Kylauudis.ee on kodanikualgatuse korras sündinud infoportaal, mis vahendab kodukandi uudiseid ja elulist infot inimeselt inimesele. Loe lähemalt!
EN ❘ FR ❘ DE ❘ ES ❘ FI ❘ LV ❘ VRO
Kaastööd ja kirjad
palume saata e-posti aadressil info@kylauudis.ee Nädala mõte „Murulauk mühab, till tõuseb.”
Vaata nädala mõtete arhiivi! |
 Evelin Tamm Evelin Tamm
Haridus- ja teadusministeerium on välja käinud taaskordse reformikava, mille suhtes täpsustatakse sihtrühmade arvamusi maikuu jooksul. Käesolevaga esitan iseenda seisukoha, mis on muuhulgas kujundatud hariduse mõttekoja interaktiivsetel kokkusaamistel.
Gümnaasiumivõrgu korrastamise lähtealuste slõuganiks on „Igast gümnaasiumist hea haridus!“ Koostatud projekt on kui järjekordne ideevälgatus, millel puudub läbi mõeldud strateegia erinevate sihtrühmade kaasamiseks ja seega ka veenev sisu. Ainukeseks selgelt väljendatud eesmärgiks on koolivõrgu kiire reorganiseerimise vajadus raha kokkuhoiu eesmärgil. Käesoleva artikli taotluseks on selgitada, miks vajame hariduse süsteemset reformi ja et muutused peavad seekord algama meist endist.
Paljudele meist on selge, et meie lapsed vajavad tähendusrikkaks kasvamiseks ja arenguks avatud kaasavat kooli. Mis on kaasav kool? Kaasamist saab mõista mitmes võtmes. Esiteks koolielu otsustusprotsessidesse kaasamine. Kas õpilased, lapsevanemad, õpetajad ja kogukond saab kohalikes haridusotsustes kaasa rääkida, osaleda otsustamisel? Kas nende arvamused on seisukohtade kujundamisel tähtsad ja omavad kaalu? Kas kõik asjaosalised on osalema kutsutud? Kas informatsioon on kättesaadav ja kõikidele mõistetav?
Kaasamist saab mõista ka kui suutlikkust integreerida kõik meie tuhanded personaalsed erivajadused sellisel moel, et igaüks meist tunneks oma kohta ja oleks aksepteeritud. Lõppude lõpuks on meil Eestis ainult loetud arv inimesi, kelle hariduse eest hoolt kanda. Kui paneme igale kolmandale mingi diagnoosi või arvame ta iseendast väljaspool olevaks, siis jäämegi lõpuks kolmekesi ja sajad tühjad koolimajad maakondadesse.
Seega peaksime mõistma, et kogu haridussüsteem on kogu tervikus kardinaalselt muutumas. Jätka lugemist »
 Hannes Rumm,
Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht
Eelmisel aastal tähistati Euroopa Liidus vabatahtliku tegevuse aastat ning Eestis võeti sellest innukalt osa. Pole ka imestada, sest vabatahtliku töö olemuse on võimsalt kogu meie ühiskonnale arusaadavaks teinud iga-aastased talgupäevad.
Tänavuseks on talguidee suuresti eestlaste jõupingutusel jõudnud juba 80 riigini ning kindlasti pole meil ühtki teist ligilähedaseltki sama laia tähelepanu leidnud mõtet, millega Eesti on suutnud sel sajandil maailma rikastada.
Varasemate aastate kogemuse kohaselt on talgud olnud ebatavaliseks kohaks, kus ühiselt on toimetanud nii vanad kui noored inimesed. Seega on talgud aidanud lõhkuda varjatult Eestile omast stereotüüpi, et eri põlvkondadest inimeste ainukeseks ühendavaks asjaks on teleka vaatamine.
Tänavu pööratakse Euroopa Liidus tähelepanu aktiivsele vananemisele ja põlvkondade vahelisele solidaarsusele. Kahjuks olen mitu korda kogenud, et erinevalt vabatahtlikust tööst toob jutt väärikast vananemisest inimeste näole sarkastilise muige, mis reedab rumalat arusaama, et vananemine on ainult praeguste pensionäride asi ja mind see ei puuduta.
