Kylauudis.ee on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!
EN ❘ FR ❘ DE ❘ ES ❘ FI ❘ LV ❘ VRO
Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee Nädala mõte „Urbanipäevast algab lina- ja kaerakülv.”
Vaata nädala mõtete arhiivi! |
Võrumaa Teataja arvamuslugu
Lisaks riigivõimuorganite üldisele suhtumisele ellu ja inimestesse vajab ning ootab vahetust maaelu, kus külajoodikud asenduvad kõrgharidusega noortega ja külakeskustest saavad teaduskeskused.
Laupäeval Tallinnas toimunud esimese „Maale elama” messi kogemuse põhjal võib öelda, et kõrgharidusega noorte huvi maale elama asumise vastu on väga suur ja võib eeldada, et see ajas üha suureneb. Maale elama tulemist võib võrrelda varasemate Eestist väljarännetega Venemaale või Ameerikasse, kus tulijaid ootas hektarite viisi vaba maad ja loodust. Just seesugust pilti pakuvad praegu maapiirkonnad, mis on nõukogude ajal ja Eesti taasiseseisvumise järgse aja jooksul tühjaks jäänud. Eestis on vabadust ja maad küllaga, tuleb ainult minna ning elama asuda.
Võrumaal on maaelu muutumise hea näide Rõuge vald, kuhu on viimaste aastatega tulnud elama hulgaliselt noori ja haritud inimesi, ning nagu elu näitab, kus on, sinna tuleb juurde. Omamoodi imega on hakkama saanud Karula vald ja Lüllemäe kool, kus õpilaste arv on viimaste aastatega hüppeliselt kasvanud. Messi ajal tundsid külastajad lausa huvi Lüllemäele teaduskeskuse loomise vastu. Kõik eeldused selleks on nii Lüllemäel kui mujal Kagu-Eestis olemas: piisavalt vabadust lastele kasvamiseks ja piisavalt õhku vanematele kas loomingu või teadusega tegelemiseks. On selge, et kitsas linnakorteris nelja seina vahel, kus lapsed sinust üle karjuvad, on võimatu loome- või teadustööga tegeleda.
Noorte ja haritud perekonnainimeste suur huvi maale elama kolimise vastu nõuab maaelu kontseptsiooni tõsist ümbervaatamist. Kui seni on maapiirkondi peetud madala haridusega joodikute või pättide taimelavaks, kust ahnemad töösturid käivad aeg-ajalt omale odavat tööjõudu hankimas, siis tulevikus on näha, et maapiirkondades elavad inimesed, kes elu Eestis juhivad ja edasi viivad. Linnakorteritesse asuvad aga ümber vähese haridusega tehasetöölised ja ametnikud, kel jääb maal elamiseks puudu julgusest, tahtmisest või teadmistest.
Eesti Külaliikumine Kodukant alustas märtsis külavanematele ja külade eestvedajatele koolitusprogrammi “Külavanemad muutuvas ajas”, et sõeluda välja külaliidritele olulised teemad ning toetada nende suutlikkust oma kogukonna eest seista. Koolituste käigus kohtub osalejatega ka minister Siim Kiisler.
Senised koolitused on näidanud, et täpsemat sõnastamist vajavad külavanema põhiõigused ja kohustused. Vallalt oodatakse külade esindajate teadlikumat kaasamist arengukavade ja planeeringute aruteludesse. Räägitakse koostööst omavalitsusega küla kitsaskohtade lahendamisel ja sellega seonduvate kulude kompenseerimist, näiteks side- ja transpordikulude katteks.
Kodukandi liikumise projektijuhi Külli Vollmeri hinnangul kasvab lähiajal külaesindajate roll ja külade koostöö tähtsus, sest hoogu on saamas kohalike omavalitsuste liitumine. “Mida suurem on vald, seda enam sõltub kogukonna ja külade tugevus eestvedajatest ja koostööst vallaga. Üha rohkem võtavad kogukonnad enda kanda avalikke teenuseid, olles kasvanud abisaajast võrdväärseks partneriks omavalitsusele. Näiteks osutatakse lastehoiu-, heakorra-, hooldus- jms teenused,” sõnas Vollmer.
