Kylauudis.ee on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!
EN ❘ FR ❘ DE ❘ ES ❘ FI ❘ LV ❘ VRO
Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee Nädala mõte „Murulauk mühab, till tõuseb.”
Vaata nädala mõtete arhiivi! |
 Haabsaarõ Ivar. Foto: Uma Leht Ku maal midägi ette võtta, sis om hääs põh’as tuu, ku sul om kotus hindäst, arvas Haabsaarõ Ivar (37), kiä ehitäs Vahtsõliina lähkül Ronkusõl vanavanõmbidõ talon palkmajjo ja om eloga rahul.
Olõt esi taa palkmajatüükua üles ehitänü?
Jah, joba 11. aasta lätt. Mõtli, et midägi piät tegemä, mis hindäle huvvi pakk ja sisse kah tuu. Sai tassakõistõ tettüs, inämbüs massinist om hindä tettü. Palgitreipinke pall’o tehassõ ummi ei olõki. Nakkat kaema, kuis kõgõ ratsionaalsõmb om tetä, ja mõni asi tulõ odavamb esi tetä.
Kas oll’ rassõ tühä kotussõ päält pääle naada?
Iks oll’ rassõ edimält ostjit otsi. Sai muu tüü mant alostõdus, oll’ lihtsämb. Hindäle sai edimält tettüs väikeisi asjo: pinikuut hoovi pääle, kaosalvõ.
Hää, et kotus om uma. Siin olõ kõikaig elänü, 1939 ehitet vanavanõmbidõ maja om hindäl kõrdapiteh remondit. Alostusõs om tuu üts pluss, ku olõ-i vaia huunit osta. Tüüle kah lähkühe kävvü!
Jätka lugemist »
Muusigamiis, ansambli Kosmikud laulja Hainsoo Meelis (39), hõigunimega Hainz, tull’ perrega Tal’nast  är Moostehe elämä ja nakkas Mooste mõisan muusigaello kõrraldama.Psühholoogist tõnõpuul Aiki (38) luut kah paigapääl tüüd löüdä, ku imäpuhkus läbi saa: tütär Elo om säitsmekuunõ. Viil om perren säitsmeaastanõ poig Uko.
Kavva joba Moosten elät?
Kolm kuud. Süküskuust. Poiss läts’ kuuli Moostehe.
Mille tulliti Moostehe elämä?
Tahtsõ ellä hään kotussõn. Tan eläse tõistsugudsõ inemise, sändse süvämbä. Ei olõ õnnõ trill ja trall nigu sääl liinan. Sääl ei saa jo rahun umma tüüd tetä egä midägi. Elli Tal’nan 1990. aastast, 21 aastat. Ei inämb! Ma olõ esi peri kah tast Põlvast. Käve Põlva keskkoolin. Et siiä kanti tulla, tuu oll’ juuri kutsõ. Es taha minnä Saarõmaalõ, Virumaalõ egä kohegi muialõ.
Mille Mooste?
Vallavanõmb Needo Ülo ütel’, et om vaia mõisan toimõta. Üloga olõ latsõn matkaman käünü, Karakumin ja mis kotussin kõik. Ja esä oll’ katõssa aastat Mooste sovhoosi direktri. Oll’ suur juht, ma olõ sääne tsillemb (naard)! Olõ tsihtasutusõ Mooste Mõis juhataja.
No tuu om suurõlt jaolt paprõmäärjä tüü. Kuis muusigu hing tuuga harinõs?
Piät ümbre mõtlõma umma maailma. Muusiga iks jääs.
No sis piät jo iks küländ sakõst pääliinan käümä?
No piä jah. Paar päivä siin ja sis jäl tagasi. A tagasi tulla om väega hää. Jätka lugemist »
 Eesti üks tuntumaid metsaaudiitoreid, praegune Võru Instituudi juht Rainer Kuuba on Võrumaale oma metsa teinud pere jaoks puutumatu looduskaitseala, mille hoidmist on lubanud ka ta lapsed.
„See on uhke tunne, kui sul on oma mets, kus saad vabalt käia,“ on 10 aastat metsaomanikuna tegutsenud Kuuba. „Ma olen rikas mees,“ kostab ta, ehkki korralikult oma metsa hooldamine on rahaliselt kulukas. Lisaks on ta maadel käinud kahel korral ka metsavargad.
