Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Nädala foto

Päikeseloojang Männikul

Vaata teisi nädala fotosid!

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

juuni 2017
E T K N R L P
« mai    
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930  

Au Sulle, kolonel Luks, puhka rahus!

Kaitseväeliste auavaldustega saadeti manala teele Eesti Kaitseväe üks taasasutaja, Kaitseliidu liige, Eesti Eruohvitseride juhatuse esimees, Eesti lipu seltsi asutaja ja endine juhatuse liige kolonel Raul Luks, kelle matusetalitus peeti 12. mai keskpäeval Harku vallas asuvas Rannamõisa kirikus ja sellele järgnenud muldasängitamine toimus Rannamõisa kalmistul.

Kolonel Raul Luks (1 november 1932 – 6 mai 2017) Foto Tiina Tojak

Kolonel Raul Luks (1. november 1932 – 6. mai 2017). Foto: Tiina Tojak

Matusetalituse viis läbi staabi ja sidepataljoni kaplan leitnand Peeter Paenurm. Järelhüüdes öeldi, et kolonel Raul Luks lahkus meie hulgast laupäeval, 6. mail, kell 16:05, aga ta sündis 1932. a 1. novembril.

Pärast Tšornobõlist naasmist leidis Raul Luks olevat õige aja vene sõjaväest pensionile jäämiseks. Paraku ei jätkunud mugavat pensionipõlve talle kauaks. Novembris 1991 kutsus Kaitsejõudude Peastaabi ülem Ants Laaneots mehe enda juurde ja ülema käskkirjaga kinnitati Raul Luks peastaabi operatiivjaoskonna ülemaks. Nagu kolonel Luks ise öelnud, pidi kõike nullist alustama. Abi leidis üksnes 1938. a Eesti Sõjaväe määrustikust, mida ta esmalt ise õppima asus. Koos teiste väheste algusaegade ohvitseridega alustas kolonel Luks staabi dokumentatsiooni koostamist ja juurutamist, töötades välja riigi esimese kaitseplaani, koostades loodavate väeosade õppeplaane ja alustades topoteenistuse organiseerimist.

Raul Luks oli üks esimesi teenistusse võetud ohvitsere taasiseseisvunud Eesti Vabariigis, sealjuures Vabariigi Presidendi käskkirjaga esimene isik, kellele omistati koloneli auaste. Ta asus tegevteenistuses aastatel 1991 kuni 2000.

Jätka lugemist »

Tiit Tarlap on astunud tähetolmusele rajale

Tiit Tarlap on olnud läbinisti Sindi mees, Sindis sündinud, Sindi gümnaasiumi vilistlane ja kogu elu Sindis elanud, aga ka Tšornobõli veteran, kõige selle taustal muidugi tunnustatud ulmekirjanik, kes pärast meie hulgast lahkumist väärib Mart Lõbu arvates kindlasti mälestuse jäädvustamist Sindi linna avalikus ruumis.

Tiit Tarlapi põrm kantakse välja Viimse Tee kabelist Foto Urmas Saard

Tiit Tarlapi põrm kantakse välja Viimse Tee kabelist. Foto: Urmas Saard

Pärnus Sillutise tänaval asuva Viimse Tee kabeli seinal heisatud leinalintidega sinimustvalge lipp teatas, et täna jäeti hüvasti nimeka eesti rahva pojaga.

Ärasaatmise teenistuse viis läbi Sindi gümnaasiumi vilistlane, Tiit Tarlapist seitse aastat noorem Taivo Luik, kes tegi kokkuvõtva tagasivaate vanema koolivenna elukäigule. Tiit sündis Sindi linnas, ema Liia ja isa Viktori peres. Tiidu lapsepõlv möödus koos isa ja ema ja isapoolsete vanavanematega ja kodulinna poistega asju ajades. Koolitarkust hakkas väike Tiit taga nõudma Sindi keskkoolis, mille lõpetas 1973. aastal. Oma klassis oli Tiit üks paremaid kirjamehi. Samuti oli Tiit tubli spordipoiss, kes tegeles nii sambo, maadluse, tõstmise, kui ka kulturismiga. Tiit kutsuti aega teenima tollasesse võõrarmeesse, teenistuspaigaks sai Mongoolia. Armeeteenistusest vabanedes asus ta õppima Tartu ülikooli õigusteaduskonda. Mingitel erinevatel põhjustel jäi ülikool lõpetamata. Koos isaga käis Tiit tööl maaparanduses Pihkva oblastis. Ta töötas ka Pärnu kutselises tuletõrjes. Koos teiste meestega tuli Tiidulgi minna Tšornobõli tuumajaama avarii tagajärgi likvideerima. Tagasi tulles leidis Tiit veel tööd paljudes asutustes, olles tubli töömees.

Jätka lugemist »

In memoriam Tiit Tarlap

Eesti ulmekirjanik Tiit Tarlap (13. november 1954 – 24. veebruar 2017) oli kahtlematult üks tähelepanuväärsemaid Sindi kodanikke, kes eelistas Karja tänaval asuvas vanemate eramus rohkem eraklikku olemist ilma suurema välise tähelepanuta.

