Möödunud suvel toimus Tartus kohapärimuse konverents, millel esines ka Soome šamaan Jaana Kouri, kes oma põliseid tarkusi soomlastele õpetab ja ka teaduslikult kohapärimust uurib. Ettekannetest vabamal päeval kutsusime Mikk Sarvega Jaana avastama Eestimaa pühapaiku ka maastikul. Nagu ikka sai mõeldud välja hästi pikk ja põhjalik teekond läbi Lõuna-Eesti. Marsruut sai nii tihe, et kohe mõttetult tihe.
Tamme-Lauri tamme juurest keerasime autonina Kütioru Tammetsõõri poole. Ja teel pruuni kultuuriloolise teeviida juures, millel kiri „Võhandu mässu lahingupaik“ heitsin autos lause Mathias Johann Eisenilt: „Eestlastel on kolm väga püha paika, need on Taarapadu, Ebavere mägi ja Võhandu jõgi“. Olime selle lause jooksul juba hea mitusada meetrit teeotsast mööda sõitnud, kui Soome sõbrad palusid, et viiksime neid sinna püha jõe juurde.
Võhandu, mida sel kulgemise kohal Pühajõeks nimetatakse, voolas vaikselt vulisedes oma sängis, hõbedane euromünt tegi vaid vaikse sulpsu, kui voogudesse valgele liivale kukkus. Kõrge kaldarohelus oli täis tumesiniseid haldjalikult lendavaid kiile – vesineitsikuid. Siis aga palus Jaana rääkida loo Võhandust ja me jäime mõlemad Mikuga jänni.
Küllap sellepärast, et see ei ole minu ega tema kodukant. Minu lapsepõlve muinaslugudesse Pühajõe jutud ei ulatunud, niivõrd võimsad olid Pärnumaa soode ja metsade lood.
See suvine lugu tuli meelde paar nädalat tagasi, kui istusin aja parajaks tegemiseks Apollo raamatupoes ja sohval istudes võtsin lehitsemiseks Marju Kõivupuu „101 Eesti pühapaika“. Raamat läks lahti otse Võhandu jõe kohalt, kuigi mu lemmikud on praegu allikad. Kohe vilksas Aino Kallase sulest pärit lause. „ Aga Võhandu jõge, mida lätlased kutsuvad Shvati Ubbe ja Maarahvas Püha jõgi, on peetud juba paganaajast saadik pühaks, ja niisama pühaks on selle allikas, mis on Otepääl, Ilmjärve külas, püssikuuli kauguses Letuski Mihkli talust, ning selle ümber on lucus ehk ohvrihiis.“ Loe edasi: Allika-aasta saab läbi