Metsa põnevaimad paigad on endine tormimurd ja kraaviperv, kus ka kolhoosiajal jäeti puutumata, sest sinna ei pääsenud masinad ligi. Seal elavad täna rebased. Tormimurru alal on juba uus kuusistik looduslikult kasvanud. Ent on ka vanu surnud puid, mille kohta Kuuba kostab, et pole elusamat kohta kui surnud puu.
„Olen otsustanud, et see osa metsast jääb minu käest ja kirvest puutumata,“ kõneleb mees. „Ka mu lapsed on sama lubanud teha. Paari aastakümne pärast on see paik veel võimsam kui täna. Mets kasvab ja me käime seal külas.“ Oma küttepuud saab ta ülejäänud metsast.
Rainer Kuuba soovib teistele metsaomanikele südamele panna, et metsa kaitsmine ja majandamine ei ole üksteist välistavad tegevused. „Kui tähtsustada vaid ühte poolt, siis paneb see teisele osale suurema surve. Mida intensiivsemalt väljaspool kaitsealasid raiuda, seda suurema surve paneb see kaitsealale… ja vastupidi. Aga kui metsa raiuda nii, et see jääks looduslikuks ka pärast seda ja et vana metsa jääks alles, siis ei peakski nii palju kaitse all olema,“ on metsaomanik veendunud.
Marko Pikkat on enda sõnutsi tavaline 24aastane noor, kes õpib Tallinna ülikoolis kunstiõpetajaks, käib esmaspäevast reedeni tööl ning kasvatab kaheaastast poega. Tegelikult teeb ta aga ka iga päev tööd, et ühel päeval tegeleda vaid sellega, mida ta tõesti teha tahab. Joonistamisega.
 Marko Pikkat. Paremal. Kas sinust tulebki tulevane kunstiõpetaja?
Ei oska öelda, kas ma kunstiõpetajaks saada soovin. Praegu ma tean nii palju, et ma ei suudaks elada ilma joonistamise või maalimiseta. Õpetamine nõuab aga tohutult palju energiat. Praegu on põhirõhk siiski suunatud tekstide illustreerimisele. Lasteraamatud ja muud sellist.
Kas Eestis on lihtne olla kunstnik?
Kunstnik on lihtne olla, aga ära elada sellest on väga raske. Kunstnikuks võivad paljud ennast kutsuda. Üldiselt peab Eesti kunstnik olema ka õpetaja või leidma mõne teise kindla töö. Siis palk jookseb ja maksud on makstud – kindel värk. Aga see võtab tegelikult ju tohutult palju energiat. Vaid vabakutselise kunstnikuna ära elamiseks peab olema väga hea ärivaistuga. Olen tähele pannud, et Eestis on palju selliseid “õigeid” kunstnikke, kes arvavadki, et üks kunstnik peaks olema vaene kaltsakas ja natuke nupust nikastanud, palju kannatusi näinud. Mis tähendaks, et kui kunstnik suudab ainult oma tööde müügist ära elada ja veel hästi, siis on ta tingimata ainult raha peal väljas ja pole siiras. Ei ole ju nii. Jätka lugemist »
 Plakso Ülo. Foto: Uma Leht Ku om kimmäs tsiht ja hää lõvva, sis saa ka väikuhe valda rahha tuvva ja tüükotussit luvva, tiid Orava vallavanõmb Plakso Ülo (41). EPAn põllumajandusõ mehhanisiirmist opnu ja varramba ütessä aastat Põlva valla majandusnõvvomehe ammõtit pidänü miis om elo vana Võromaa veerevallan käümä vidänü.
Ku vallavanõmbas sait, sis tahtsõt latsiaia ja kooli staadioni kõrda saia, Piussa vahtsõ keskusõ tetä, no omma nuu as’a olõman. Kas no omma mõttõ otsan?
Laululava om viil tetä, mõisakompleks kõrda saia. Mõttit om rohkõmb ku rahha. Tahami tetä vanna sovhoosi katlamajja pritsikuuri ja hanki vahtsõmba tulõtõrjõmassina. Vana tulõtõrjõmassin ja kümme miist omma olõman, Verskah saiva oppust kah. Et tuud vaia om, tuu mõtõ sai huugu mano, ku meil viimäne suurõmb palaminõ oll’.
