kõrgust ikka paar astet korraga ja meile sai juba alguses selgeks, et tema kannul püsimine pole kerge treeningharjutus. Endise džuudo sportlasena jätkus tal muidugi võhma tublisti rohkem ja nii suutis ta valutu kergusega hüpelda ka jumalate kindluse kaldpindadel ja seinadel nagu parkour’i sooritajad. Päris hullusti ta siiski ei hüpanud.

Palju rahulikumalt liikusid iidse linna tänavatel ja rajatistel ülisuured sisalikud. Nende suurus võis olla võrreldav käsivarre pikkusega. Inimestega olid nad harjunud ja nii võis vabalt ka meetri kauguselt neid imetleda.

Aneri oli Uplistsikhe ajaloo üksikasjadest hästi teadlik ja oskas mitmeid asju üksikasjaliselt kirjeldada. Oletatakse, et esimene asula asutati siinsetele nõlvadele juba üle 3000 aasta tagasi ja oli veel mõneti kasutuses kuni eelmise sajandi alguseni. Suure tõenäosusega varasel rauaajal rajatud Uplistsikhe koobaslinn olnud järjepidevalt asustatud keskajani. Oma õitsengu ajal laotus linn kaheksa hektari suurusele alale. Keskajal möödus linnast Bütsantsi ja India vaheline tähtis kaubatee. Kaubandus toimis ka ammuste Mediani ja Urartu tsivilisatsioonidega.

Jätka lugemist »

Georgia põgenikekülas

Georgia reisi kuuendal päeval olime lähenemas ette võetud kauge teekonna ühele peamisele sihtpunktile, mille külastamist kõige rohkem oodati. Ootamatus tabas meid siis, kui teejuht eelistas mõningat teavet jagades jääda anonüümseks. Kõigest rääkides ei soovinud mõnel juhul teisedki inimesed oma nimega esineda, millega Külauudiste reporter ka sõnapidajana arvestab.

Inimröövid lunaraha küsimiseks

Mokhisi põgenikeküla. Foto: Urmas Saard

Tbilisi ja Gori vaheline ligemale 100 km pikkune maantee on riigi ida- ja lääneosa ühendav ainuke maantee, pealegi tipptee, kiirtee, valgustatud tee. Enne Eestist lennukile minekut lugesin Välisministeeriumi soovitust säilitada Georgias kõrgendatud ettevaatlikus, eriti maantee M27 läheduses, kuhu Vene lennukid 2008. aastal toimunud sõjaretkel pomme pillutasid. Lugedes ministeeriumi kodulehelt, et lahingutegevuse tagajärjel kannatanud aladelt (lõuna-Osseetia, Gori linna ümbrus ning Abhaasia kontrolljoon) on leitud miine ja teisi lõhkekehi, jääb mulje nagu olekski just need peamised ettevaatlikusele manitsemise põhjused.

Teejuht näitas käega Lõuna-Osseetia kontrolljoone suunas. Maanteest kõigest kiviheite kaugusel näeb terasemal vaatamisel venelaste kontrollposte. Aga see pole veel kõige hirmuäratavam. Maantee ja kontrolljoone vahel asuvad grusiinide põllumaad. Teejuhi sõnul pole harvad juhtumid, kui sealtpoolt kontrolljoont tullakse inimesi pantvangi võtma. Vabaks lastakse lunaraha tasumisel. Välismaalaste puhul pidavat hind kõrgem olema, ajakirjanikelt võidakse küsida veelgi soolasemat tasu. Tundus uskumatuna, aga polnud ka vähimatki alust kahelda jutustajate sõnades. Meenutame kasvõi meie juhtumit, kui Venemaa kõige kõrgemal riiklikul korraldusel rööviti tunamullu Eesti kaitsepolitseinik Eston Kohver ja viidi teisele poole demargatsioonijoont.

Jätka lugemist »

Väljasõit Georgia äärealale

Teisipäeva õhtupoolikul liitusid taas meiega raadiokoolitajad Kärt ja Margus. Mingil ajal jõudis reisiseltskonnani uudis, et 28. märtsil jõustus Euroopa Liitu ja Schengeni lepinguga ühinenud riikidesse reisivatele Georgia kodanikele viisavabastus. Seda võimalust on grusiinid pikisilmi juba aastaid oodanud, ka see osa rahvast, kes Euroopa Liiduga ühinemise otstarbekuses kahtlevad.