Esimesel kokkusaamisel käisid Ida-, Lääne-Virumaa ja Jõgevamaa külaliidrid välja mõtte, et külavanematel võiksid üle Eesti olla ühesugused ametimärgid. Tartu- ja Viljandimaa külade esindajate kohtumisel tekkis sellest elav arutelu. Mis saab külavanemate märkidest, mis mõnel pool loodud? Kas kaob külade omapära? Ühe võimalusena pakuti, et üle Eesti võiks olla ühtne, kuuerevääril kantav külavanema märk, paikkondlikku eripära aitab rõhutada külavanema ametiraha. Arutelud jätkuvad, sest aprillis on veel neli kokkusaamist. Juba sel reedel kohtuvad Harju-, Hiiu- ja Läänemaa külaliidrid Endla talus Harjumaal. Õppepäevi toetatakse regionaalministri valitsemisalast.
Lisainfo: www.kodukant.ee
Eesti Külaliikumine Kodukant alustas oma tegevust mitteformaalse liikumisena. 1997.a. asutati organisatsioon ametlikult mittetulundusühingute liiduna, asutajateks 13 ühendust. Liikumisel Kodukant on 21 liiget (neist 15 maakonnaühendust), kelle kaudu ühendatakse ligi 5000 aktiivset maainimest üle Eesti. Kodukant koolitab külavanemaid, kohalikke eestvedajaid ja ettevõtlikke inimesi ning viib ellu erinevaid külaliikumise ja kohaliku arenguga seotud projekte. Organisatsiooni toimib läbi Maapäeva, üldkogu, juhatuse ja tegevmeeskonna.
Einar Eiland,
kodanik
Mõni aeg tagasi avaldati valitsustasandil meie riigi edasiarendamise ideoloogia, milleks pidavat olema niinimetatud tõmbekeskuste strateegia. Vähem on räägitud aga sellest, milles selline tõmbekeskustel baseeruv arenguloogika üldse rajaneb ja kus on selle sotsiaalkultuurilised juured. Kui aga väita, et tegemist pidavat olema juba haldusreformi järgmise sammuga, siis võib järeldada, et see protsess on juba pikemat aega kestnud. Kui nii, siis millal oli selle protsessi algus ja milline on selle haldusreformi tõeline sisu?
Selleks, et sellest aru saada, peame vaatama minevikku ning mida kaugemale vaatame, seda selgema pildi toimuvast saame. Selge on see, et kristlusest kui meie ühiskonna eksistentsikoodist me mööda vaadata ei saa. Just seda sotsiokultuurilist algoritmi on meil hakatud pidama omaks ja ainuomaseks. Kui aga vaadelda selles sotsiokultuurilises keskkonnas toimuvaid protsesse, siis selgub, et maailma ajaloost on kujunenud ressursside kontsentratsiooni ajalugu. Võimu ülesandeks on selle ressursside kontsentratsiooni korraldamine ja meie aladel on seda korraldatud juba ristirüütlite ajast saadik – kõik ikka selleks, et võim saaks ennast realiseerida läbi jagamise ja valitsemise printsiibi. Kuid teisalt, mida kaugemal saab olema võim, seda võõramaks ta muutub ja seda rohkem tegeleb võim valitsemisega, mitte ühiskonnas toimuvate protsesside juhtimise ja probleemide lahendamisega. Tänapäeva ühiskonnas peab võim aga olema probleemide lahenduste pakkumise vahendiks, mitte valitsemise vahendiks.
Selleks, et saavutada võimu, peab teineteisest eraldama kõike. Inimene tuleb eraldada riigist, riik rahvast, tööline ettevõttest, inimesed teadmistest, patsient arstist, ettevõtted ülikoolidest jne. Just seda mõtet on kandnud haldusreformid Mõõgavendade ordu ajast alates ja mida on jõudumööda asendatud n-ö müügivendade orduga. Mida paremini ühiskonda killustada, seda suurem saab olema võim. Selleks tuleb rakendada anastatava maa kõige paremate poegade teadmisi ja oskusi ning nad on alati nõus selle mänguga liituma, sest õukonnateadlaste perekonnad vajavad toitmist. Jätka lugemist »
 Heiki Hepner, Kohila Metsaseltsi juhatuse liige
Eesti Vabariigi taastamisel oli üks põhimõttelisemaid otsuseid tagastada maaomand nende endistele omanikele. Kolhoosid likvideeriti ja omanikud said tagasi selle, mis neile või nende esivanematele enne NL okupatsiooni kuulus. Kuid kahjuks on enam kui 20 aastat tagasi alustatu jäänud lõpetamata. Maaomanikul puudub võimalus otsustada oma maal jahindusküsimuste üle. Sisuliselt säilitati jahinduses kolhoosikord, mille kaitsjad ähvardavad avalikkust mõisaaja tagasitulekuga.