Aktiivse vananemise eesmärk on tegeleda probleemidega, mis Eestit ja kogu Euroopat tänu rahvastiku vananemisele tulevikus ähvardavalt ees ootavad. Praegu on Eestis teise pensionisambaga liitunud 622 000 inimest ja noorimad neist alles 18-aastased. Ainult sellest, kui tegusalt ning targalt need rohkem kui pool miljonit eestimaalast vananevad, sõltub nende elukvaliteet ja sissetulekute suurus 20 ja 40 aasta pärast. Jätka lugemist »
Kristel Vilbaste,
loodusajakirjanik
Isegi ilmajaama lumekaardil saab sel nädalal lumi otsa. Vihm peseb olematuks need kübemed, mis veel metsaveeres päikesepaitusest peitu saanud. Lumest vabanev maa hingab ja liigatab. Vaid sellel hetkel kui lumi läheb, hoiab kogu loodus end Emakese Maa lähedal, lumeraskuse all maadligi vajunud taimestik paljastab kände ja kive, mutimullahunnikuid ja peitu pugenud aardeid.
Siis aga äkki, hakkab päike soojalt paistma, kergitab õhutemperatuuri üle maagilise kümne kraadi. Maapind vappub ja rõõmustab, kõik kõrrealgmed imevad end maamahlu täis ja sirutuvad taeva poole. Kulukiht tõstetakse kõrgele, rohelised piigid löövad sellest läbi.
Ühe hetkega saab maa soojaks ja äratab oma putukad-mutukad. Hiidämblikud sibavad iga me sammu peale kihinal-kahinal laiali. Nüüd on õige aeg jääda kuulama nende trummisoolosid. Istun maha ja kuulatan. Ja seal, haavalehe peal, üks asubki kohe jalgadega trummi lööma. Vaevukuuldav krabin, aga küllap see armastatuni jõuab. Jätka lugemist »
 Aksel Lõbu,
noor ajakirjanik
Sa oled noor (isehakanud) ajakirjanikuhakatis ja tahad kirjutada arvamusartiklit mõnest aktuaalsest teemast. Palju õnne! Ühiskondlikest diskussioonidest hetkel puudust ei tule. Tegelikult on praeguse veel üürikese aastanumbri sees neid olnud kõvasti rohkem, kui on jõutud lõpuni viia.
Inimestel ei jää muud üle, kui leppida lahendamata jäänud aruteludega, sest uued juba tulvavad peale. Taustal vanad vaikselt vindumas, kuni keegi suvatseb neid uuesti üles puhuda.
Vajadus olla üliaktuaalsed
Ahjaa, mäletate veel, et midagi oli kõrgharidusreformiga? Gümnaasiumivõrgu teema kerkis hetkeks sügavustest uuesti esile. Justkui meenuks sõna intellektuaalomand… Mis kompromissideni jõuti? Kuidas oli elamislubade, aukohtute, siseopositsiooni, ministrite retoorikaoskusega ja nii edasi ja nii tagasi? Kes oskab peast öelda, mis kuupäeval õpetajad streikisid? Küll oskavad aga kõik öelda, mitu tuhat inimest või vähemalt kui suur protsent hääletas Tallinnas tasuta ühistranspordi poolt ning muidugi kui imeliselt hea või paha-paha see on. Aga seegi on nüüd hääletusega paika pandud, vaja on uut teemat. Kui hästi läheb, jätkame mõnega sealt, kus pooleli jäime.
Ega „tavaline“ tööinimene ei taha ja ei jõuagi seda kõike mäletada ning seda pole mõtet talle pahaks panna. Igaühel omad huvid, kõigiga ei jaksa ju kaasa muretseda. Kui kõnealune inimest otseselt kuidagi ei mõjuta, määrab huvi teema vastu isiklike elementide kombineerumine. Mida ma tean sellest? Kas see on minu meelest ühiskonnale oluline teema? Kuidas see mõjutab mu lähedasi? Eesti on väike. Statistiline tõenäosus on (usu või ära usu), et sa ilmselt tead kedagi, keda teema siiski puudutab. Jätka lugemist »
 Maie Kiisel,
Tartu Ülikool, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut
Kohaliku omavalitsuse koosolekusaal on täidetud sumiseva rahvamassiga. Planeerimisametnik püüab sellest üle rääkida kiledaks kiskuvat häält veelgi tõstes. Sassimineku vältimiseks püüab ta otsuse keerukaid põhjendusi otse paberilt ette lugeda. Ühes saali servas võtab toimuvat üles kollase meedia esindaja. Talle annab parasjagu intervjuud kohaliku muinsuskaitseseltsi esindaja, kes on ilmselgelt endast väljas: “Kohalikele inimestele ei meeldi linnakesse rajatav tankla – see rikub ära kesklinna miljöö”. Kohaliku omavalitsuse esindaja: “Aga just tankla oli see, mida linnaelanikud ise soovisid!” Sellelt detailplaneeringu avalikult arutelult minnakse laiali segaduses, ärritunult, lausa sõjaplaane koostades.
