Kartulivõtt kui aamen kirikus

Elina Kononenko,

virulane Võrumaalt

Kui kartulit tuleb võtma minna, siis tuleb kartulit võtma minna. Kartulivõtt on püha üritus.

Ühel augustipäeval mõtlesin just, et nagu keskmine eestlane ikka, pole ma ammu kirikus käinud. Pisut hiljem hõimlasega telefonitsi vesteldes selgus, et kodukirikus on just samal päeval heal kellaajal kontsert. Nii saigi kultuuriline ja vaimne rikastamine plaani võetud. Aga kus sa sellega! Kontsert tuli peagi unustada, sest saabus teade riigiametnikunahas põliselt põllumehelt: täna peab kartuli üles võtma, kuna varred on juba maas ja vastasel korral läheb kartul mädanema.

Kartulivõtt on sama püha nagu aamen kirikus. Kui kartul kord maha on pandud, siis tuleb see ka kõige sobivamal päeval üles võtta. Muidu on see üks suur pühaduse teotamine.

Eelnevast võib jääda mulje, et kartulivõtt pole teps mitte see kõige ihaldatavam tegevus ühel suvisel pühapäeval. Tegelikult aga pean tunnistama, et iga aastaga muutub kartulite noppimine värskelt lahti aetud vaovahelt aina mõnusamaks. Peaaegu et unustatud on juba need taasiseseivunud vabariigi algusaja külmad sügislaupäevad, kui sai Sõmerul vihma käes muda seest varahommikust pimedani kartuleid välja kraabitud ja mõistatatud, kas antud mullakamakas sisaldab eesti rahvast näljast päästnud mugulat või mitte. Keegi enam ei mäletagi ilmselt, et Sõmerul, seal, kus nüüd vohab põllukultuuri asemel päriskultuur, kunagi kartulipõld võis asuda. Ununemas on seegi, kuidas Tõrma taga, higipull otsa ees, tuli maaubinad ultrahelikiirusel korvi korjata, sest ega traktorist ju ometi vahepeal enne järgmise vao lahtiajamist traktorist maha viitsinud tulla. Loe edasi: Kartulivõtt kui aamen kirikus

Hiiumaal Soeras tähistati riigi taastamise aastapäeva talutööga

Juba üheksandat korda sai Soera talumuuseumis Eesti Vabariigi taastamise aastapäeval, 20. augustil teoks talutööde päev. Side eelmise vabariigiga on kah olemas, sest nii masinad kui ka töömehed on ennesõjaaegsed.

Soera talumuuseumi perenaine Õie Laksberg on seda meelt, et miski ei saa riigi taastamise auks olla suurem kummardus kui oma kätega tehtud töö.

“Miks ta meil 20. augustil on?” arutles Laksberg ja vastas ise. “Mis kaunistaks üht eestlast rohkem kui mitte oma kätega tehtud töö! Niisugune vanade tööde meeldetuletamine sellisel pidupäeval, ma arvan, et see on igati kohane. Vähemalt tunnen oma hinges, et see nii on.”

Loe edasi Hiiu Nädalast.