Seo ilma aigu olõnõs kõik tuust, kuis projektest rahha saat. Masu oll’ üttepite halv, a tõistpite andsõ võimalusõ kats suurt asja ütekõrraga odava raha iist är tetä: staadioni ja Piusa külästüskeskusõ.
A kas koolin om ka latsi, kiä staadioni pääl trenni tennü?
Om 81 last, kümmekund last käü ka naabrivaldust mi kuuli. No a meil om ka kõrralik koolimaja, võimla, staadion… Ja Oravil om ummamuudu hää vaimsus. Latsõ ja oppaja omma väega tubli. Kaitsõliiduh, luudusõ tundmisõh, perämädsel laulupidol oll’ üle poolõ kooli, seokõrd kats rühmä väläh… Keväjä kooli lõpõtanu tütärlats sai jaanuarih Eesti meistris korgushüppeh ja Balti võistlusõl tull’ kolmandas. Kats Suurmanni Vendu treenitüt korvpallipoissi omma jõudnu Eesti nuurikuundistõ.
Nii et tuu jutt om õigõ, et kõik kõvõmba sportlasõ omma maalt tulnu?
Ku kaet olümpiävõitjit, sis mitu tükkü lövväti, kiä om Talinah koolih käünü? Arva, et üte lövvät! Suurõ võitja omma kõik tulnu maakotsist, maakuulõst. Eks latsõl om maal veidemb nii halva tii valikit ku ülepää valikit, mille vahel tõmmõlda. Saa üte hää as’a pääle jäiä. A tuu sais ka inemiisi pääl. Liinan võiva treeneripalga hää olla, a ku inemine tege õnnõ palgatüüd, ei tii hingega sporditüüd, ei olõ ka tulõmust. Jätka lugemist »
 Kiviranna Urmas. Foto: Uma Leht Olõt eloaig Koorastõn elänü?
Iks eloaig elänü, tansaman mõisamajan sündünü. Seo om mõisavalitsõja maja. Õigõ mõisa oll’ sääl takanpuul, kon puu omma. Seo oll’ kar’amõisa: ütel puul jõkõ olli kar’alauda, tõsõl puul kanalaut ja tsigala.
Olõt saanu seo kandi küläelo vidäjäs. Midä tuu tähendäs?
Mõistaki-i üteldä… (Naanõ Kristel avitas: kohustuisi!) Jah, kohustuisi, tüüd, kats nädälit om puhkust är, a umma tüüd ei olõ saanu tetäki!
Midä miildüs kõgõ inämb tetä?
Tassakõistõ nokitsõda. Ku es pidänü riigitüüd (Urmas om Kanepi gümnaasiumi majandusjuhataja – UL) tegemä, sis nokitsõs koton, kütäs õdagu sanna ja es tennügi midägi muud.
Kon tuu kirän om, ku vana Koorastõ mõis om?
Tuud om kõnõldu joba latsõst saadik. Professor Ahasõ Rein, kes siin suvitas, võtsõ arhiivist vällä, et seo om iks õigõ aastaarv – innegi om juhtunu, et nakatas pito pidämä ja lõpus tulõ vällä, et tulõ 700 hoobis!
Kas Koorastõ külä eläs?
Mu meelest külh eläs. Tan oll’ hulga tühje maiu, nüüt omma suurõmbaltjaolt suvila.
Ku rahvast hõikat, tulõva iks kõik kokko. Talguki – «Teemi är!» – olli meil seokõrd Põlva maakunna kõgõ suurõmba. Kaibsõmi mõisaaigsõ kivitii vällä. Tull’ vällä, et all oll’ viil tõnõ kivitii – 20 cm sügävämbäl. Puhastimi parki ja järveviirt. Jätka lugemist »
 See, mis toimus nädal tagasi Norras, ei taha mahtuda ühegi terve mõistusega inimese pähe. Kuidas saab ühes normaalses (heaolu)ühiskonnas kasvada inimene, kes on võimeline tapma kümneid noori rahvuskaaslasi? Sellele küsimusele ei oska vist hetkel keegi vastata. Norras Kristjansundis (800 km Oslost) elav eestlanna Mari Ugelstadt ütles usutluses portaalile kylauudised.ee, et elu läheb Norras pärast katastroofi edasi, kuid tunnistas, et rahvas on täielikus šokis.