Tiit Tarlap Sindi linnaraamatukogus Foto Urmas Saard

Tiit Tarlap Sindi linnaraamatukogus. Foto: Urmas Saard

Vähestel on õnnestunud teda avalikul esinemisel kuulda. „Põhimõtteliselt ma ei käi kunagi kusagil kohtumistel,“ selgitas Tiit ainsal Sindi rahvaga kohtumisel 2010. aasta sügispäeval ja sedagi nõustus ta tegema osaliselt seepärast, et olevat olnud oma kunagise kirjandusõpetaja Leili Liidemaa ees veel keskkooli ajast vanad võlgnevused tasumata. „Siin ma nüüd higistan! Kui raamatud mind ei esinda, siis ei suuda ma ka ise seda teha,“ rääkis Tarlap toona vabandades.

Väga sügavmõtteliselt sõnu valides rääkis ta meile kirjutamise soovi väljendumisest midagi kogedes ja tahtmises seda tunnet teisele inimesele jagades edasi anda. „Kui tunned, et keegi mõistab sinu tunnet, siis toimub justnagu vabanemine. Eks ma siis püüangi nõnda vabaneda oma painetest.“ Tarlapi sõnul on kõige parem leida mingisugune ühine nimetaja ja kirjutada midagi niisugust, mis tekitaks samaväärse tunde nii kirjutajas endas kui ka selles, kes loeb.

Jätka lugemist »

In memoriam Elmar Joosep (13.06.1924-27.11.2016)

Manalateele on läinud üks rahvuslane, kelle sünnikodu oli Pärnumaal Halinga valla Uduvere alevikus.

Pildil Elmar Joosep koos sõpradega, tänavu 26. septembril Foto Ants Liigus

Pildil Elmar Joosep koos sõpradega, tänavu 26. septembril. Foto: Ants Liigus

Elmar oli seitsmeteistkümnene, kui tema kodu 1941. aastal hävituspataljonlaste, punaväelaste ja nende kohalike käsilaste poolt koos enamuse alevikuga maha põletati. Selja taha oli jäänud kaunis noorus vilka kultuuri- majandus- haridus- ja seltsieluga alevikus. Ilmselt isa Jaani konstaabliameti tõttu oli nende kodus jutuks kindlasti aleviku ja valla uudised, mida terane poiss endale meelde jättis. Uduverre jäid sealse suvelasteaia päevad, mida ta koos alevikus Enge Põllumeeste Seltsi majas asunud ühiskaupluse pidaja poja, hiljuti lahkunud Valter Ojakääruga mööda saatis.

Raamat oli Elmari hea sõber kogu elu. Ta oli oma eluajal poolesaja raamatukogu lugejaks ja seda alates kuueaastase poisikesena Uduvere kodumajanduskooli raamatukogust kuni Genfis Rahvasteliidu palees asunud ÜRO raamatukoguni (tal endalgi kogunes mitme tuhande köiteline, põhiliselt teatmeteostest koosnenud tarkusevaramu). Poja tulevikule mõeldes suunasid vanemad ta Pärnu-Jaagupi algkoolist 1935. aastal Pärnu I progümnaasiumi ja nii äkki see lapsepõlv ja pidev elu Uduveres lõppeski. Poisipõlve pikendusena siiski vanematekodu Uduveres veel küüdiaastani 1941. Ta kiindus oma noorusaastastesse sedavõrd, et ei lahkunud neist iialgi.

Jätka lugemist »

Eile lahkus Eesti kaasaegse kunsti legend – Evald Okas

Evald Okas. Foto perearhiivist.

E. Okas osales eesti kunstiloos ligi 70 aastat, 1941 lõpetas ta Riigi Kõrgema Kunstikooli maalijana. Esmakordselt olid tema tööd Tallinna Kunstihoones eksponeeritud juba 1939. a. Sõjaaastail Nõukogude armeesse mobiliseerituna kuulus Okas eesti kunstnike kollektiivi Jaroslavlis. Kodumaale naasnud, tõestas ta järgnevatel aastakümnetel end temperamentse ja mitmekülgselt võimeka kunstnikuna.
Tema looming kasvas välja eelkõige kaasaegsest linnakultuurist, reisielamustel kogetud impulssidest ja võimest sünteesida oma kaasaegse maailmakunsti avaldusi sõjajärgsetel aastakümnetel Nõukogude Eestis kehtinud kaanonites.
Evald Okase loomingus vahelduvad urbanistlikud stseenid kompositsioonidega teatri- ja muusikavaldkonnast. 1960. aastail maalitud fantaasiakostüümides naisfiguurid ning võõrapäraselt saladuslikud naisetüübid Jaapanist, Prantsusmaalt ja Itaaliast näivad ka aastakümneid hiljem üha rändavat meistri maalidele, omandades uusi ilmeid.
Võimsa kunstnikuisiksusena haaras ta oma loomingus paralleelselt mitmeid erinevaid kunstivaldkondi, oli erakordselt viljakas ja eksperimenteeriv. Kogu Evald Okase loomingut iseloomustab tugev joonistuslik alge, maale graafiline pintslikiri, täpne kompositsioon ja spontaanne värvikäsitlus. Nii maalikunstniku kui graafikuna avaldab ta end virtuoosse joonistajana. Okast on nimetatud ka Eesti kunsti Picassoks. Suure modernismiklassikuga ei seo teda mitte ainult üle inimvõimete ulatuv teoste hulk, vaid ka hingesugulus, mis väljendub eelkõige graafikas. Jätka lugemist »