Kui päris batuuti pole, sobib kargamiseks ka vana reformpõhjaga raudvoodi Foto Urmas Saard

Kui päris batuuti pole, sobib kargamiseks ka vana reformpõhjaga raudvoodi. Foto: Urmas Saard

Harjumatult Georgia normaalsuses

Ööbisime Lukhumi kodus. Pesta sai väljapool maja, välisseina külge kinnitatud tilaga anumast vett nõristades. Välikemmerg oli harjumatu. Naljatasime, et kükitada tuleb kotka kombel. Aga keegi ei virisenud, saime hakkama. Ainult paremast taskulambist tundsin puudust. Pidanuks kaasas olema.

Kodude kütmise üle võisime üksnes isekeskis mõtteid vahetades imetlust väljendada. Talviti ja nüüdki kevade aegu on ööd jahedad, aastasse sattub ka päris krõbedaid miinuskraade. Kuid ikkagi ei mõelda kapitaalselt sisseehitatud ahjudele, rääkimata keskküttest. Ainsa soojusallikana kasutatakse kõikjal peredes pisikest plekkahju, mille plekktoru suunatakse otse läbi lae ja katuse või seinast välja. Küsimusele, miks korralikke ahjusid ei tehta, jätavad inimesed õlakehitusega vastamata.

Järgmise päeva hommik valmistas unistele silmadele tõeliselt rõõmustava üllatuse. Seisime rõdul ja pilk kinnitus mägedes värskelt maha sadanud lumele, mis päikese käes eriliselt valgust pildus.

Jätka lugemist »

Põnev päev Lukhumiga

Neljas päev Georgias nõudis vaprust füüsiliseks pingutuseks, võimaldas tutvuda kauge ja lähema ajalooga ning lubas nautida imepärast loodusmaastikku, mis küll asub alles täielikku rohelusse puhkemise ootuses.

Nekresi kloostri veinihoidla Foto Urmas Saard

Nekresi kloostri veinihoidla. Foto: Urmas Saard

Grusiinide külalislahkus

Teisipäeval, 28. märtsil jätkasid Kärt ja Margus teise õppepäeva läbiviimisega, et koolitada tulevasi Georgia kristliku raadio toimetajaid, reportereid, tehnikuid ja teisi selle valdkonna töötajaid, kes suudaks edaspidi kohapeal eetrisse anda umbes samasuguseid saateid, mida Eestis on Pereraadio juba pea 25 aastat toimetanud. Ühe praktilise ülesande sooritamiseks saadeti tulevased raadioreporterid koguni tänavale inimesi küsitlema. Küsimus sõnastati lühidalt: miks on grusiinid nõnda külalislahked? Seda nad tõepoolest on!

Jätsime Aivariga Kärdi ja Marguse oma kohustuste juurde ning lahkusime Kharelist. Meid võttis oma autole Telavis elav Lukhum Maisuradze, kellega sõites nägime Nekresi kloostrit, Kaukasuse mäeahelikke, Gremi kindluslossi, Alazani jõge, Lukhumi majapidamist ja tema kodulinna vaatamisväärsuseid.

Jätka lugemist »

Eestlased loobusid linnapea küllakutsest

Pühapäeval sõitsime Tbilisist välja, suunaga Kahheetiasse. Siis ei osanud veel uneski näha, et järgmisel päeval saame küllakutse kahte võhivõõrasse kodusse.

Kümneaastane Achi Avazashvili juhtis autot, millega tulime Kaukasuse ohtlikust piirkonnast välja Foto Urmas Saard

Kümneaastane Achi Avazashvili juhtis autot, millega tulime Kaukasuse ohtlikust piirkonnast välja. Foto: Urmas Saard

Teel nägime Georgiale iseloomulikku sõidumaneeri. Suunatule asemel eelistati vajadusel tuututamist. Lehmad autoteel ja ringristmikul liiklust häirivalt astumas ja kaamerameestele hasarti tekitamas. Kust lehmad tulid või kuhu nad olid minemas, jäi teadmata. Samamoodi jäi teadmata, kas lehmade liikumist teedel ka keegi juhtis või mitte. Tundus nagu suudaksid loomad päris iseseisvalt oma päevateekonda korraldada.

