Kylauudis.ee

on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!

ENFRDEESFILVVRO

Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee

Nädala mõte

"Pilk üle õla ja sammuga edasi."

Vaata nädala mõtete arhiivi!

Viimased uudised

Arhiiv

Sõbrad, toetajad

oktoober 2019
E T K N R L P
« sept    
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

In memoriam Juhannes Kask

aeg täitus
ta panus
maisesse mustrisse
sai valmis
sügise paratamatuses
koltunud lehtede sahinas

Juhannes Kask

Juhannes Kask. Foto: Sindi muuseum

3. oktoobril lakkas tuksumast spordimees Juhannes Kase süda.

Nooruses on Juhannes tulnud Pärnumaa noorte meistriks poksis, maadluses, tõstmises ja jõudnud Eesti koolinoorte spartakiaadil suusatamises esikümnesse. Pärast armeeteenistust pühendas enamiku ajast tõstmisele, tulles sellel alal üheksal korral Pärnu linna meistriks.

Sidudes oma edaspidise elu tõstespordiga sai Juhannesest tuntud, tunnustatud ja nõutud tõstespordi kohtunik. Nõnda on teda mitmel korral tunnistatud Eesti Vabariigi parimaks tõstespordi kohtunikuks, olles olnud üleriigilise kategooria kohtunik alates aastast 1983.

Kui Sindi spordiklubi Kalju kutsus ellu 2000. aastal olümpiaatleet Aleksander Kase nimelised mälestusvõistlused, siis oli ta lisaks jõukatsumiste innuka toetajana olnud oma isa nimelisel võistlusel peakohtunik.

Juhannes oli aatemees, kellele sport pole kunagi olnud elatise teenimise vahend. Seda kõike tegi ta palgatöö ja pereelu kõrvalt.

Sõnaahta mehena polnud lihtne temaga rääkida, kuid spordist kõneldes elavnes Juhannes silmnähtavalt. Täiesti avatuks muutus Juhannes siis, kui ta sai kõnelda oma noortest tõstjatest, keda treenis ja heade tulemustega lõppenud võistlustel kiita võis.

Juhannes Kask sai auväärse Sindi aastainimese 2009 nimetuse eelkõige eriliste teenete eest Sindi tõstespordi pikaajaliste traditsioonide jätkamisel. Ta töötas märkamatus tasaduses, aga noorsportlaste stabiilselt edukad esinemised üleriigilistel võistlustel hoidsid Sindi linna ja spordiklubi Kalju pidevalt heast küljest nähtaval.

Pärnumaa spordiveteranid

Laine Järvemäe – In memoriam

Veel kolmapäeval, 8. mail tähistas Laine Järvemäe koos muuseumi sõpradega Seljametsa muuseumi 18. sünnipäeva. Eile saime kurva teate Seljametsa muuseumi looja ootamatust lahkumisest.

Laine Järvemäe Seljametsa muuseumis. Foto Urmas Saard

Laine Järvemäe Seljametsa muuseumis. Foto: Urmas Saard

Ma arvan, et suutsin 25 aastat nende raskete poistega töötada seetõttu, et oskasin neis näha inimest, seda positiivset, mis neis igaühes oli

Seljametsa muuseumi asutamisest kuni 2017. a veebruari lõpuni töötas ta mäluasutuse juhatajana. Sama aasta 1. märtsist jätkas ta tööd muuseumipedagoogina.

Tunamullu, vahetult enne jaanilaupäeva, kui väsimatult tegutsev Laine tähistas oma 80. juubelit, jutustas ta põhjalikumalt oma pikast teekonnast maises elus. Meenutagu üksikud märkmed sellest vestlusest Lainet, Paikuse valla Vapimärgi kavaleri ja väga suurepärast isiksust.

Laine sündis Anette ja Johannes Järvemäe esimese lapsena Vändra alevis 1937. aasta jaanilaupäeval.

„Minu põhiliseks tööks oli lapsepõlves karjaskäimine. See oli üldiselt tore ja lõbus, kuigi tõusta tuli väga vara, “ meenutas Laine tollel mälestusväärsel kohtumise päeval. Umbes 10 korda päevas käidi naabrilastega jões ujumas, kivide alt otsiti vähkisid, ehitati võsastikes onne, meisterdati puust loomi. Neile ehitati laudad, karjakoplid, nendega mängiti tihti. Laine armastas hobuseid, juba üsna noorena käis põllul äestamas, loorehaga riisumas. Vanaisaga sai käidud kalal.