Tänase jahindussüsteemi eest võitlejad, kes peavad kehtivat seadust maailma parimaks jahiseaduseks, on maaomanikke süüdistanud mitmes surmapatus. Kõige rohkem on kõlama jäänud väide, et maaomanike seisukohtadega arvestades ootab meid mõisaaja tagasitulek. Selle väite kinnituseks proovitakse näidata, et jahiseaduse kaasajastamise taga on välismaalastest suurmaaomanikud. Milline on olukord tegelikult? Võtame kõigepealt vaatluse alla välismaalased. Eesti erametsaomandist ümmarguselt kolmveerand on füüsiliste isikute omanduses, välismaalased moodustavad omanikest ühe protsendi. Veerand metsamaast on juriidiliste isikute omanduses. Kui palju seal omanike hulgas välismaalasi on, täpselt ei tea, kuid kindlasti neid on. Võib vaielda selle üle, kas see on hea, kui väliskapital meie majanduses osaleb, aga on ilmselgelt kahepalgeline heita seda metsaomanikele ette. Eelmisel aastal Eestis jahti pidanud jahimeestest veerand olid välismaalased. Ja neid ei toonud Eestisse maaomanikud, vaid tänased jahindusorganisatsioonid. Metsaomanike hulgas on välismaalaste osakaal kindlasti oluliselt väiksem. Jätka lugemist »
Heli Lehtsaar,www.minuraha.ee toimetaja
Finantskirjaoskuse uuringu põhjal on praegu veidi üle pooltel eestimaalastest sääste. Kõige suurem osa säästjatest (24%) kogub reisimise ja hobide jaoks, konkreetse eesmärgita paneb raha kõrvale pea sama palju inimesi ja 22% kogub pensioniks lisaraha.
Kogumise eesmärkidena nimetati veel eluaseme remonti või ümberehitust ja nn matuseraha (mõlemad 19%). Oma tervise parandamiseks ja rõivaste ostmiseks kogub võrdselt 16% inimestest. Pea sama paljud (15%) panevad raha kõrvale lähedaste abistamiseks ja laste või enda hariduse finantseerimiseks. Väiksema osakaaluga on kogumine kodumasinate, elektroonika või mööbli ostmiseks ja alla 10% kogub auto või eluaseme ostmiseks.
Noori huvitavad riided, vanemaid pensioni lisaraha
Kogumise eesmärk on loomulikult väga personaalne, kuid sõltub ka vanusest. Näiteks kogub reisimise ja hobide jaoks kõige rohkem 30-39 aastastest (36%), rõivaste ja jalatsite ostmiseks panevad raha kõrvale kõige rohkem 18–29 aastased. Huvitav on, et hariduse jaoks ei kogu usinaimalt mitte noored, vaid 40–49 aastased. Tõenäoliselt on see seletatav kahe asjaoluga: esiteks kogutakse täiskasvanuikka jõudvate laste koolitamiseks ning teiseks enesetäiendamiseks, et tööjõuturul läbi lüüa.
Pensioniks lisaraha kogumise vajadus saab selgeks alles pensioniea künnisel: kui näiteks 40-49 aastasest paneb sel eesmärgil raha kõrvale 15% ja noorematest veelgi vähem, siis 50–59 aastaste seas on protsent juba 28 ning 60-69 aastastest panevad pensioniks lisaraha kõrvale peaaegu pooled. Kahjuks on mõned aastad enne pensionile jäämist riskantne investeerida nii, et see pakuks vähemalt inflatsiooniga sarnast tootlust, sest selliste investeeringute minimaalne pikkus peaks olema vähemalt viis aastat. Järelikult tuleks pensioniks lisaraha kogumisega alustada aastakümneid varem.
