„Meie hulgast lahkus eile kallis kolleeg, sõber, õpetaja, kiviraidur Rait Pärg. Jääme mäletama teda kui heatahtlikku inimest ja tegusat kunstnikku.” teatas täna keskpäeval Eesti kujurite ühendus kurba sõnumit oma Facebooki lehel.
Loe edasi: SURI PÄRNU KUJUR RAIT PÄRG, PALJUDE VÄÄRTUSLIKE SKULPTUURIDE LOOJA
Urmas Saard
Kirjutasin 2008. aastal tänaseks meie hulgast lahkunud Uno Palut intervjueerides, et alates Aleksander Klumbergist kuni tänapäevani on läbi Eesti spordiajaloo püsinud pidevalt aukohal eestlase olemusele sobiv mitmevõistlus. Nüüd, kuusteist aastat hiljem on hea uuesti meenutada temaga toimunud vestlust.
Loe edasi: UNUSTAMATU UNO PALU EHK IN MEMORIAM UNO
Minu siiras kaastunne Aadu pereliikmetele. Rääkisime Aaduga viimati täpselt kaks nädalat tagasi. Ta tundis sügavat muret Keskerakonnas toimuva pärast. Tal oli soov anda oma poolne panus, et erakond ületaks praegused raskused. Minu jaoks oli tähelepanuväärseim, kui ta ütles mulle „sõber Marko“. See oli minu jaoks oluline!
Loe edasi: AADU MUST MARKO ŠORINI MÄLESTUSTES
10. jaanuaril meie hulgast lahkunud sõjajärgse esimese Kaitseliidu ülema Kalle Istvan Elleri mälestuseks on alates täna keskpäevast kuni reede kella 12-ni avatud mälestusteraamat Kaitseliidu peastaabis Tallinnas.
Loe edasi: IN MEMORIAM KALLE ISTVAN ELLER
Rahvalaulik Kihnu Virve lapselaps teatab sotsiaalmeedias oma vanavanaema surmast sõnadega: „Anname teada, et täna hommikul lahkus meie väga kallis laulumemm.”
Loe edasi: IN MEMORIAM: KIHNU VIRVE VÕI JÄRSUMÄE VIRVE
Kolmapäeval suri Pärnu linna vapimärgi kavaler Eino-Jüri Laarmann (19.01.1936–07.09.2022).
Loe edasi: IN MEMORIAM: EINO-JÜRI LAARMANN
„Möödunud ööl suri poliitik ja näitleja Madis Milling (51), kes osales Tõdva vabatahtliku päästjana Saku lähedal tulekahju kustutamisel, kus teda tabas ootamatu terviserike ja mehe elu ei õnnestunud päästa,” teatab ERR.
Loe edasi: LAHKUS VABATAHTLIK PÄÄSTJA, KAITSELIITLANE, NÄITLEJA, POLIITIK MADIS MILLINGSuur fotogalerii
Täna keskpäeval koguneti Tartu krematooriumi suures saalis ajakirjanik Jaan-Ivo Lukase urni juurde ja tund hiljem sängitati lahkunu põrm Vana-Peetri kalmistul maamulda.
Loe edasi: JAAN-IVO LUKASEGA TULID JUMALAGA JÄTMA LÄHEDASED, SÕBRAD JA KAASTEELISED
Pühapäeva õhtul lahkus meie hulgast Külauudiste, Vooremaa ja paljude teiste väljaannete kaasautor Jaan-Ivo Lukas. Külauudistel oli rõõm saada osa tema väsimatust innust ja soovist kirjutada kohalikust elust. Lukase jaoks ei olnud küsimus “mis ma sellest saan”, vaid “millal saate avaldada”. Ta hingas ja lõi kodanikuajakirjandust, tajudes väga täpselt, et tema oma fookustega suudab esile tõsta teemasid, mis muidu oleksid mattunud igapäevastesse infolademetesse.
Loe edasi: KÜLAUUDISTE INFOVESKI JÄTAB HÜVASTI JAAN-IVO LUKASEGA
Septembrikuu kümnes päev viis igavikuteele teeneka põllumajandustöötaja – naismehhanisaatori, ühiskonnategelase, koduloouurija ja kogukonnaelu sädeinimese Loniida Bergmanni.
Loe edasi: HÜVASTI LONIIDA BERGMANN
Meie hulgast lahkus 17. juulil soomepoiss, Soome vabaduse ja Eesti au eest võitleja, soomepoiste kauaaegne juhtfiguur Raul Kuutma.