Jätka lugemist »

Mälestuskilde Vello Salost

Neljapäeval, 2. mail saadetakse Tallinnas Kaarli kirikus viimsele teekonnale Vello Salot. Tegemist on usuteadlasest vaimuhiiglasega, kes jätnud jälje eesti kultuuri paljudesse valdkondadesse, eriti teoloogiasse. Minu tutvus Vello Saloga pärineb aastast 1990, kui Tartu Ülikooli Raamatukogu väljaandena trükiti minu kandidaaditöö põhjal koostatud teatmik „Eestikeelne elulooline teatmekirjandus“.

Vello Salo mõttekaaslastega Tallinnas Lossi platsil, 2014. a oktoobris. Foto Urmas Saard

Vello Salo mõttekaaslastega Tallinnas Lossi platsil, 2014. a oktoobris. Foto: Urmas Saard

Maailmas on tihti kõik kõigega seotud. Siis oli aeg, kus asutusi ja trükikodasid kummitas paberipuudus, aga Eesti Pimedate Ühingus leidus häid inimesi, kes eraldasid ühingu tagavaradest ülikoolile vajaliku koguse ja nii see raamat lugejateni jõudiski. Muide, raamatu ilmumine leidis kajastamist ka Eesti Pimedate Ühingu samal aastal asutatud ajakirjas „Valguse Kaja“ nr. 2 veergudel. Saame lisada sedagi, et Põhja-Eesti Pimedate Ühing digiteeris teatmiku ja nii on see kättesaadav ka elektrooniliselt.

Kuivõrd Vello Salo üks huvialadest olid elulood, siis kirjutas ta mulle Kanadast selle raamatu puhul. Järgnes aastaid mõttevahetus teemal, kuidas koostada Kanada eeskujul eestimaalaste üldnimestik, kuhu saaksid kantud kõik eestimaalased, kelle kohta on midagi trükisõnas avaldatud. Asjakohase mõtteavalduse ja sissekande tegi Vello Salo 18. paastukuu päeval 1993 Tartus minu kodus Eesti Pimedate Muuseumi külalisteraamatusse. Sellest kohtumisest veel niipalju, et käisime külalisel ülikooli usuteaduskonna dekanaadis vastas. Lauatelefon aina helises ja ta ütles küsijaile või kohtumise soovijaile, et läheb A. K. juurde. Siis peahoonest linnaliini bussile ja Annelinna. Vello Salo huumorimeelest andis tunnistust seik, et parajasti oli kaubahall oma nime saanud, aga tema arvas paremaks „kaubavalge“ olevat. Ka soovitas ta linna ühe pakutud tunnuslause, „Taaralinn Tartu“ asemele „Tühjade pudelite linn Tartu“!

Jätka lugemist »

Vello Salo mälestuseks

Katoliku Kirik Eestis teatab oma Facebooki lehel, et täna öösel lahkus oma Taevase Isa koju prelaat isa Vello Salo.

Vello Salo Tallinnas Lossi platsil. Foto Urmas Saard

Vello Salo Tallinnas Lossi platsil. Foto: Urmas Saard

Mullu septembris jõudis Eesti kinodesse Jaan Tootseni dokfilm „Vello Salo. Igapäevaelu müstika”, mis jutustab vanaks saamise ilust, lugu vanast targast mehest, kes teeb ettevalmistusi siinsest ilmast lahkumiseks. Ja nüüd ongi ta läinud – mees, kelle kohta filmi tutvustavalt öeldi lihtsate kuid tabavate sõnadega: „Kellel on omad kiiksud ja vigurid, elukogemust ja avarat vaimu, tarkust, mida ta on kogunud ja hoidnud, meie aega välja vedanud.”

Vaikse laupäeva öösel vastu ülestõusmisepüha hommikut surnud vaimulik, ajaloolane ja kirjastaja Salo sündis 1925. a 5. novembril Viljandimaal Lalsis kooliõpetajate perekonda.

