Eest ära minejad

sarv_mikkMikk Sarv

Kas oleme tõesti eestlased, need, kes aina eest ära lähevad? Meie hõimurahva saamide kohta Jäämere ääres kirjutatakse, kuidas nad aastatuhandeid on tšuudidest ja karjalastest rüüstajate eest peitumiseks rajanud eluasemeid maa sisse, nii et vaid suitsuava maa peal näha oli. Seegi kaeti kinni, kui parajasti tuld ei tehtud. Turbaonnid kaeti pealt vetikate ja samblaga, nii et see tundraga ühte sulandus. Üksteisega suheldi maaaluste ühenduskäikude kaudu, ilma kordagi ilmavalguse kätte tulemata. Pärimuse järgi olla vaenlased korra siiski maa-alused eluasemed avastanud, kui üks perenaine liiga häälekalt teiselt kulpi laenuks oli küsinud.

Sellised maakojad meenutavad tänapäevaseid passiivmaju. Saamide sõnul on need väga soojad ja säästavad kütet.

Metsas muldonnides elamine pole võõras ka meie rahvale, mõelgem kasvõi metsavendadele. Siberisse saadetud sugurahvad jäid ellu just tänu muldonnide ehitamise oskusele, soome-ugri rahvastelt õpitud soojade muldonnide ehitamine ja neid ühendavad kaevikuliinid aitasid ellu jääda Teises ilmasõjas pakases võidelnud punaarmeel.

Kuid maa all ja peidus ei saa elada kogu aeg. Muret tekitav on meie ürgne soodumus pidevalt minna eest ära, vältida teisi inimesi ja koostööd ning varjuda: maa sisse, saali tagumistesse ridadesse, hoiduda sõna võtmast, küsimast, nõudmast, riiust, segadusest, kaosest, lootes, et ükskord läheb kõik nagunii iseenesest mööda. Nii püüdis meie valitsus teha nägu, et erakondade rahastamisega on kõik hästi, kooliõpetajate ja arstide palkadega on kõik hästi. Hoiduti koostööst, abi palumisest, üksteise kõnetamisest. Avatud arutelu asendab teadlik teiste halvustamine nagu näiteks Acta puhul fooliummütsidele või seemnete söömisele viitamine. Nõnda paika pandud vastane võib ju jääda vait, kuid pikaks ajaks on halvatud ka tema õhin ja koostöötahe. Isegi oma ajaloo eest läheme ära: äsja valminud “Eesti ajalugu II” kirjeldab Kirde-Euroopa ristisõdu, mitte ajalugu meie maal meie rahva poolt vaadatuna.

Loe edasi: Eest ära minejad

Petrone “Minu Eesti” põhjal tehakse mängufilm

Ameeriklase Justin Petrone menukale „Minu Eesti” 1. osale on ilmunud vahetult enne Eesti vabariigi aastapäeva järg. Süldisööjate ja seenekorjajate maale tõi autori 2002. aastal armastus. Raamatu 2. osas tegeleb ameerika-eesti paar pereks kasvamise ning pesapunumisega, mis tänu Eestit haaranud kinnisvarapalavikule ning autori eksistentsiaalsetele kõhklustele just üleliia libedalt ei lähe.

Justin Petrone kirjeldab oma raamatut järgnevalt: „Üks mu peateemasid on saatuse ja vaba valiku vahekord, aga teine sama oluline teema on võõras olemine, sest mina, peategelane, olin Eestis võõras, ning samamoodi olin ma võõras täiskasvanute maailmas, ja samamoodi märkasin ma omavahelist võõrandumist eestlaste seas. Oluline fookus mu raamatus on Eestil, kes samuti on võõras ja uues rollis, hüpanud äsja välja eks-nõukogude orbiidilt ja sattunud skandinaavialikku tarbijaühiskonda. Muidugi saab seda raamatut võtta ka täiskasvanuks saamise loona, idealismi ja realismi konfliktina, ning samamoodi põrkuvad siin Ameerika ja Eesti, uus ja vana elustiil.”

Raamatu originaal on kirjutatud inglise keeles ning ka see, „My Estonia 2”, on Eesti poodides müügil.

„Minu Eesti” kahe raamatu põhjal on plaanis teha rahvusvaheline mängufilm, Petrone Printil on sellekohane leping kirjutatud alla produktsioonifirmaga Exitfilm.

„Armastuslugu läbi erinevate kultuuride põrkumise,” kirjeldab tulevast filmi produtsent Anneli Ahven. „Lugu tundub piisavalt üldistust pakkuv, et sellest võiks tulla mõnus meelelahtuslik film, mille kaudu maailmale Eestit tutvustada.”  Praegu tegeleb Exitfilm tulevasele filmile välispartnerite otsimisega Soomest ja USAst. Võtted algavad 2012. aastal.

Justin Petrone kohtumine lugejatega tuleb Tallinnas Viru Keskuse Rahva Raamatu poes 11. märtsil ning Tartu Linnaraamatukogus 17. märtsil.