Hingedeaja hiiepüha Paluküla hiiemäel

Keskkonnaamet ja Muinsuskaitseamet soovitasid disc-golfi rajatised Hiiemäelt maha võtta.
Keskkonnaamet ja muinsuskaitseamet soovitasid disc-golfi rajatised Hiiemäelt maha võtta.

Tänavust hingedeaja hiiepüha Paluküla hiiemäel (Rapla mk) peetakse sel pühapäeval, 1. kooljakuul (1. nov). Kogunetakse mäel kell 11.

Hiiesõbrad on oodatud lähemalt ja kaugemalt. Tehakse lõket, keedetakse putru, lauldakse mõni regilaul, kõnnitakse mäel, kuulatatakse ja meenutatakse. Kaasa võiks võtta veidi toitu, mida kodusemat, seda parem.

Kell 12 algab hingedeaja talitus, mida juhib Ahto Kaasik.

Hiis vajab jätkuvalt toetust, sest Rapla maakonna uues projektis “Kõnnumaa külastuspiirkond” (Piirkondade Konkurentsivõime Tugevdamise programm) on Paluküla hiiemäe alla ja küljele taas planeeritud teenindusmaja (Mäemaja), palliplatsid ja kunstlume tootmine. See kõik segaks hiie rahu ja kahjustaks kokkuvõttes Hiiemäge kui looduslikku pühapaika.

palukyla.maavald.ee

Paluküla Hiiemäe Hoiu Seltsing ja Härjapea koja juhatus

Homme algab mõtluskontsertite sari “Hingekristallid”

Novembrikuu jooksul toimub rida meditatiivseid kontserte sarjas “Hingekristallid”. Hingedeaja kontserdid on kantud igavikulistest helidest ning esivanemate pärandist.

Tarmo Tabas (laul, raamtrumm, lüüra), Toivo Sõmer (lauto, seto kannel, lüüra) ja Aivar Täpsi (laulvad kristall-helikausid, gong) esitavad meditatiivseid improvisatsioone regilaulu, rahvakoraalide ja gregooriuse laulu teemadel. Lisaks erinevatele rahvapillidele on kontserdil instrumentideks laulvad kristall-helikausid, mille helid mõjutavad meie keha ning teadvuse
erinevaid tasandeid. Helid viivad meid alateadvuse piirimaile kohtuma meie tõelise väega ja lisavad lauludele ajatumat mõõdet.
Helide valguses löövad meie sisemised kristallid eriliselt helenduma. Ruum, kus kontsert toimub, muutub eriliselt pühalikuks ja ülendavaks.

Pühakutepäeval 01.11.2013 kell 18.00 Peetri kirikus, Tartus.
Mardipäeval 10.11.2013 kell 14.00 Maarja-Magdaleena rahvamajas, Jõgevamaal.
Mardipäeval 10.11.2013 kell 17.00 Alatskivi lossis, Tartumaal.
15.11.2013 kell 20.00 Sänna Kultuurimõisas, Võrumaal
Taassünnipäeval, 16.11.2013 kell 17.00 Walge Galeriis, Paides

Korraldajad tänavad Eesti Kultuurkapitali Hingekristallide kontsertsarja toetamise eest.
Hingedeajal süütame küünla lahkunutele. Mõtiskleme kaduva ja igavese üle.

Allikas: MTÜ Tähevalgus

Hingiao mõttit

Pärnaste Eve

Hingiaig om rassõ kanda. Musta mõttõ tulõva päähä, nakkas hallõ kõigist koolnuist. Üte sügüse näi ma Tal’nah säänest und. Oll’ nigu üü, ümbretsõõri oll’ kõik vakka. Ma lätsi millegiperäst aita. Säänest suurt aita olõ õi meil Räpinäl kotoh kunagi olnu. Ja ega säändsit aitu vast ei olõki – pall’o tühjä ruumi ja üts peris suur akõn kah.

