Konstantin Possieti kodumaja saab mälestustahvli

Kindraladjutandi ja admirali, Pärnu linna aukodaniku Konstantin Possieti (2.01.1820 – 8.05.1899) 200. sünniaastapäeval – 2. jaanuaril algusega kell 15.00 – toimub Pärnus Suur-Posti 2 majal mälestustahvli avamine.

Komandant Possieti elamu Pärnus Suur-Posti 2 on ehitismälestis. Foto Kärt Saard
Komandant Possieti elamu Pärnus Suur-Posti 2 on ehitismälestis. Foto: Kärt Saard

[pullquote]Konstantin Possieti tunnustati kõikide Vene Impeeriumi kõrgemate ordenitega[/pullquote]Konstantin Possieti 200. sünniaastapäeva eel tegid Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit ja Pärnumaa Muinsuskaitse Selts Pärnu linnavalitsusele ettepaneku tähistada seda tähtpäeva mälestustahvli avamisega Possieti kodumajal Suur-Posti 2. Tahvli valmistamist korraldas Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu tegevdirektor Tiina Tojak. Tahvli valmistas hallist graniidist kiviraidur Ülo Kirt. Kõik mälestustahvli valmistamise, paigaldamise ja avamise kulud kandis Pärnu linnavalitsus.

Tahvli avab Pärnu linnapea Romek Kosenkranius, Konstantin Possietist kõneleb Pärnu muuseumi direktor Aldur Vunk, vaimuliku talituse viib läbi EELK Pärnu praostkonna praost Tõnu Taremaa.

Väljapaistev meresõitja ja riigimees, admiral Konstantin Possiet (ka Constantin Possiet de Roussier) sündis 2. jaanuaril 1820. aastal (vkj 21. detsembril 1819. aastal) Pärnus.
Tema esivanem Pierre Vincent Possiet de Rossier (1677 Prantsusmaa-1756 Moskva) tuli Prantsusmaalt Venemaale Peeter I kutsel ja tegeles aastaid Astrahani lähedal viinamarjakasvatuse arendamisega ja oli Astrahani admiraliteedi ülemaks.

Tema vaarisa kindralmajor Cornelius Possiet de Roussier (1711 Aasov-1777 Pärnu) ja vanaisa husaarirügemendi ooberst Peter Cornelius Possiet de Roussier (1742 Tsaritsõn-1790 Pärnu) olid Pärnu komandandid.

Konstantini ema oli Christine Elisabeth Possiet de Roussier (1798 Hamina-…) ja isa kaptenleitnant Nicolaus Appollonius Possiet de Roussier (1790 Pärnu-1831 Helsingi), kes lõpetas Peterburis Merekadetikorpuse ja oli Soome lahe laevastiku ekipaaži esimene komandör.

Pärast isa surma astus Konstantin samuti Peterburi Merekadetikorpusse, sai gardemariiniks, lõpetas kooli 1836. aastal hiilgavate tulemustega ja jätkas õpinguid ohvitseride klassis, mille lõpetas 1840. aastal leitnandi auastmes. Ta osales hüdrograafiatöödel Soome lahel, teenis Valgel ja Balti merel, tegi kaasa retke Arhangelskist Kroonlinna. Pärast mereretke Inglismaale ülendati ta kaptenleitnandiks.

Valinud erialaks meresuurtükiväe, täiustas ta selle metoodikat. 28-aastaselt, 1847. aastal, avaldas ta raamatu „Artillerie-Exerciticum“ („Артиллерийское ученье “), milles esitas andmeid suurtükiväeteenistuse praktilise korralduse kohta välisriikide laevadel. Tänu sellele raamatule suurendati vene sõjalaevadel suurtükiväe võimsust, mis omakorda tõi sõjalist edu Kaukaasias. 1849. aastal ilmus Possieti teine raamat “Вооружение военных судов” (Sõjalaevade relvastus), mis 1861. aastal pälvis Peterburi Teaduste Akadeemia Demidovi auhinna.