Jätka lugemist »
 Aga kui ta on kord käes, kui ta on kord olemas ja oma, siis on ta üks parimaid asju üldse. (T. H. Ilves) Teeme Eesti juubeliks korda! Nii hõikas Eesti Vabariigi President pühapäeval pidulikul kontsert-aktusel. Need sõnad läksid hinge ja panid mõtlema (unistama), missugune võiks olla täiesti korras Eesti viie aasta pärast.
Alustan lastest. Vaadates samal kontserdil säravaid imearmsaid pisikesi inimesi tundus, et neil pole häda midagi. Kui tahavad, jooksevad ringi, kui tahavad, mängivad ja kui igav hakkab, siis kutsuvad sõbrad külla. Aga! Korras Eestis riigil oleks jõudu toetada last rohkemaga kui 20 eurot kuus. Samuti oleks renoveeritud kõik mänguväljakud, lastel oleks olemas kõik vajalikud õppevahendid. Lapsed ei peaks muretsema, kas nad ikka saavad teatrisse, klassi väljasõidule või huvialaringi minna. Lapsed ei peaks muretsema ei kodu- ega koolivägivalla pärast. Korras Eestis teaks lapsevanem alati, kuidas ta lapsel läheb, millest ta mõtleb, mida tunneb. Korras Eestis julgeks laps panna käed ümber emme ja issi ning öelda neile, kui toredad nad on ja kui väga ta neid armastab.
Noortel oleks korras Eestis palju lahedaid kohti (noorteklubisid), kus sõpradega kokku saada ja midagi teha (musitseerida, sportida, maalida, väidelda …). Korras Eestis oleks alkohol, tubakas ja narkootikum noorte (aga ka vanemate inimeste) hulgas tabu, mida ei puututaks. Korras Eestis oleks kõikidel noortel toetavad vanemad, ustavad sõbrad (ehk armas kaaslanegi), võimetekohane haridus, rahuldustpakkuv hobi. Korras Eestis julgeks (tahaks) noor suu lahti teha ja ka oma hääle kõlama (kehtima) panna. Noor teaks, kes ta on, mis ta teeb ja mis temast saab. Jätka lugemist »
Einar Eiland,
kodanik
Kui ennem lõid inimesed brände, siis nüüd loovad brändid inimesi. Tänaseks on tekkinud erinevaid käitumisstereotüüpe niivõrd palju, et inimesed ei jaksa neid enam tarbida. Olgu selleks kas poliitikud, poliitilised platvormid, pensionisammaste müük või SMS-laenud. Oleme loonud tarbimisühiskonna, mis eksisteerib kui hipodroom, kus teleekraanilt saame näha lakeide, kaskadööride ja džokide võiduajamisi ja kus aeg-ajalt keegi ennast võitjana võib tunda.
Selle tarbijana jääb inimestele vaid valik – kelle poolt olla ja teha panus, et võitjaga samastuda. See palagan aktiviseerub just riigipühadel, sest see võimaldab võimu prioriteete rahva identiteediga paremini asendada ehk teisisõnu olla rahvale müüdavam. Selle ühiskonna valuutaks on tähelepanu. Sellega määravad inimesed võitja. Aga mille nimel või mis on selle põhjuseks, ei kuulu enam arutelu alla, sest tähtsad on panused mitte arutelud. Tulemusena vastandatakse poliitika elu ja mõtlemisvõimega. Nagu näha on see õnnestunud, sest meile kinnitatakse igapäevaselt, et meie ühiskondlikud probleemid on paratamatus.
Nagu turureeglid meile ütlevad, siis selleks, et paremini müüa, peab oskama rünnata enda turukonkurente. Kaasvaraks oleme saanud kodusõja kõikidel ühiskonna tasemetel. Lahinguedu mõõdupuuks on aga majanduslik efektiivsus, kus eelarve kaudu on pandud tuletõrjujad konkureerima arstidega, arstid õpetajatega, linnad maapiirkondadega, autod bussidega, bussiettevõtted elektrirongidega, ministeeriumid kohalike omavalitsustega Reformierakond Keskerakonnaga jne.