Aknõst tull’ nii pall’o kuuvalgust sisse, et kõik oll’ nätä. A ega sääl kaia midägi es olõki – kõik oll’ tühi. Sõs ma näi, nigu olõs valgõ õhupall peris madalalt läbi aida hõl’onu, ussõst vällä.

Ma lätsi hoovi pääle kaema, a midägi es olõ nätä muud ku et kuuvalgus oll’ illos sinine ja hain väega rohilinõ. Lätsi aita tagasi. Aidapõrmand es olõki inämb kõvas tambitust mullast – põrmandu pääl oll’ paks tolm, vähämbält kolmõ sõrmõ jago.

Sääl tolmu pääl olliva pall’a jala jäle, nigu mito inemist olõs läbi aida lännü. Tolmukiht oll’ paks ja pehme, a jäle olliva väega kerge, vast üte sõrmõ jago. Kes säält aidast ka läbi läts’, tuu pidi olõma väega kerge, nigu õhupall. Sõs ma sai arvo, et sääl omma mu väega vanno edevanõmbidõ jäle. Hirmu ma es tunnõ, nakas’ hoobis hää ja kerge tunnõ – et näet, nä tulliva meid kaema ja hinnäst kah näütämä, et mi näid es unõhtanu.

Tuu uni tulõ mullõ hingiaigu iks miilde. Ku ma sõs kündlit palota, saa rahuh mõtõlda noist, kes lännü – kõigist kõrraga. Et ku ei olõs noid, ei olõs ka minno, ja aiteh näile kõigilõ.

Edevanõmbil es olõ elo kerge, a egäl inemisel ja egäl aol om eloh ka hääd ja rõõmu olnu, ja tollõst tulnugi mõtõlda. Ja kes mõist edevanõmbidõ kiilt, tuu piäsi mõtlõma tollõh keeleh – sõs saat esi kah parõmbalõ arvo, kuis nimä võisõva mõtõlda. Kes taht, tuu või ka mõtõlda, et kiäki tä häid mõttit kuuld.

Uma Leht

Osale hingedepäeva heategevuskontserdil Tuulemaal

Tallinna Vaba Waldorfkool kutsub kõiki hingedepäeva heategevuskontserdile, mis toimub neljapäeval, 1. novembril 2012 algusega kell 19.00 kooli aulas (Tuulemaa 12).

Kontserdil esinevad:
* kaunikõlalised ja -hingelised waldorfkooli lapsed
* haldjalikult õrn- akustiline Jagaspace
* armastuse lainel helisev Margus Aru ning
* valguskeelne Kristi Voolrand

Kontserdi eel alates 17.30 on avatud kohvik, kus kõigil soovijatel on võimalus proovida waldorfkooli lapsevanemate maitsvaid küpsetisi. Lastel on kontserdi ajal võimalik osaleda juhendatud tegevustubades.

Võta endaga kaasa istumiseks padi ja soe pleed, ühisesse tuledemerre üks alusega küünal, ühislauale pakike rosinaid, pähkleid või hoopis isevalmistatud leiba ning teeme sellest ühe toreda ja valgusküllase koosolemise!

Sinu panus: vabatahtlik annetus, soovituslikus summas alates 10€. Lastele osalus tasuta.

Annetuse kontserdi eest saad teha kohapeal sularahas või tasuda ülekandega arveldusarvele 332096490004 „MTÜ Haridus- ja Kultuuriselts Tuulemaa“.

Oleme tänulikud toetuse eest ka siis, kui sa kontserdil osaleda ei saa. Kogu annetustest laekuv tulu läheb koolimaja küttesüsteemi uuendamiseks. Asukoht: http://tallinn.waldorf.ee/et/kontaktid

Allikas: Tallinna Vaba Waldorfkool

Sügistalvine loodusõhtu koos Arne Aderiga

Kõik loodusesõbrad on oodatud loodusõhtule, mis toimub 25. novembril kell 18 Matsalu rahvuspargis Lihula muusika- ja kunstikooli saalis.