Loe edasi: In memoriam: RAUL KUUTMA
Täna, 18. juulil lahkus 82-aastasena poliitik, Kaitseliidu auliige, Tartu linna aukodanik ja Tartu Suurtähe kavaler Enn Tarto, kes pühendus alates viiekümnendatest, juba varases nooruses, Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisele.
Loe edasi: ENN TARTO LAHKUS MEIE HULGAST
Eile lahkus meie hulgast Paikuse valla aukodanik, Pärnumaa spordiajaloo koguja ja kogu oma elu spordiga sidunud Heldor Käärats (24.01.1934 – 17.05.2021).
Loe edasi: IN MEMORIAM HELDOR KÄÄRATS
Meie seast on lahkunud eestluse hoidja ja rahvakultuuri arendaja USA läänerannikul Portlandis, Lehti Merilo.
Loe edasi: IN MEMORIAM LEHTI MERILO 02.07.1929 – 17.02.2021
Meie hulgast lahkus 86. eluaastal koroonaviiruse põhjustatud covid-19 pandeemia ohvrina eripedagoog ja lastekaitseliikumise tegelane Ants Siimer (8.05.1935–21.01.2021).
Loe edasi: IN MEMORIAM – ANTS SIIMER
Eesti Anestesioloogide Seltsi ja arstkonda on tabanud suur kaotus. On lahkunud hinnatud arst ja spetsialist, Narva Haigla anestesioloogia- ja intensiivraviosakonna juhataja Aleksandr Tšernjonok, kes jäi kaotajaks võitluses koroonahaigusega.
Loe edasi: IN MEMORIAM ALEKSANDR TŠERNJONOK
28. juulil lahkus meie hulgast kuuekümne üheksandal eluaastal juhtraja automudelismi arendaja ja ajakirjanduses selle spordiala järjekindel tutvustaja, mehaanikainsener ja leiutaja, kodukandi asjades kaasamõtleja ning ühiskondlikult aktiivne Johannes Mets – sintlane, kellele on omistatud „Sindi aasta inimene 2013” aunimetus.
Loe edasi: JOHANNES METS (09.07.1951 – 28.07.2020) LÄHEDASTE JA TUTTAVATE MÄLESTUSES
[pullquote]Seal, kus paljud on kaotanud elu sihi ja jõu, leidis Aivar uue elu.[/pullquote]Eesti EKB Koguduste Liidu president Erki Tamm kasutas järelhüüdes Luuka evangeeliumis kirjeldatud Jeesuse tähendamissõna halastajast samaarlasest. „Üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus teeröövlite kätte.” Jutustus näitab erinevat suhtumist kannatajasse ja viimaks küsib Jeesus, kes neist kolmest oli ligimene inimesele? Seadusetundja vastas: „See, kes tema peale halastas.” Jeesus ütles talle: „Siis mine ja tee sina nõndasamuti!” Kujund teeröövlite kätte sattumisest kirjeldab hästi ka üht ajajärku Aivari elus, aga tema edaspidine elu omandas täiesti uue kvaliteedi, kui ta ise muutus ligimeseks, kes märkas ja asus aitama inimesi sarnastes oludes, kus ta ise oli viibinud. Allpool saab lugeda Erki Tamme enamvähem sõnasõnaliselt, kuid siiski väheste sõnaseade muudatustega, vahendatud järelhüüet.
Mullu 31. jaanuaril sai Aivar teada haigusest, mille võimuses oli elujõulise inimese eluiga oluliselt lühendada. Aivar aimas teekonna peatset lõppu, aga ta ei kartnud, kurtnud ega teinud kellegile etteheiteid, ta ei protesteerinud selle vastu nagu toimiks elu tema vastu ebaõiglaselt. Ta leidis endistviisi põhjust igal võimalikul juhul naeratada ja olla iga kingitud uue päeva eest tänulik. Tänulikud olid ka tema hoolealused Eesti misjoni Samaaria Pärnu osakonnas, kus vangist vabanenutele, alkohoolikutele ja kodututele pakuti võimalust uueks alguseks. Ligemale paarikümne aasta pikkune töö Samaaria kodus sai Aivarile elutööks, mida paljud oskavad väga kõrgelt hinnata.