Mida nähtavamaks Kaukasuse mäeahelike lumised tipud muutusid, seda suuremat elevust päikese kiirtes helendavad vaated tekitasid. Enne Khareli linna jõudmist tegi autojuht kõrvalpõike viinamarja istanduste keskele. Ühe istanduse värava kõrval nägime hea välimusega väikest ehitist ja akent katvat Georgia lippu. Tegemist on Šaakashvilile kuuluva istandusega, mille väravas peab valvsalt valvet rahuliku olemusega koer. Kunagine Georgia president ise on alates 2015. a maist Ukrainas Odessa oblasti kuberner.

Jätka lugemist »

Pildikesi Georgia pealinnast

Urbekuu viimasel nädalal külastas eestlaste neljane seltskond Georgia riigi kõige eripalgelisemaid paiku. Kuigi igaühe Georgias viibimise eesmärk ja head kavatsused olid seitsme päeva sees mõneti erinevad, ühendas kõiki reisikaaslaseid tahe näha, kogeda ja mõista kauget maad, suurepärane omavaheline läbisaamine ning päris tõsiseltvõetav naljasoon.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Tbilisi köisraudtee. Foto: Urmas Saard

Kas Georgia asub Euroopas või Aasias? See pidi selge olema reisikindlustajale. Natuke arupidamist ja siis otsustati, et kindlustus tuleb teha väljapoole Euroopat. Georgia rahvas ise peab oma Euroopasse kuulumist endastmõistetavaks tõsiasjaks. Veelgi enam. Kõikjal näeb Georgia lipu kõrval lehvimas Euroopa liidu kuldsete tähtedega sinist lippu. Jääb mulje, nagu kuuluks Georgia Euroopa liitu rohkem kui Eesti.

Kas öelda Georgia või Gruusia? Sellele küsimusele puudub üksmeelne vastus. Gruusia valitsus on soovitanud hoiduda nimekuju ‘Gruzia’ kasutamisest ja palunud tarvitada ‘Georgiat’. Sealne elanikkond ei näi väga valitsuse algatust toetavat, aga pole ka märgatavalt muudatuse vastu.

Milline on maa, mis asub autosõidul kolme tuhande kilomeetri või kahe ööpäeva kaugusel? Lennates asub Georgia siiski oluliselt lähemal: Tallinnast 40 minutit Läti pealinna ja ümberistumisega Riiast Tbilisi kestab lend kolm tundi. Tbilisi jõudes nihkub kellaaeg paar tundi tagasi.

Jätka lugemist »

Pärnumaa Kirmas on teel Indoneesiasse

Täna õhtul astuvad Tallinna lennujaamast lennukile Rahvuskultuuriseltsi Kirmas segarahvatantsurühma tantsupaarid, et osaleda Eestist ainsana Indoneesias toimuval rahvusvahelisel rahvatantsu ja rahvamuusika festivalil, mis leiab aset ajavahemikul 20.-28. augustini.

Rahvatantsurühm Kirmas alustab Lennart Meri Tallinna lennujaamast teekonda Indoneesiasse Foto reisiltTallinnast 21:35 algav reis suundub esmalt Helsingisse, kust keskööl võetakse suund Aasiasse. Ööbitakse Singapuris ja järgmisel päeval jätkub lend Indoneesiasse, Borneo saarele. Lähemalt loe siit.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Rahvatantsurühm Kirmas alustab Lennart Meri Tallinna lennujaamast teekonda Indoneesiasse. Foto: reisilt →

Urmas Saard

Sindi naispensionärid viibisid Seto Kuningriigi päeva tähistamisel

Tänavu oli Verskah see paik, kus toimus juba 23. korda Seto Kuningriigi vällähõikminõ, vägümehe välläseletaminõ, Ülembsootska valiminõ, sõjaväe paraat, kuningalaud, pidoõtak üteh ansambliga Otava Yo ja kõik muu nimetamisväärselt huvipakkuv, mis olulisema loetelu vahele samuti aoplaani mahtus.