1852. aastal võeti suurepäraselt võõrkeeli valdav kaptenleitnant Possiet kaasa viitseadmiral Putjanini juhitud mereekspeditsioonile Jaapanisse, kuhu seilati fregatil Pallada. Valmistudes selleks ekspeditsiooniks õppis Possiet ära jaapani ja hollandi keele. Ekspeditsiooni eesmärk oli murda Jaapani isolatsioon ja sõlmida kaubandusleping. Possiet võttis vanemtõlgina osa kõigist läbirääkimistest jaapanlastega ja valmistas ette kaubanduslepingu sõlmimise dokumentatsiooni.
1854. aasta juulis jätkus ekspeditsioon fregatil Diana, mis vahetas välja kaks taifuuni üle elanud Pallada. Detsembris 1854. aastal toimunud maavärinas ja sellele järgnenud tsunamis sai Diana Shimoda sadamas ankrus olles tõsiseid kahjustusi. Jaanuaris 1855. aastal üritati fregatt pukseerida Hedasse, kuid laev jäi tormi kätte ja uppus. Läbirääkimised siiski jätkusid ja 1855. aasta veebruaris kirjutasid pooled Shimoda lepingule alla.

Et kodumaale pääseda, ehitati kogu meeskonnaga ja kohalike elanike abiga kuunar. Juba 1855. aasta aprillis väljus kuunar Heda merele, pardal ekspeditsiooni juht Putjanin, 2. järgu kapteniks ülendatud Possiet ja osa meeskonda. Aastatel 1852-1854 väldanud mereretk Kroonlinnast Jaapanisse oli Possieti esimene ümbermaailmareis.

1855. aastal ülendati Possiet 1. järgu kapteniks. 1856. aastal lähetati ta Jaapanisse ülesandega anda neile üle kuunar Heda tänutäheks vene meremeestele osutatud abi eest.

1858. aastal määras keiser Aleksander II Possieti oma 8-aastase poja suurvürst Aleksei Aleksandrovitši (hilisem Venemaa kindraladmiral) kasvatajaks. Eskaadri ülemana sooritas Possiet koos oma hoolealusega suviti regulaarselt mereretki 1858-1865 Läänemerel ja Venemaa kallastel. Aastatel 1866-1868 seilas ta koos oma hoolealusega Vahemerel ja Atlandi ookeanil.
1859. aastal määrati Possiet tiibadjutandiks ja arvati keiser Aleksander II kaaskonda. 1861. aastal ülendati ta kontradmiraliks, 1866. aastal määrati kindraladjutandiks, 1868. aastal ülendati ta viitseadmiraliks.

1870. aastal juhtis Possiet kolmest sõjalaevast koosnevat eskaadrit, mille tsaar Aleksander II saatis Põhjamerele. Teadusülesannete täitmist juhendas akadeemik Alexander Theodor von Middendorff. 1870. aastal heisati Novaja Zemljal esmakordselt riigilipp demonstreerimaks saare kuuluvust Venemaale. 1871. aastal külastas Possiet fregatil Svetlana Ameerika Ühendriike, Kanadat, Singapuri, Hiinat, Jaapanit, Ida-Siberit. Ekspeditsioonis osales ka 20-aastane suurvürst Aleksei Aleksandrovitš.

Possiet tegi oma mereekspeditsioonidel hüdrogeograafilisi, navigatsioonialaseid, geograafilisi ja etnograafilisi vaatlusi ning uurimistöid.

1874. aastal lahkus Possiet sõjaväeteenistusest. 1879. aastal sai ta majandusteaduste doktori kraadi ja valiti ka Keiserliku Peterburi Teaduste Akadeemia auliikmeks.

Aastatel 1874-1888 oli Possiet Venemaa Keisririigi teedeminister. Tema ametisoleku ajal suurenes Venemaa raudteevõrk ulatuselt kolmandiku võrra, ehitati enam kui 10 000 versta raudteid. Tema initsiatiivil alustati Peterburi meresadama ja Merekanali ehitamist. Paralleelselt rekonstrueeriti Maria veesüsteem, mis ühendas Peterburi Laadoga ja Onega järvedega, Arhangelski, Vologda, Novgorodi ja Staraja Russaga.

1882. aastal ülendati ta admiraliks. Keiser Aleksander III kirjutas alla ukaasile Transsiberi raudteemagistraali ehitamiseks, Possiet kureeris selle projekteerimist.