Sõjakeerises otsustas ta juba gümnasistina minna 1943. aastal Soome sõjaväkke. Edasised elu keerdkäigud viisid ta Itaaliasse. Säästmaks kodumaal elavaid lähedasi nõukogude repressioonidest võttis ta 1945. aastal endale uue nime, Vello Salo (vikipeedia andmeil oli ta varem Endel Vaher). Vene okupatsiooni ajal oli ta välisilmas ajakirjaniku, tõlkija ja kirjastajana innukas eestluse hoidja. Aastatel 1948–1953 ja 1961–1965 töötas ta Vatikani Raadio eestikeelsete saadete toimetajana. Vaatamata tugevale raadiolainete segamisele püüti Eestis ikkagi tema sõnumeid kuulata. Paljude ajalooliste uurimuste seas võiks näiteks nimetada “Eesti inimkaotused 1940. a. juunist 1941. a. augustini”.

Tagasi kodumaale jõudis Salo 1993. aastal. Esmalt pidas ta Tartu Ülikooli usuteaduskonnas külalisprofessorina loenguid Vana Testamendi eksegeesist. Aastast 2001 sai Salost Pirita kloostri preester. Mitmete tegevuste kõrval toimetas ta ka Piibli uut tõlget.

Salo on olnud Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.

Aastal 2017 nimetas Helsingi Ülikool Salo oma audoktoriks.

Ta on tõlkinud itaalia keelde eesti luuletajate värsse ja oma emakeelde Piibli vanadest algtekstidest valitud vaimulikku luulet. Teabekirjanduse vallas ilmutas Salo uurimuslikke artikleid eesti kultuuriloost, samuti koostas ülevaateid okupatsioonivõimude ülekohtust kodumaa pinnal.

Salost sai Eesti Kirjanike Liidu liige aastal 1998. Samuti oli ta Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane ja Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni esimees, osaledes veel mitmetes kultuuriühingutes. Aktiivse kodanikuühiskonna liikmena võttis ta osa 2014. aasta oktoobris SAPTK korraldatud meeleavaldusest Tallinnas Lossi platsil. Tookord hoidis ta käes plakatit sõnadega: „Riik olen mina – L’etat c’est moi”. Ja tsiteeris Henrik Visnapuu raamatut „Maarjamaa laulud”.

Salot on autasustatud Valgetähe II klassi teenetemärgiga, Eesti Taassünni Auhinnaga ja Riigivapi II klassi teenetemärgiga. Ta on Pirita aasta inimene 2009.

Urmas Saard

Au Sulle, kolonel Luks, puhka rahus!

Kaitseväeliste auavaldustega saadeti manala teele Eesti Kaitseväe üks taasasutaja, Kaitseliidu liige, Eesti Eruohvitseride juhatuse esimees, Eesti lipu seltsi asutaja ja endine juhatuse liige kolonel Raul Luks, kelle matusetalitus peeti 12. mai keskpäeval Harku vallas asuvas Rannamõisa kirikus ja sellele järgnenud muldasängitamine toimus Rannamõisa kalmistul.

Kolonel Raul Luks (1 november 1932 – 6 mai 2017) Foto Tiina Tojak

Kolonel Raul Luks (1. november 1932 – 6. mai 2017). Foto: Tiina Tojak

Matusetalituse viis läbi staabi ja sidepataljoni kaplan leitnand Peeter Paenurm. Järelhüüdes öeldi, et kolonel Raul Luks lahkus meie hulgast laupäeval, 6. mail, kell 16:05, aga ta sündis 1932. a 1. novembril.

Pärast Tšornobõlist naasmist leidis Raul Luks olevat õige aja vene sõjaväest pensionile jäämiseks. Paraku ei jätkunud mugavat pensionipõlve talle kauaks. Novembris 1991 kutsus Kaitsejõudude Peastaabi ülem Ants Laaneots mehe enda juurde ja ülema käskkirjaga kinnitati Raul Luks peastaabi operatiivjaoskonna ülemaks. Nagu kolonel Luks ise öelnud, pidi kõike nullist alustama. Abi leidis üksnes 1938. a Eesti Sõjaväe määrustikust, mida ta esmalt ise õppima asus. Koos teiste väheste algusaegade ohvitseridega alustas kolonel Luks staabi dokumentatsiooni koostamist ja juurutamist, töötades välja riigi esimese kaitseplaani, koostades loodavate väeosade õppeplaane ja alustades topoteenistuse organiseerimist.