Sindi pensionärid Värskas enne koduteele asumist Foto Urmas Saard

Sindi pensionärid Värskas enne koduteele asumist. Foto: Urmas Saard

Ei kirjutanud asjatult loo päisesesse muist sõnu kursiivis, et seto murret riigikeele üldtunnustatud keelendist selgemalt eristada. Täiendavaks selgituseks, et kirjakeelne setu on murdes seto, kuid selle sõna laiema leviku tõttu jään loo kirjutamisel austusest setode vastu murdesõna kasutamise juurde.
Setod tunnevad oma väärtust ja kellel soov selle rahvakilluga lähemalt tutvuda, peavad suutma mõista ka nende keelt.

Värska on Setumaad lõhestavast demargatsioonijoonest siinpoolsel alal suurim asula. Neljakümneviiendani oli Setumaal 11 valda ja Petseri linn. Nüüd on Setomaa jagatud kolmeks: muist jääb Põlva maakonda, teine tükike Võrumaale ja ülejäänu Vene föderatsiooni poolt hõivatud alale sealses Petseri rajoonis.

Värska lahe äärde jõudmiseks pidi Sindist teed alustades läbima ümmarguselt 260 kilomeetrit. Kuna kõige otsem tee ei kulge üldsegi sirgjooneliselt mööda siledat asfaltkatet, vaid läbib kohati päris käänulisi tõusude-langustega kruusateidki, siis on ilma peatusteta bussisõidu ajaline teekond ca kolm ja veerand tundi. Algse plaani kohaselt taheti jõuda keskpäevaks kohale.

Jätka lugemist »

Pildikesi Kodila küladest ilma külasid külastamata

Kodila? Ulvi Blande tõuseb laua äärest ja tuleb maakaardiga lähemale. Ta asetab näpu Rapla linnast loode suunal asuvale täpikesele. Maastikul võib kahe asumi omavaheline kaugus olla umbes kümmekond kilomeetrit.

Ulvi Blande Foto Siim Solman

Ulvi Blande. Foto: Siim Solman

Mitte kaugel Varbolast

„Meie Kodila naaberküla on Oela,“ rõhutab Ulvi. Näpp liigub kaardil edasi lähestikku asuvatele Palamulla ja Kelba küladele, ka Raka ning Tõrma peale. Kõiki neid samasse piirkonda kuuluvaid tillukesi asundusi kutsutakse üldisemalt Kodila küladeks. Kodilast mitte kaugel, otse lääne suunal märkan ka Varbola nimetust. Ester Kulagina kirjutab Kodila külade aja- ja kultuuriloost raamatus „Läbi aegade ja inimeste“ sellestki, et Kodila piirkonnas leidub mitmeid vanu sõjateid, mis lisab mõistagi põnevust nimetatud paikkonnaga lähemat tutvust tehes. Kulagina hinnangul aitasid ilmselt Kodila kandi külade elanikud ühte võimsaimat muinasehitist, Varbola maalinna, rajada. Muitsete sõjaretkede ajal olevat lähikonnast pagetud Varbolasse varjule. Üle raba ehitatud tammepakkudest tee oli kõigest 5 km pikkune. Soorada on metsasihina marjulistele tänini kasutatav. Maanteed pidi on Kodila ja Varbola vahemaa ligikaudu neli korda pikem.

Jätka lugemist »

Seda Öökulli järve tahaks küll näha

Mõned päevad hiljem pärast Valtu külaga tutvumist bussiga ühest linnast teise sõites juhtus istuma minu kõrvalistmele hea tuttav. Värsked muljed alles meeles, rääkisin Annele oma käigust Puraviku sepikotta ja Öökulli järve äärde – kohtadest, millest meist kumbki polnud varem midagi kuulnud.

Valtu külas asuv Puraviku veski Foto Urmas Saard

Raplamaal Valtu külas asuv Puraviku veski. Foto: Urmas Saard

Kui teatasin, et Öökulli järve on toodud 21 valgeamuuri, kelle pikkus võib ulatuda meetrini ja kaal mõnede allikate väitel paarikümne aasta vanuselt kuni 42 kilogrammini, läks vestlus juba päris põnevaks ja Anne soovis kohe esimesel võimalusel reisida puhta liivaga järverannale sealset Öökulli imetlema. Vaevalt ise nii osav jutleja olen, et suudaks juba mõne lausega ärgitada daami tundmatusse kohta reisima. Küllap siis ikka Valtus midagi sellist leidub, mis isegi ilma nägemata hakkab magnetina mõjuma.