Loe edasi: AIVAR RAUDVER: IGA PÄEV ON AUHIND, MIS MA SAAN MIDAGI NENDE MEESTE HEAKS ÄRA TEHA
Lahkunud on üks Eesti tuntumaid traditsioonilise kandle mängijaid, Heino Sõna. Heino sündis 5.02.1937 Võrumaal Urvaste vallas. Võru keel ja pillilood olid talle südamelähedased ka siis, kui ta enam Võrumaal ei elanud.
[pullquote]Heinole oli oluliseks tema suur perekond ja kaunis kodu Karksi-Nuias.[/pullquote]Oma esimese õpetuse kandlevallas sai Heino oma isalt, Karl Sõnalt, kes oli tuntud pigem lõõtsamehena. Seega oli Heino repertuaaris palju vanaaegseid pillilugusid, mis võisid kõlada juba tema isa nooruspõlves. Suureks mõjutajaks noore pillimehe kujunemisel oli elu ja töö Otepääl, kus viiekümnendatel-kuuekümnendatel käis aktiivne kultuurielu. Heino haarati kohe muusikute punti – nii algas pillimehe elu, mis kestis kuni viimaste aastateni.
Heino teadmised endisaegsete mängumeeste ja juhtumiste kohta on väärtuslikud ning tema mälestusi ja kandlelugusid on hulgaliselt talletatud nii Eesti Rahvusringhäälingu fonoteeki kui Eesti Rahvaluule Arhiivi. Heino oli esimene, kes hakkas Eestis mängima elektrikannelt. See nuputati välja koos kitarrist Enn Purjega 1970-ndatel, kui Heino oli elama asunud Karksi-Nuia. Viimastel aastakümnetel tegi Heino palju koosmänge kitarrist Väino Eroga.
aeg täitus
ta panus
maisesse mustrisse
sai valmis
sügise paratamatuses
koltunud lehtede sahinas
3. oktoobril lakkas tuksumast spordimees Juhannes Kase süda.
Nooruses on Juhannes tulnud Pärnumaa noorte meistriks poksis, maadluses, tõstmises ja jõudnud Eesti koolinoorte spartakiaadil suusatamises esikümnesse. Pärast armeeteenistust pühendas enamiku ajast tõstmisele, tulles sellel alal üheksal korral Pärnu linna meistriks.
Sidudes oma edaspidise elu tõstespordiga sai Juhannesest tuntud, tunnustatud ja nõutud tõstespordi kohtunik. Nõnda on teda mitmel korral tunnistatud Eesti Vabariigi parimaks tõstespordi kohtunikuks, olles olnud üleriigilise kategooria kohtunik alates aastast 1983.
Kui Sindi spordiklubi Kalju kutsus ellu 2000. aastal olümpiaatleet Aleksander Kase nimelised mälestusvõistlused, siis oli ta lisaks jõukatsumiste innuka toetajana olnud oma isa nimelisel võistlusel peakohtunik.
Juhannes oli aatemees, kellele sport pole kunagi olnud elatise teenimise vahend. Seda kõike tegi ta palgatöö ja pereelu kõrvalt.
Sõnaahta mehena polnud lihtne temaga rääkida, kuid spordist kõneldes elavnes Juhannes silmnähtavalt. Täiesti avatuks muutus Juhannes siis, kui ta sai kõnelda oma noortest tõstjatest, keda treenis ja heade tulemustega lõppenud võistlustel kiita võis.
Juhannes Kask sai auväärse Sindi aastainimese 2009 nimetuse eelkõige eriliste teenete eest Sindi tõstespordi pikaajaliste traditsioonide jätkamisel. Ta töötas märkamatus tasaduses, aga noorsportlaste stabiilselt edukad esinemised üleriigilistel võistlustel hoidsid Sindi linna ja spordiklubi Kalju pidevalt heast küljest nähtaval.
Pärnumaa spordiveteranid
Veel kolmapäeval, 8. mail tähistas Laine Järvemäe koos muuseumi sõpradega Seljametsa muuseumi 18. sünnipäeva. Eile saime kurva teate Seljametsa muuseumi looja ootamatust lahkumisest.
[pullquote]Ma arvan, et suutsin 25 aastat nende raskete poistega töötada seetõttu, et oskasin neis näha inimest, seda positiivset, mis neis igaühes oli[/pullquote]Seljametsa muuseumi asutamisest kuni 2017. a veebruari lõpuni töötas ta mäluasutuse juhatajana. Sama aasta 1. märtsist jätkas ta tööd muuseumipedagoogina.
