Kylauudis.ee on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!
EN ❘ FR ❘ DE ❘ ES ❘ FI ❘ LV ❘ VRO
Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee Nädala mõte „Murulauk mühab, till tõuseb.”
Vaata nädala mõtete arhiivi! |
 Kaili Kuusiku soeng, Kadri Pille meik, stiilipeole minev klient Kord juuksurisse minnes kohtasin trepil pisarates tüdrukut, kes kurtis oma kaaslasele, kui kole soeng talle tehti ja et nii ei julge ta enam kuhugi minna. Pöörasin käigupealt ümber ja sel päeval jäi mul juuksuris käimata. Hiljem leidsin endale käärivälgutaja, kelle juurde lähen alati kindla südame ja meelega. Suvel maal suvitades polnud mul aga oma „isiklikku“ juuksurit käepärast. Teadsin, et meie hea naaber Roosisaarel Kaili Kuusik omab juuksurisalongi ja nii ma temaga aja kokku leppisin. Lisaks juuste triibutamisele ja lõikamisele oli Kaili lahkelt nõus ka oma tööst lähemalt rääkima.
„Ma lõikasin oma nukkudel kodus juukseid nii, et kõik minu nukud olid kiilad,“ vastab Kaili küsimusele, kust tema kihk juukseid lõigata alguse sai. Inimkatsetusteni jõudis Kaili kooli ajal, mil tema juures hakkas juukseid lõikamas käima kindel seltskond. Esimesed soengud olid puhas omalooming, mis polnud üldsegi paha, sest punk oli sel ajal popp. Kaili tahtis kohe pärast kooli lõpetamist minna juuksuriks õppima, kuid ta ei saanud kooli sisse. Mitte sellepärast, et ta poleks osanud juukseid lõigata, vaid sellepärast, et ta polnud komsomoli liige. Olid sellised ajad. Paremaid aegu oodates tegeles Kaili müümisega, see amet sobis nõukogude aega paremini. „Siis oli defitsiidiaeg ja keegi perekonnast pidi ka kaubanduses töötama,“ märkis Kaili. Aja (olude) muutudes sai Kaili siiski aru, et ta pole müüjaks sündinud ja otsustas teist korda juuksuriameti õppimisega õnne proovida. Komsomolipiletit enam ei nõutud ja Kaili sai alustada õpinguid oma unistuste erialal, mida ta siiani kahetsenud pole. Jätka lugemist »
 Tšehhid näitavad oma pillilaeka aardeid Uurides Võru folkloorifestivali kava, torkasid silma kolm laegast – tarkuselaegas, käsitöölaegas ja pillilaegas. Otsustasin neid laekaid kaema (avama) minna.
Alustasin tarkuselaekast, sest kes see enne on pakutavast takusest ära öelnud. Tarkuselaegas pidi avatama täpselt südapäeval Kandle kultuurimajas. Mõned minutit enne õiget aega kohale jõudes tuli mul aga üllatuseks tunnistada peaaegu tühja saali. Küsimusele, kas ma ikka olen õiges kohas, sain kiirelt vastuse, et olen. Minutite möödudes tuli tarkusenõudlejaid pisut juurde, kuid neid oleks võinud vähemalt minu nägemust mööda olla küll rohkem. Aga see selleks, mina ja veel mõned olime kohal ning valmis kuulama Reet Piiri Eesti Rahva Muuseumist. Teemaks olid rahvarõivad ja nende juurde kuuluvad ehted. Üle tunni kestnud tarkusejagamise jooksul sain teada nii mõndagi huvitavat. Väljend “sõba silmale laskma” tähendab suure räti (sõba) peale võtmist magamise ajaks. Pikk-kuube ei kanna ainult mulgid, vaid ka teised, kui on külm. Tänapäeval koovad eestlastele rahvariidekangast hoopis lätlased. Mõni mees pani talvel külmakartuses jalga kolm paari linasest pükse. Vöö pidi tüdrukule kindlustama peene piha. Päternad ning prunellid on vanaaegsed jalanõud. Lisaks sain teada, et kui mees läks laadale lehma müüma, siis tagasi tuli ta tihti hõbedast sõrmusega, mille oma naisele kinkis. Jätka lugemist »
 Proloog. Võru folkloorifestival Uma ehe on saanud tänaseks oma hoo sisse. Et jätta maiuspalad (loe: esinejad) lõppu, otsustasin esimesena tutvuda selleaastase folgilaadaga. Mul on eelnevatest kordadest meelde jäänud, et festivali ajal on Liiva tänav alati paksul kauplejaid ja ostlejaid täis, nii ma sinna suuna võtsingi. Ei tea, kas oli asi selles, et kui mina laadale jõudsin, oli kauplemistuhin juba lõppenud, aga Liiva tänav oli harjumatult tühi. Kandle kultuurimaja ees märkasin alustuseks kangastelgesid ja sellel askeldavaid erinevas vanuses naisi. Kui üks neist ütles, et aitab küll, jäi kuduja koht tühjaks ja nii otsustasin selle kiirelt hõivata. Kudumise ajal sain teada, et koon punast triipu traditsioonilisele festivalivaibale. Aastaarv oli vaibale juba eelnevalt sisse kootud ja silma järgi mitu meetrit kangast veel pealegi. Juhendaja Valeria Tassolt sain teada, et vanasti tuli kostüümigi jaoks ise riie valmis kududa, tal endal on siiani meeles üks ruuduline kootud kostüüm. Hea, et tänapäeval lihtsamalt hakkama saab, jõudsin mõelda ja tänasin võimaluse eest pisut kududa. Jätka lugemist »
Esimene vaatus: Jõuame või ei jõua?
On väga varajane laupäeva hommik.
 Mudilased tahavad laulupeole! Nooruse linn Tartu mitte ei ärka, vaid alles läheb magama. Sellest annavad märku väsinud noori transportivad taksod. Reiniku Gümnaasiumi mudilased on aga une silmist pühkinud ja ootavad bussi, mis peaks saabuma kell 6.00. Esialgu ollaks vaiksed ja loodetakse, et kohe saab poolelijäänud und jätkata. Kell 6.30 hakkab tekkima juba väike kahtlus, kas un i ikka tuleb tagasi, sest bussi peale unelema veel pole pääsetud. Mõni aeg hiljem sõidab ette buss, mudilased elavnevad ja hingavad sügavalt välja, lõpuks ometi! Bussijuht aga mudilasi peale ei võta – tal on teised sõitjad, keda, tõsi küll, veel näha pole. Seega, on olemas bussiootajad, on olemas buss, kuid kokku need ei sobi. Pool tundi hiljem sõidab tühi buss ära, teda oodatakse mujal. Mida aeg edasi, seda virgemaks lapsed muutuvad. Kell 7.00 hakatakse hääletama, paraku on tänav tühi. Enne kaheksat hakatakse jooksma, kes teeb ühe tiiru koos õpetajaga ümber koolimaja, kes leiab aega teha veel viis tiiru. Ja siis lõpuks, peaaegu kolm tundi hiljem saabub buss. Määrdunud pluusiesise ja kätega bussijuht ronib bussist välja ning ütleb vaid: “Rihm läks puruks.” Asjad bussi peal, on minutite küsimus, kas mudilased jõuavad lauluväljakule proovi. Jõuavad, täpselt esimeseks lauluks. Ja igas halvas asjas on ka head, jäi ära pikk ootamine lauluväljaku taga lõõskava päikese käes. Jätka lugemist »
|
Igast kogukonnast, iga ilmaga
|