Veidi aega hiljem on sama ruum täidetud kohvilaudadega, mille taga on istet võtnud endised vihavaenlased – muinsuskaitse seltsi ja omavalitsuse esindajad, ettevõtjad ja linnaelanikud, kohvikupidajad ja lapsevanemad… Kõneteemaks: mida me oma linnakeskkonnalt üleüldse soovime? Üllataval kombel ei tõuse sumin ruumis eriti kõrgele, kuigi laudade taha kogunenud seltskond arendab mõtteid läbisegi. Ka staarreporterit pole kusagil näha, ilmselt on ta liitunud mõne laudkonnaga. Saalist õhkub inspiratsiooni.
See olukirjeldus ei pärine reaalsest detailplaneeringust, vaid selle järelemängimisest kooliruumis kahes erinevas vormis. Kuigi erinevates rollides linnaelanike põhihuvid tegelikult ei muutunud – ja ka kõnealune tankla püstitati, kuigi teise, sobivamasse kohta -, jõudsime järeldusele, et inimeste võime ühisosa näha ja konsensusele jõuda sõltub sellest, kuidas kaasaja loob osalejatevahelisi suhteid ja kaasarääkimisvõimalusi. Kahjuks kasutatakse planeerimismenetluses inimeste teavitamiseks ja kaasamiseks igal pool üsna ühesuguseid võtteid. Ja menetluseväliselt arutelusid reeglina ei toimugi. Jätka lugemist »
 Jüva Sullõv
Väiku Eesti kotsilõ saa uhkõhe ja ilosahe üteldäq: Eesti um suur maa – taa sisse mahus ummi põlitsit kiili ja hõimõ inämb ku üts. Niisama um lugu Eesti Vikipeedijidega – lisas eestikeelitsele um olõmah ka võrokeeline.
Tuu, et meil um kats umakeelist Vikipeediät, um väega loomulik asi, ku mõtõldaq, et algusõst pääle um Eestih olnuq kats umma kiräkiilt – talliina ja tarto kiil. Täämbädse päävä päämädses lõunõeesti kiräkeeles um tarto asõmal kujonuq võro kiil ja tuuperäst um ka miiq tõõnõ umakeeline Vikipeediä nimelt võrokeeline.
Tuu, et Eesti tõõnõ Vikipeediä uma nime ja sisu poolõst võrokeeline um, tähendä-äi siskiq, et tä väega kitsahe ja kinnitselt võrokeeline olõsiq. Artikliq ummaq tah külh kirotõduq võro kiräkeeleh, a lisas toolõ ummaq võro Vikipeediähe väega oodõduq ka seto, mulgi ja tarto keele mõistjidõ umah keeleh kirotõduq artikliq. Seto- ja mulgikeelitsit artikliid meil mõni jo um kah. Nii või üteldäq, et võrokeeline Vikipeediä um laembalt võttõh täämbädse päävä lõunõeesti keele entsüklopeediä, miä um mõtõld vabas pruukmisõs ja ütistüüs kõiki lõunõeesti kiili ja keelepruukõ mõistjilõ. Jätka lugemist »
 Tarmo Tüür,
Teeme Ära talgupäeva eestvedaja
Tänavu 5. mail on tulemas juba viies järjestikune Teeme Ära talgukevad. Teeme Ärast on saanud omaette fenomen nii Eestis kui mitmel pool maailmas. Nõnda suur hulk häid inimesi ühe korraga ühise asja eest väljas – see tähendab suurt jõudu. Talgupäev pälvib tähelepanu, tõmbab kaasa ja selle käigus saab palju olulist ära tehtud! Aga mitte ainult, Teeme Ära fenomeni taga peitub midagi veel suuremat.