Kui läksid aastaid tagasi Norrasse elama, siis kas oli midagi, millega norrakad sind üllatasid?
Nad naeratasid. Nad naeratasid palju rohkem kui eestlased.
Mille poolest erineb Norra ühiskond Eesti ühiskonnast?
Siin on selline ühiskond, et kui keegi tunneb – ta ei saa hakkama, siis võib küll öelda, et see on iseenda laiskus ja viga. See on puhtalt minu arvamus. Riigi poolt on tehtud kõik, et abivajajad ka abi saaksid. Sotsiaalsüsteem on väga hästi paigas ja toetused elukallidusega balansis.
Kui palju on paremäärmusest Norras varem räägitud?
Äärmusest kui sellisest pole uudistes varem juttu olnud, peamiseks mureks on olnud islamifoobia. On arutletud selle üle, kas lubada rätte pähe panna või mitte.
Kuidas sa ise reedestest sündmustest teada said?
Olime väljas. Meil on naaberlinnas käimas nädalane jazzfestival ja sõime seal lõunat, kui keegi tuttav sai sõnumi, et Oslos plahvatavad pommid. Sel hetkel ei mõelnud, kui suur ja ulatuslik see katastroof olla võib, olime festivalimeeleolus. See, mis tegelikult toimus, jõudis meieni alles laupäeva hommikul, kui teleka lahti tegime. Kõik kanalid olid uudiseid täis. Siis saime teada, kui palju oli tapetud ja kui palju kadunud. No siis oli šokk, pisarad jooksid ja ei suutnud uskuda, mis toimunud oli. Rääkisin hiljem töökaaslastega ja juhtunu oli kõigile mõistmatu. Kurb ja masendav. Jätka lugemist »
 Lukas Groen Järgmisel nädalal algab Pärnus esimene rahvusvaheline Järvi suvefestival. Järvi dirigentide kursusest välja kasvanud festivalil saab kuulata kümmet kontserti, mida annavad esinejad Eestist ja välismaalt. Festivalil on kolm olulist tahku – Järvide suguvõsa, dirigentide meistrikursus ning festivaliorkester, mis koondab nii Eesti kui välismaa noori muusikuid ning mida juhatab Paavo Järvi.
Festivali juhatuse liige ja üks korraldajatest Lukas Groen andis kylauudised.ee portaalile enne festivali algust intervjuu. Kuigi Groen on hollandlane, rääkis ta eesti keeles.
Järgmisel nädalal on Pärnus algamas esimene Järvi suvefestival. Kas kõik on festivaliks valmis?
Muidugi. Muidugi mitte (naerab).
Mis siis veel on vaja teha?
Tegelikult on kõik korras. Kava on korras, kõik solistid ja muusikud on olemas, teeme praegu viimaseid asju. Kavaraamat on veel teha, finantsasjad vajavad üle vaatamist, aga kõik on korras.
Minnes päris algusesse, siis kuidas sündis Järvi suvefestival?