Raul Luks oli üks esimesi teenistusse võetud ohvitsere taasiseseisvunud Eesti Vabariigis, sealjuures Vabariigi Presidendi käskkirjaga esimene isik, kellele omistati koloneli auaste. Ta asus tegevteenistuses aastatel 1991 kuni 2000.

Jätka lugemist »

Tiit Tarlap on astunud tähetolmusele rajale

Tiit Tarlap on olnud läbinisti Sindi mees, Sindis sündinud, Sindi gümnaasiumi vilistlane ja kogu elu Sindis elanud, aga ka Tšornobõli veteran, kõige selle taustal muidugi tunnustatud ulmekirjanik, kes pärast meie hulgast lahkumist väärib Mart Lõbu arvates kindlasti mälestuse jäädvustamist Sindi linna avalikus ruumis.

Tiit Tarlapi põrm kantakse välja Viimse Tee kabelist Foto Urmas Saard

Tiit Tarlapi põrm kantakse välja Viimse Tee kabelist. Foto: Urmas Saard

Pärnus Sillutise tänaval asuva Viimse Tee kabeli seinal heisatud leinalintidega sinimustvalge lipp teatas, et täna jäeti hüvasti nimeka eesti rahva pojaga.

Ärasaatmise teenistuse viis läbi Sindi gümnaasiumi vilistlane, Tiit Tarlapist seitse aastat noorem Taivo Luik, kes tegi kokkuvõtva tagasivaate vanema koolivenna elukäigule. Tiit sündis Sindi linnas, ema Liia ja isa Viktori peres. Tiidu lapsepõlv möödus koos isa ja ema ja isapoolsete vanavanematega ja kodulinna poistega asju ajades. Koolitarkust hakkas väike Tiit taga nõudma Sindi keskkoolis, mille lõpetas 1973. aastal. Oma klassis oli Tiit üks paremaid kirjamehi. Samuti oli Tiit tubli spordipoiss, kes tegeles nii sambo, maadluse, tõstmise, kui ka kulturismiga. Tiit kutsuti aega teenima tollasesse võõrarmeesse, teenistuspaigaks sai Mongoolia. Armeeteenistusest vabanedes asus ta õppima Tartu ülikooli õigusteaduskonda. Mingitel erinevatel põhjustel jäi ülikool lõpetamata. Koos isaga käis Tiit tööl maaparanduses Pihkva oblastis. Ta töötas ka Pärnu kutselises tuletõrjes. Koos teiste meestega tuli Tiidulgi minna Tšornobõli tuumajaama avarii tagajärgi likvideerima. Tagasi tulles leidis Tiit veel tööd paljudes asutustes, olles tubli töömees.

Jätka lugemist »

In memoriam Tiit Tarlap

Eesti ulmekirjanik Tiit Tarlap (13. november 1954 – 24. veebruar 2017) oli kahtlematult üks tähelepanuväärsemaid Sindi kodanikke, kes eelistas Karja tänaval asuvas vanemate eramus rohkem eraklikku olemist ilma suurema välise tähelepanuta.

Tiit Tarlap Sindi linnaraamatukogus Foto Urmas Saard

Tiit Tarlap Sindi linnaraamatukogus. Foto: Urmas Saard

Vähestel on õnnestunud teda avalikul esinemisel kuulda. „Põhimõtteliselt ma ei käi kunagi kusagil kohtumistel,“ selgitas Tiit ainsal Sindi rahvaga kohtumisel 2010. aasta sügispäeval ja sedagi nõustus ta tegema osaliselt seepärast, et olevat olnud oma kunagise kirjandusõpetaja Leili Liidemaa ees veel keskkooli ajast vanad võlgnevused tasumata. „Siin ma nüüd higistan! Kui raamatud mind ei esinda, siis ei suuda ma ka ise seda teha,“ rääkis Tarlap toona vabandades.

Väga sügavmõtteliselt sõnu valides rääkis ta meile kirjutamise soovi väljendumisest midagi kogedes ja tahtmises seda tunnet teisele inimesele jagades edasi anda. „Kui tunned, et keegi mõistab sinu tunnet, siis toimub justnagu vabanemine. Eks ma siis püüangi nõnda vabaneda oma painetest.“ Tarlapi sõnul on kõige parem leida mingisugune ühine nimetaja ja kirjutada midagi niisugust, mis tekitaks samaväärse tunde nii kirjutajas endas kui ka selles, kes loeb.