Juulis 1886. aastal tuli Possiet teedeministrina maanõunik Stael von Holsteini saatel aurikul Pärnusse inspekteerima Pärnu sadamat. Intelligentse ja tagasihoidliku inimesena keeldus ta igasugustest vastuvõttudest ning seepärast oli kail teda vastu võtmas vaid linnapea Oskar Alexander Brackmann. Pärnu linnainsener Nazarovi saatel vaadati üle sadam, kaid, süvendaja ja talvesadam. Kuuldes, et linna sisse- ja väljavedu Pärnu sadama kaudu teeb vähikäiku, leidis admiral, et ainsaks vastuabinõuks oleks Pärnu ühendamine Liivimaa raudteega.

1886. aastal valiti Konstantin Possiet Pärnu linna aukodanikuks.

Olles olnud 14 aastat teenistuses teedeministrina läks Possiet 1888. aastal erru pärast rongiõnnetust, kus hukkus 21 rongisolijat. Samas rongis olid ka keiser perekonnaga ja minister Possiet. Rongiõnnetuse põhjustas erakätes oleva Kurski-Harkivi-Aasovi raudtee väga vilets ehituslik kvaliteet. Samal 1888. aastal sai Possietist Riiginõukogu liige.

1856. aastal abiellus Konstantin Possiet Elena Possiet de Roussieriga (sündinud Menšikova, 1837-…) ja pärast esimese abikaasa surma 1862. aastal Rosalie Annette Possiet de Roussieriga (sündinud Lang, 1818-1899). Abielud jäid lastetuks.

Konstantin Possiet suri 8. mail 1899. aastal (vkj 26. aprillil) Peterburis. Ta maeti Novodevitšje kalmistule Peterburis. Matuseteenistus peeti nii luteriusu kui ka õigeusu kombe kohaselt. Leinarongkäigust võttis osa mitu tuhat inimest. Perekonna matmispaigale on püstitatud mustast graniidist hauatähis Konstantin Possietile, tema abikaasa Rosaliele ja õde Emilie Possiet de Roussierile (1817 Pärnu-1890 Peterburg), hauatähis on tänaseni säilinud.

Pärast Possieti surma läks tema 20 000 köiteline raamatukogu Peterburi teedeinseneride instituudi valdusesse.

Konstantin Possieti tunnustati kõikide Vene Impeeriumi kõrgemate ordenitega: Püha Andreas Esmakutsutu orden, Püha Vladimiri ordeni 1. järk, Püha Aleksander Nevski orden briljantidega, Valge Kotka orden, Püha Anna ordeni 1. järk, Püha Stanislavi ordeni 1. järk. Ta omas ka Kaukaasia vallutamise mälestusmedalit, Sõjast Osavõtja Rindemedalit, Laitmatu Teenistuse märki ja Keiserlike Kõrguste Troonile Võidmise mälestusmedalit.

Välismaistest ordenitest annetati talle: Preisi Krooni ordeni II klassi täht, Friedrichi Pour le Merité I klassi täht, Hertsog Ludvigi orden koos tähega, Punase Kotka ordeni suurrist; Portugali Ordem Militar da Torre e Espada, do Valor, Lealdade e Mérito; Taani Dannebrogi ordeni suurrist; Türgi Medžida ordeni 1. järk; Kreeka Päästja Komandori rist; Pärsia Lõvi ja Päike ordeni 4. järk; Brasiilia Kristuse ordeni 1. järk; Tšernogooria Vürst Danil I ordeni 1. järk; Jaapani Tõusva Päikese ordeni 1. järk.

Tema järgi on oma nime saanud laht Jaapani meres (Possieti laht) ja neem Rõkatšjovi saarel Kara meres. 1902. aastal nimetati Mogilnõi saar Barentis meres ümber Possieti saareks. Primorje krais Hassani rajoonis on tema järgi nimetatud Possieti lahe kaldal asuv Possieti alev, mis on ühtlasi Venemaa lõunapoolseim sadam (Possieti sadam). Ta oli Pärnu, Vologda, Võtegra, Kargopoli, Tjumeni ja Novgorodi linnade aukodanik. Tema järgi on nime saanud tänav Vladivostokis. Ka Pärnus oli Possieti tänav. 1948. aastal nimetati see ümber Oktoobri tänavaks, 1991. aastast kannab tänav nime Suur-Posti.

KU päevatoimetaja