Kaks aastat tagasi korraldasime esimest korda koos Jüri-Ruut Kanguriga Neeme Järvi meistrikursusi, mis olid enne Oistrahhi festivali osaks. Korraldasime seda Leigol ning see õnnestus hästi. Paar päeva oli ka Paavo Järvi kohal. Siis oli Paavo ja Neeme soov, et läheksime tagasi Pärnusse, seal on alati parem, parem kontsertimaja ja paremad võimalused. Eelmisel aastal olimegi Pärnus tagasi. Mõlematel aastatel oli palju kontserte. Eelmisel aastal oli neid kaheksa või üheksa ja hakkasime juba siis rääkima, et see on festival ja hea tasemega festival. Elasin Hollandis Rotterdamis ja seal korraldati Gergievi festivali. Nii ma mõtlesingi, et kui on olemas Gergievi festival, siis, miks ei võiks olla Järvi festival. Seda enam, et Järvide peres on juba kolm tuntud dirigenti, Neeme Järvi on väga tuntud, ka Paavo Järvi teeb maailmas ilma ja kuulub dirigentide tippu. Ka Kristjan on tubli, teda küll sel aastal pole, aga loodame, et ta tuleb järgmisel aastal. Siis on Teet ja Marius ja teised Järvid, kes käisid eelmisel aastal ja tulevad jälle. Järvidel on ka palju tuntud sõpru maailmas, nii et tuleb esinejaid välismaaltki, näiteks Mikhail Zemtsov Hollandist, Ivry Gitlis on täiesti tippu kuuluv viiulimängija. Festivalile tuleb ka väga palju eestlasi, kes õpivad või töötavad kuskil maailmas, peaaegu kõik tulevad siia ja mängivad festivaliorkestris. Jätka lugemist »
 Kasaku Enn. Foto: Uma Leht «No kosmosõst taha-i ma külh inämb midägi kõnõlda!» arvas’ tähetiidläse leevä joba 15 aastaga iist nukka visanu Kasaku Enn (56) ja nii tull’gi pääliinlasõst võrokõsõga jutt hoobis ülearvotarkusõst, kohvimassinast, jumalast ja muust.
Midä sa sis tiit, ku Kõgõkogost inämb kõnõlõ-i?
Hm, tuu um säänesama küsümüs, et määne um su lemmikraamat. Egäh nädälih um jo kümme erinevät lemmikraamatut! Ma olõ kõik aig ütte asja tennü: olõ terve elo teedä tahtnu, kuis as’a umma! Kunagi ma arvssi, et tuud oppas füüsiga, tuuperäst tahtsõ füüsikus saia.
Mõnõ ao peräst sai arvo, et füüsiga um illos mäng, midä um kasulinõ mängi ja saia häid tulõmuisi. A ku tahat teedä, kuis as’a tegeligult umma, sõs tulõ naada märkmä tuu pääle, et mismuudu inemise ülepää märkvä.
Tuu om sõs filosoofia?
Hehee… Ülearvotarkus iks! Tuust tarkusõst olõ-i normaalsõ inemise egäpäävätses elos midägi kassu. Eloh um kassu tuust, ku tiiät, kuis luidsast käeh hoita. Ku nõstat tuu võlsspite üles, sõs ei jää supp sisse!
Ma oppa õigustiidüse tudõngiilõ argumentiirmist, loogikat ja filosoofiat. Õkvalt nakka vällä andma opiraamatut, raha tuu jaos tull’ kah. Aastaga lõpus piät tuu valmis saama. Jätka lugemist »
 Kääri Reet. Foto: Uma Leht
Vanastõ säänest ammõtit es olõ, et käüdäs vanno ja haigidõ man koton?
Vanastõ jah eleti latsi man vai sugulasõ kaiva, a nüüt omma latsõ kavvõn tüül vai ei olõki latsi. Om iks peris kurb ja naabri kah ei jõvva näid kaia: säänest tüüd om nii vaia!
Midä avahuuldus tähendäs?
Kliendi omma sändse inemise, kes peris ütsindä ei saa toimõ, a ei olõ viil ka nii haigõ, et piässi hoolõkotto är minemä. Mõistus om näil viil selge, ku näid veidikese tukõ, saava inämb-vähämb toimõ. Kellel om vaia puid tuvva tarrõ, söögi tuu pia kõigilõ, tohtri manu ja sanna vii näid, mõnõl mõsõ mõsu valla hoolõkotun är, sääl om massin. Meesterahva ei saa tarõ kraammisõga toimõ…
Et ku naanõ kaos kõrvalt är, om miis hädän?
Jah, ja mehe eläse tuud rohkõmb üle kah. Naasõ omma kõvõmba. Nä ei näüdä umma leinä vällä ja saava tuust kipõmbahe üle.
Ma kae parhilla kolmõ miist ja kuut naist, vannusõn 70–91. Sõs mõnt avida viil kõrra-paar kuun tohtri manu Võrolõ vai kavvõmbahe. Mõni eläs sändse kotussõ pääl, et ei saa eski perearsti manu: üttegi bussi ei käü! Jätka lugemist »
|
Õhinapõhine infoveski
|