Tunamullu, vahetult enne jaanilaupäeva, kui väsimatult tegutsev Laine tähistas oma 80. juubelit, jutustas ta põhjalikumalt oma pikast teekonnast maises elus. Meenutagu üksikud märkmed sellest vestlusest Lainet, Paikuse valla Vapimärgi kavaleri ja väga suurepärast isiksust.
Laine sündis Anette ja Johannes Järvemäe esimese lapsena Vändra alevis 1937. aasta jaanilaupäeval.
„Minu põhiliseks tööks oli lapsepõlves karjaskäimine. See oli üldiselt tore ja lõbus, kuigi tõusta tuli väga vara, “ meenutas Laine tollel mälestusväärsel kohtumise päeval. Umbes 10 korda päevas käidi naabrilastega jões ujumas, kivide alt otsiti vähkisid, ehitati võsastikes onne, meisterdati puust loomi. Neile ehitati laudad, karjakoplid, nendega mängiti tihti. Laine armastas hobuseid, juba üsna noorena käis põllul äestamas, loorehaga riisumas. Vanaisaga sai käidud kalal.
Neljapäeval, 2. mail saadetakse Tallinnas Kaarli kirikus viimsele teekonnale Vello Salot. Tegemist on usuteadlasest vaimuhiiglasega, kes jätnud jälje eesti kultuuri paljudesse valdkondadesse, eriti teoloogiasse. Minu tutvus Vello Saloga pärineb aastast 1990, kui Tartu Ülikooli Raamatukogu väljaandena trükiti minu kandidaaditöö põhjal koostatud teatmik „Eestikeelne elulooline teatmekirjandus“.
Maailmas on tihti kõik kõigega seotud. Siis oli aeg, kus asutusi ja trükikodasid kummitas paberipuudus, aga Eesti Pimedate Ühingus leidus häid inimesi, kes eraldasid ühingu tagavaradest ülikoolile vajaliku koguse ja nii see raamat lugejateni jõudiski. Muide, raamatu ilmumine leidis kajastamist ka Eesti Pimedate Ühingu samal aastal asutatud ajakirjas „Valguse Kaja“ nr. 2 veergudel. Saame lisada sedagi, et Põhja-Eesti Pimedate Ühing digiteeris teatmiku ja nii on see kättesaadav ka elektrooniliselt.
Kuivõrd Vello Salo üks huvialadest olid elulood, siis kirjutas ta mulle Kanadast selle raamatu puhul. Järgnes aastaid mõttevahetus teemal, kuidas koostada Kanada eeskujul eestimaalaste üldnimestik, kuhu saaksid kantud kõik eestimaalased, kelle kohta on midagi trükisõnas avaldatud. Asjakohase mõtteavalduse ja sissekande tegi Vello Salo 18. paastukuu päeval 1993 Tartus minu kodus Eesti Pimedate Muuseumi külalisteraamatusse. Sellest kohtumisest veel niipalju, et käisime külalisel ülikooli usuteaduskonna dekanaadis vastas. Lauatelefon aina helises ja ta ütles küsijaile või kohtumise soovijaile, et läheb A. K. juurde. Siis peahoonest linnaliini bussile ja Annelinna. Vello Salo huumorimeelest andis tunnistust seik, et parajasti oli kaubahall oma nime saanud, aga tema arvas paremaks „kaubavalge“ olevat. Ka soovitas ta linna ühe pakutud tunnuslause, „Taaralinn Tartu“ asemele „Tühjade pudelite linn Tartu“!
Katoliku Kirik Eestis teatab oma Facebooki lehel, et täna öösel lahkus oma Taevase Isa koju prelaat isa Vello Salo.
Mullu septembris jõudis Eesti kinodesse Jaan Tootseni dokfilm „Vello Salo. Igapäevaelu müstika”, mis jutustab vanaks saamise ilust, lugu vanast targast mehest, kes teeb ettevalmistusi siinsest ilmast lahkumiseks. Ja nüüd ongi ta läinud – mees, kelle kohta filmi tutvustavalt öeldi lihtsate kuid tabavate sõnadega: „Kellel on omad kiiksud ja vigurid, elukogemust ja avarat vaimu, tarkust, mida ta on kogunud ja hoidnud, meie aega välja vedanud.”
Vaikse laupäeva öösel vastu ülestõusmisepüha hommikut surnud vaimulik, ajaloolane ja kirjastaja Salo sündis 1925. a 5. novembril Viljandimaal Lalsis kooliõpetajate perekonda.