2008. aasta prügikoristusaktsiooniga Eestist veerema lükatud Teeme Ära on revolutsiooniline sellega leviva mõtteviisi tõttu. See on oskus ja võime märgata enda ümber muutmist vajavat, julgus öelda see välja ja võtta initsiatiiv selle muutmiseks. Eks me kõik näeme iga päev, et park on räämas või seltsimaja puukuur lääbakil, laste mänguväljak ligadi-logadi, naabertänava Helju ei jaksa enam puid lõhkuda, külaselts vajaks uut hoogu ja värsket ideed. Ja nii edasi…
„Lihtne on olla ebanormaalne,“ ütlesid kunagi ühed sõnad laulust, mis peegeldas meie ühiskondlik-poliitilist argielu. Lihtne on ligadi-logadi-mentaliteediga harjuda, ümbritsevale minnalaskmismeeleolule immuunseks muutuda ja hakata ükskõiksust justkui märkamatult enesestmõistetavaks pidama. Raskem on sellele vastu seista, midagi ette võtta.
Teeme ära või ärme teeme – see on südame küsimus. Aktiivne eluhoiak, mida Teeme Ära ettevõtmised aasta-aastalt levitanud, ei tähendagi muud kui endale ja teistele tunnistamist, et need asjad ei ole enesestmõistetavad. Vastupidi, enamik meie ümber toimuvast on selline, mida saame ise muuta. See ongi mõtteviis, „et teeme ära!“ Ja teeme koos. Ühiselt jagub rohkem jõudu ja energiat ning koostegemine on lahedam.
Jätka lugemist »
Värvitu, lõhnatu – see on vesi. Kuidas saab olla miski, millel pole värvi ja miski, millel pole lõhna, meie jaoks nii oluline?
Õuesõppe koolitustel teen õpetajatele tihtipeale harjutust, mis võib esmapilgul veidi kummaline tunduda – ma rivistan nad näoga mõne ilusa loodusobjekti poole ja palun järgemööda mõelda mõnele omadusõnale – minut aega vaadates, kuulates, ümbrust kompides, lõhnu haistes ja lõpuks midagi maitstes.
Tulemused on seinast seina, sageli oleneb ka aasta-ajast, mida õppurid tunnevad. On teatav hulk inimesi, kes on positiivselt häälestatud ja nii nimetavad nad nähtut ja kuuldut ülistavate sõnadega – kaunis, ilus, maaline…
Aga väga paljud märkavad vaadates ja kuulates vaid inimtekkelist visuaalset ja helilist reostust – prahti pargiteel või automüra eemal teel. Küllap kõneleb siin inimloomus.
Raskemaks läheb ülesanne siis, kui nad peavad kompima ümbrust. Tõsi paljud tunnevad murupaitust või maapinna soojust, mõnikord on läheduses mõni puuoks siidpehmete pärnalehtedega, kuid umbes kolmandik ei suuda seekord kiiresti lahendussõna leida.
Hoopis hätta jäävad õpetajad lõhnade tunnetamise ülesandega, reeglina on sügisel pooltel osalejatel nohu ja nad lihtsalt ei tunne lõhnu. See on meie allergiat tekitavate siseruumide tagajärg. Ka läheb lõhnabuketi tunnetamine negatiivsemaks – kõduhais, porilõhn. Siiski kevadel on lõhnadel üks kindel omadus – kevadetulemise lõhn! Jätka lugemist »
Kevad ei tule niisama. Teda peab otsima minema. Kõige varem saab teda Eestimaal otsida mere tagant Sõrve sääre otsast. Just seal nähakse kõigepealt lõokesi ja kiivitajaid, üle mere kohalepurjetavaid kaelus- ja õõnetuvisid. Tulevad kureparved ja luigevalgus. Partide prääks ja aulide auliitamine.
Aga ka Kagu-Eesti mägede lõunapoolsetel külgedel algab elu täie hooga juba märtsi alguses. Tasapisi koorub talvehallist välja kasemetsade puna, pajustike oranž ja haavikute roheline.
Just seda värvisirgumist ma Võrumaale Kütioru nõlvadele otsima lähen.
Mind on alati lummanud Valdur Ohaka kaunid loodusmaalid, millel uduhallist joonistub välja kevadine puude värvivikerkaar. Just selline on praegu Kütiorg.
Õigupoolest viib mind Kütiorgu mure mesilaste pärast, meie mesitaru sai nugisehirmus üsna lagedale väljale. Ja kuumalt paistev kevadpäike on kindlasti mesilased krapsakamaks muutnud. Iial ei tea, millal nad plaanivad taru suurpuhastust. Ema rääkis mulle, et mu vanaema olla igal kevadel põnevusega jälginud mesilaste tegemisi ja puistanud heinu taru ümbruse lumele, et väljalennanud ja külmast kangestunud mesilased mitte lumele kukkudes ei hukkuks, vaid saaksid võimaluse tarru tagasi ronida.