Jätka lugemist »

In memoriam Elmar Joosep (13.06.1924-27.11.2016)

Manalateele on läinud üks rahvuslane, kelle sünnikodu oli Pärnumaal Halinga valla Uduvere alevikus.

Pildil Elmar Joosep koos sõpradega, tänavu 26. septembril Foto Ants Liigus

Pildil Elmar Joosep koos sõpradega, tänavu 26. septembril. Foto: Ants Liigus

Elmar oli seitsmeteistkümnene, kui tema kodu 1941. aastal hävituspataljonlaste, punaväelaste ja nende kohalike käsilaste poolt koos enamuse alevikuga maha põletati. Selja taha oli jäänud kaunis noorus vilka kultuuri- majandus- haridus- ja seltsieluga alevikus. Ilmselt isa Jaani konstaabliameti tõttu oli nende kodus jutuks kindlasti aleviku ja valla uudised, mida terane poiss endale meelde jättis. Uduverre jäid sealse suvelasteaia päevad, mida ta koos alevikus Enge Põllumeeste Seltsi majas asunud ühiskaupluse pidaja poja, hiljuti lahkunud Valter Ojakääruga mööda saatis.

Raamat oli Elmari hea sõber kogu elu. Ta oli oma eluajal poolesaja raamatukogu lugejaks ja seda alates kuueaastase poisikesena Uduvere kodumajanduskooli raamatukogust kuni Genfis Rahvasteliidu palees asunud ÜRO raamatukoguni (tal endalgi kogunes mitme tuhande köiteline, põhiliselt teatmeteostest koosnenud tarkusevaramu). Poja tulevikule mõeldes suunasid vanemad ta Pärnu-Jaagupi algkoolist 1935. aastal Pärnu I progümnaasiumi ja nii äkki see lapsepõlv ja pidev elu Uduveres lõppeski. Poisipõlve pikendusena siiski vanematekodu Uduveres veel küüdiaastani 1941. Ta kiindus oma noorusaastastesse sedavõrd, et ei lahkunud neist iialgi.

Jätka lugemist »

Eile lahkus Eesti kaasaegse kunsti legend – Evald Okas

Evald Okas. Foto perearhiivist.

E. Okas osales eesti kunstiloos ligi 70 aastat, 1941 lõpetas ta Riigi Kõrgema Kunstikooli maalijana. Esmakordselt olid tema tööd Tallinna Kunstihoones eksponeeritud juba 1939. a. Sõjaaastail Nõukogude armeesse mobiliseerituna kuulus Okas eesti kunstnike kollektiivi Jaroslavlis. Kodumaale naasnud, tõestas ta järgnevatel aastakümnetel end temperamentse ja mitmekülgselt võimeka kunstnikuna.
Tema looming kasvas välja eelkõige kaasaegsest linnakultuurist, reisielamustel kogetud impulssidest ja võimest sünteesida oma kaasaegse maailmakunsti avaldusi sõjajärgsetel aastakümnetel Nõukogude Eestis kehtinud kaanonites.
Evald Okase loomingus vahelduvad urbanistlikud stseenid kompositsioonidega teatri- ja muusikavaldkonnast. 1960. aastail maalitud fantaasiakostüümides naisfiguurid ning võõrapäraselt saladuslikud naisetüübid Jaapanist, Prantsusmaalt ja Itaaliast näivad ka aastakümneid hiljem üha rändavat meistri maalidele, omandades uusi ilmeid.
Võimsa kunstnikuisiksusena haaras ta oma loomingus paralleelselt mitmeid erinevaid kunstivaldkondi, oli erakordselt viljakas ja eksperimenteeriv. Kogu Evald Okase loomingut iseloomustab tugev joonistuslik alge, maale graafiline pintslikiri, täpne kompositsioon ja spontaanne värvikäsitlus. Nii maalikunstniku kui graafikuna avaldab ta end virtuoosse joonistajana. Okast on nimetatud ka Eesti kunsti Picassoks. Suure modernismiklassikuga ei seo teda mitte ainult üle inimvõimete ulatuv teoste hulk, vaid ka hingesugulus, mis väljendub eelkõige graafikas. Jätka lugemist »