Oma parimaid pilte tuleb näitama ja neist pajatama loodusemees Arne Ader. Õhtu teema on ajakohane – „Sügisest talve”. Jutuks tuleb, kas see aeg nii pime ja troostitu ongi. Ehk leiab tähelepanelik silm ka hingedeajal looduses mõndagi põnevat ja meelikütkestavat?

Lugude ja piltide vahepeal saab kuulata muusikakooli muusikute esinemist ja võtta kerget einet.

Üritus on kõigile osalejatele tasuta.

Täna on hingedepäev – surnute mälestamise püha

Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati 1006. aaastal 2. november hingedepäeva ehk usklike surnute mälestuspäevana. Eestlastel jääb hingedepäev hingedeaja sisse.

Hingedepäeva on nimetatud juba 14. sajandi allikates, kuid selle tähistamine (nagu ka 1. november ehk pühakutepäev) on jäänud omauskumustele tugineva hingedeaja varju. 1990. aastatel levis tava süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistul sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks küünlad.

Hingedeaeg on olnud sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Põhjarannikul on seda nimetatud ka jaguajaks. Hingedeaega on viimastel sajanditel tähistatud erineval ajal, kas siis oktoobris-novembris, eriti enne mardipäeva, mõnikord aga juba perioodil, mis algab pärast mihklipäeva. On ka arvamusi, et hingedeaeg eelnes vahetult jõuludele. Hingedeaja sisse on kuulunud kindlasti hingedepäev.

Hingedeajal (neljapäeva õhtuti) oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära.

Hingedeajal oli keelatud mürategemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd.

Hingedeaja ilmad arvati olevat pimedad, udused ja sumedad.

Allikas: Berta

Hingiao mõtõlus

Nele Reimann,
võrokõnõ

Edevanõmbidõ hinge omma ummi perrätulõjidõ kaemisõs vällä valinu iks hää ja õigõ ao. Pääväl omma ilma undsõ, a üüse om taivas sakõstõ tähti täüs. Luudus kuts nigu inemist timä egäpäävätöie mant kõrras perrä mõtlõma, kost tulõmi ja kohepoolõ pääväst päivä läämi…

Latsõiäst om meeleh, et ku kiäki küläh är kuuli, võeti iks üteh valvma vai puhtilõ. Vanaimä oll’ aigsahe vällä valinu uma koolurõiva ja valmist’ minnogi ette pääväs, ku tedä inämb ei olõ. Latsilõ opati, et panõ tassakõistõ uma väiku lämmi käsi koolnu vanaimä vai vanaesä käe pääle: päält tuud pelgä ei inämb üttegi koolnut. Kimmäs tugi oll’ kõgõ võtta: uma küläkogokund, kelle liikmõ säändsel aol esi ja ilma kutsmalda avitama tulli.

Edimäne kokkoputminõ liinamatusõga oll’ mul ülikooliaol. Muudsa liinakultuuri perrä ärsaatminõ jätt tundõ, nigu olõssi tahetu kadonukõsõst nii kipõstõ ku võimalik vallalõ saia. Võromaa puhtõ omma aost aigu olnu vastapite: nigu kimmä pääväkõrraga elonäütemängu viimäne kaehus uma sakõ söögipakmisõ, risti lõikamisõ ja inne puhtit koolnu valvmisõga. Sugulasõ, kiä olõ õi inämb kavva ütstõist nännü, saava kasvai puhtõlavva takah kokko. A siski om nätä ja tunda, et vana kombõ nakkasõ häömä. Ku häös vannamuudu maaelo, kaos liinaeloga harinul arvosaaminõ, mille om ütte vai tõist kombõtäütmist vaia. Õigõ ja hää om nii, kuis om kipõmb, perrätulõjilõ lihtsämb. Loe edasi: Hingiao mõtõlus