Jätka lugemist »
Seoses keskkonnakomisjonis arutlusel oleva jahiseaduse eelnõuga, esitas Eesti Loomakaitse Selts riigikogus peetud keskkonnakomisjoni erakorralisel istungil omapoolsed ettepanekud, mis lähtuvad eelkõige eluslooduse igakülgsest kaitsest. Eelnõu tõsisemateks probleemideks on metsloomade arvu piiramatu loodusest eemaldamine majanduslikul eesmärgil, küttimismahtude otsustamine riigi kontrolli alt väljas oleva organi poolt ning jahikoerte katsetamine ehk nende oskuste testimine elusat metslooma kasutades. Jätka lugemist »
 Külli Volmer,
õpetaja
Mida tempokamaks, kirjumaks ja virtualiseeritumaks muutub elu meie ümber, seda enam lapsi leiab tee waldorfkoolide juurde. Miks? Sest täiskasvanuina võime me eelkirjeldatud maailmaga enam-vähem hakkama saada, laps aga ei saa sellega hakkama, sest inimtaime kasvamine vajab rahu, soojust, järjepidevust, käegakatsutavat tegelikkust ning täiskasvanute selget arusaamist sellest, kuidas areng toimub.
Näiteks – et liigvarasele intellektuaalsele arengule rõhudes maksame hiljem lõivu nii nõrga eluhuvi kui tervisehäiretega. Waldorfkoolid ja lasteaiad panustavad rahulikult ning kivi kivi haaval kõigepealt baasoskustesse, seejärel pealisehitusesse. Waldorfkooli õpetaja julgeb võtta aega ning olla olulises põhjalik. Muuseas, mitte ükski tööga seotud Eesti vanasõnadest ei kinnita vastupidise toimimisviisi mõistlikkust!
Waldorfkool on tegutsev kool. Terve laps on eelkõige tegutseja, kelleni praktilised maailmatõed jõuavad läbi tegutsemise. Tegutsemisviisiks on ka oma käega kirjutatud – illustreeritud ainevihiku koostamine, selmet ettetrükitud töövihikus lünki täita. Kool on ajast aega lastele pakkunud seda, milleni kodu ja lähiümbrus ei küüni. Näiteks agraarühiskonnas kirja- ja rehkendusoskust ning laiemat maailmapilti. Seejuures ärgem unustagem, et vahetu kontakt maailmaga nii nagu ka praktilised eluoskused olid neil lastel loomulikul viisil olemas. Jätka lugemist »
 Kevad tuleb salaja ja pikkamööda, just nii pooluniselt, nagu tegutsevad sõbrad mu akna all.
Täna hommikul, kui magamistoa kardina eest lükkasin, märkasin, et olin ärganud koos mu akna all elava põldvarblasega. Pesakastiavast pisteti parasjagu välja pisike hall nokk. Peaaegu oli selles nokas näha tiibadeni ulatuv haigutus. Panin pea tagasi padjale ja jäin jälgima, mis edasi saab. Lähima viie minuti jooksul venis pesakastiavast välja pea ja tasapisi ka kukal. Lind aina venis edasi. Tasapisi tuli, kael ja ülaselg, ühel hetkel vajus välja üks tiib… Ja tundub, et sel hetkel sai varblane aru, et mingit äratuskella kinnilöömise võimalust enam ei ole ja vurrdi läks ta lendu… Hetke pärast askeldas ta juba linnusöögimajas, tõstis sihvkasid siia ja sinna.
Rõõmsalt naeratama paneb see pilt vist igaüht. Mina igatahes tundsin end täiesti ära.
Eks selline lirtsuv-lumine ilm ongi ühtviisi laisk ja soe. Rabelemiseks pole nagu mingit põhjust, nälg ei näpista.
Aga nii, nagu lindudel, kihutab inimese ühel hetkel õue uudishimu. Uudishimu näha, mis teised teevad. Ja nii me läheme.
Ja kuigi sellise ilmaga on vilets suusatada – lumi pakib suusatalla alla, iga väärsamm toob kaasa märja kinda või püksipõlve, lähevad meist paljud suusatama. Sest selline ilm on enamasti nii põnev, et lihtsalt ei saa õue minemata jätta.
Just suuskadest tahtsin ma seekord rääkida. Vanadest headest puusuuskadest. Jätka lugemist »
|
Sõnumeid sinult
ja sinule
|