Veski paistab kaugelt üle põldude

Nagu hoolsamad Külauudiste lugejad aimavad, sai ka Valtu külastamine teoks Elroni ja Rapla vallavalitsuse ühisel kutsel. Valtu teedel oli teejuhiks raplamaa.ee portaali toimetaja Jaune Jõenurm, kes esmalt viis Puraviku sepikotta. Raua tagumiseks on valitud veidi tavatu rajatis. Paarsada aastat tagasi ehitatud kuuekorruseline paekivist hollandi tüüpi tuulik oli ju algselt mõeldud ikka jahvatamiseks. Kuid veskitöö lõppes 80 aastat tagasi.

Jätka lugemist »

Uuskülas asub Eesti ainus korstenmonument ja palju muudki huviväärset

Külauudised jätkab lubatud viisil Rapla valla tutvustamist Uuskülas, kus teejuhiks oli külavanem Armar Paidla.

Armar Paidla Foto Urmas Saard

Armar Paidla. Foto: Urmas Saard

Kogu eelmise nädala kutsus Elron koostöös kohaliku omavalitsuse ja ettevõtjatega reisima Raplasse, millest huvitus ka Külauudiste veebileht. Ühest paljudest peatustest avanes hea võimalus näha plahvatuslikult kasvavat ja kultuurilooliselt rikast Uusküla. Tunnikese pikkune pilguheit ei suutnud anda täit ülevaadet. Ka terve päev jäänuks väheseks, aga ometi saime täiesti piisavalt teadmisi selleks, et äratada selle koha vastu hoopis suuremat huvi. Tõsiseltvõetava koduloolasena on Armar Paidla väga innukalt uurinud oma küla ajalugu ja elab tulihingeliselt kaasa ka kõigile praegustele kodukandi tegemistele. Täienduseks kiirkäigul läbi küla sõitmisele kinkis ta juba kohtumise algul enda koostatud paarisaja leheküljelise raamatu „Uusküla elu 1409-2009“, mis paotab ukse väikese maakoha kuuesaja aasta pikkuse ajaloo tunnetamiseks. Lisaks kolm korda mahukama raamatu oma isast: „Uuriv eluviis: Arvi Paidla“. Üldse on Armarilt endalt ilmunud 6 raamatut, aga kirjastajana toimetanud trükki 60 raamatut. Teiste hulgas ka raamatud Pärnumaast: Jõulumaa ja Kaansoo elust.

Jätka lugemist »

Elamusterohkel Kassaril

Kassari ajaloost

Angela on meeldiv ja kõike teadev teejuht Foto Urmas Saard

Angela on meeldiv ja kõike teadev teejuht. Foto: Urmas Saard

Tuhat aastat tagasi asus Väinameres praeguse Kassari kohal kaks saart: lääne poolel Orjaku ja idas Kassari. Kõigest pooletuhande aasta eest saared ühinesid ja viimase mõnesaja aastaga kasvasid Orjaku külge ka varajasemad saared Reigi ning Puulaid. Hiiumaalt mööda tammteed Kassarile sõites jääb mulje, nagu oleks tegemist poolsaarega. Kuna Kassarile pääseb kahe roogu kasvanud tammi kaudu, siis võiks näiliselt pidada Kassarit ka Hiiumaa osaks ja Käina lahte ühe saare siseveekoguks. Taaralinna juurtega hiidlanna Angela ütles, et kinnikasvamine on hoogustunud eriti viimastel aastakümnetel, aga ametlikku kinnitust pole veel saarte ühinemise kohta saadud.

Ajaloos esmakordselt 1564. a mainitud Kassari on 19,3 km² suuruselt Eesti viies saar, mida piirab üle 56 km pikkune hästi liigestunud rannajoon. Neljas külas elab umbes kolmsada inimest. Igal sammul pakub ootamatuid üllatusi nii saare loodus kui inimesed.

Jätka lugemist »