Heinatuust kaenla all, üritangi üle põllu mesitaruni jõuda, aga kiiresti saan aru, et suuskadeta minek oli lauslollus. Lumi on üle põlve ja koorik vajub läbi iga kolmanda sammu järel. Hüppan ja keksin seal väljal nagu talveväsimuses metskits. Kahetsusega näen, kuidas risti üle põllu on viimase lumesaju järel pehmel sammul läinud ilves, teda on lumi kandnud.
Mesilased on juba esimesed hukkunud kaaslased taruavast välja heitnud. Ei tea, kas kevadäratajaks on olnud soe päike või kõhumuredega koputav tihane – sellest viimasest tegelasest on lumel üks hallikas sulg. Tihane on mesilaste jaoks kardetav tegelane, ükshaaval võib ta valvurmesilased välja meelitada ja nahka panna. Hea märk see igatahes ei ole.
Tambin taruesise lume madalamaks ja siputan heina laiali. Tagasiminek on veidi lihtsam, hüplen omaenda jäljeaukudes.
Vahepeal on Mikk ja Aotäht sauna juures vahtrale oherdiga augu puurinud ja väga laisalt sealt tila mööda mõni piisk veereb. Vahtramahlaga on alati see lugu, et kunagi ei taba ära õiget aega – kord on veel liiga vara ja siis liiga hilja. Nii jääbki see kasemahlast magusam neste enamasti saamata.
Aga seda, et mahl puutüves liigub, on näha ka pungadest. Vahtra pungasoomused on õige veidi õrnemalt üksteise vastas ja juba täiesti punased, punakas on ka peenikeste okste koor. Jätka lugemist »
 Kui Oldekop ja von Roth 1806. aastal asutasid Tarto maa rahwa Näddali-Lehe, esimese maarahvale mõeldud nädalalehe, oli neil ilmselt vähe aimu, kui pikaajalise arenguprotsessi nad käivitasid.
Kas meil praegu on aimu? Eestikeelne ja -meelne ajakirjandus, mille esimeste katsetajate seas nad olid, jääb küll oma 200 aastaga alla Euroopa „vägevatele“, kuid meie ajakirjandus on kindlasti üks mitmekesisemaid oma arenguetappide poolest: aatelisest rahva teejuhist nüristava propagandamasinani ja sealt omakorda vaba ja mitmekesise informeerijani. Kuid mitte sellest ei taha ma rääkida.
Eesti teekond ajakirjandusvabaduse esirinda
Baltisakslaste perioodika eeskujul sündinud ja hiljem teisigi mõjutusi saanud Eesti ajakirjandus jagab hiljutise raporti kohaselt Hollandiga maailmas 3.-4. kohta ajakirjandusvabaduse poolest. Sellega jätame seljataha riigid, kes on meid kunagi omariikluses takistanud. Samuti ka riigid, kelle poole oleme alt üles esimeste ahmitud vabadussõõmudega vaadanud oma eeskujuotsingutel. Veelgi enam: kui Euroopa suurriikides on kollane ajakirjandus muutnud kvaliteetväljaanded peaaegu et nišikaubaks, siis Eesti puhul seda ohtu tänasel päeval pole. See ei tähenda, et lagi on kaugeltki saavutatud ja nüüd võib loorberitele puhkama jääda.
Mulle meeldib esindusdemokraatiast mõelda, et kuigi see on kohmakas ja ebatäpne, võimaldab see siiski kohanduda muutuvate oludega. Demokraatia ei tekkinud sellele ideele, et valitud inimesed mõtleksid teiste eest. Ei, need saadikud valiti kõigi kodanike arvamusi ja soove tasakaalustama. Demokraatia peaks andma rahvale võimaluse mõjutada riigi arengut. Esindusdemokraatiast peab saama osalusdemokraatia. Selline eneseteostust otsiv rahvas vajab aga oma häält. Kuigi ka tavainimesel on võimalus saada mõnes suures üleriigilises ajalehes avaldatud, on see ühiskondlike diskussioonide ajal rohkem ajakirjanike ja arvamusliidrite pärusmaa. Jätka lugemist »
|
Sõnumeid sinult
ja sinule
|