Sõjakeerises otsustas ta juba gümnasistina minna 1943. aastal Soome sõjaväkke. Edasised elu keerdkäigud viisid ta Itaaliasse. Säästmaks kodumaal elavaid lähedasi nõukogude repressioonidest võttis ta 1945. aastal endale uue nime, Vello Salo (vikipeedia andmeil oli ta varem Endel Vaher). Vene okupatsiooni ajal oli ta välisilmas ajakirjaniku, tõlkija ja kirjastajana innukas eestluse hoidja. Aastatel 1948–1953 ja 1961–1965 töötas ta Vatikani Raadio eestikeelsete saadete toimetajana. Vaatamata tugevale raadiolainete segamisele püüti Eestis ikkagi tema sõnumeid kuulata. Paljude ajalooliste uurimuste seas võiks näiteks nimetada “Eesti inimkaotused 1940. a. juunist 1941. a. augustini”.
Tagasi kodumaale jõudis Salo 1993. aastal. Esmalt pidas ta Tartu Ülikooli usuteaduskonnas külalisprofessorina loenguid Vana Testamendi eksegeesist. Aastast 2001 sai Salost Pirita kloostri preester. Mitmete tegevuste kõrval toimetas ta ka Piibli uut tõlget.
Salo on olnud Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.
Aastal 2017 nimetas Helsingi Ülikool Salo oma audoktoriks.
Ta on tõlkinud itaalia keelde eesti luuletajate värsse ja oma emakeelde Piibli vanadest algtekstidest valitud vaimulikku luulet. Teabekirjanduse vallas ilmutas Salo uurimuslikke artikleid eesti kultuuriloost, samuti koostas ülevaateid okupatsioonivõimude ülekohtust kodumaa pinnal.
Salost sai Eesti Kirjanike Liidu liige aastal 1998. Samuti oli ta Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane ja Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni esimees, osaledes veel mitmetes kultuuriühingutes. Aktiivse kodanikuühiskonna liikmena võttis ta osa 2014. aasta oktoobris SAPTK korraldatud meeleavaldusest Tallinnas Lossi platsil. Tookord hoidis ta käes plakatit sõnadega: „Riik olen mina – L’etat c’est moi”. Ja tsiteeris Henrik Visnapuu raamatut „Maarjamaa laulud”.
Salot on autasustatud Valgetähe II klassi teenetemärgiga, Eesti Taassünni Auhinnaga ja Riigivapi II klassi teenetemärgiga. Ta on Pirita aasta inimene 2009.
Urmas Saard
Kaitseväeliste auavaldustega saadeti manala teele Eesti Kaitseväe üks taasasutaja, Kaitseliidu liige, Eesti Eruohvitseride juhatuse esimees, Eesti lipu seltsi asutaja ja endine juhatuse liige kolonel Raul Luks, kelle matusetalitus peeti 12. mai keskpäeval Harku vallas asuvas Rannamõisa kirikus ja sellele järgnenud muldasängitamine toimus Rannamõisa kalmistul.
Matusetalituse viis läbi staabi ja sidepataljoni kaplan leitnand Peeter Paenurm. Järelhüüdes öeldi, et kolonel Raul Luks lahkus meie hulgast laupäeval, 6. mail, kell 16:05, aga ta sündis 1932. a 1. novembril.
Pärast Tšornobõlist naasmist leidis Raul Luks olevat õige aja vene sõjaväest pensionile jäämiseks. Paraku ei jätkunud mugavat pensionipõlve talle kauaks. Novembris 1991 kutsus Kaitsejõudude Peastaabi ülem Ants Laaneots mehe enda juurde ja ülema käskkirjaga kinnitati Raul Luks peastaabi operatiivjaoskonna ülemaks. Nagu kolonel Luks ise öelnud, pidi kõike nullist alustama. Abi leidis üksnes 1938. a Eesti Sõjaväe määrustikust, mida ta esmalt ise õppima asus. Koos teiste väheste algusaegade ohvitseridega alustas kolonel Luks staabi dokumentatsiooni koostamist ja juurutamist, töötades välja riigi esimese kaitseplaani, koostades loodavate väeosade õppeplaane ja alustades topoteenistuse organiseerimist.
Raul Luks oli üks esimesi teenistusse võetud ohvitsere taasiseseisvunud Eesti Vabariigis, sealjuures Vabariigi Presidendi käskkirjaga esimene isik, kellele omistati koloneli auaste. Ta asus tegevteenistuses aastatel 1991 kuni 2000.
